LITMIR.BIZ

Скачать книгу

riius. Mis te rabelete? Elage nagu teised ja ärge keerutage muda oma hinges üles. Kellelegi pole seda tarvis ja kõige vähem teile endile. Loodan, et pojad lähevad siiski minusse. Kuradi raske on elada niisugust segadust kogu aeg pööningul kandes. ”

      „Küsimus on valuläves. Aga mulle tundub, et te elate siiski päris toredasti.”

      „See on sellest, et ma tema ajusid pidevalt tuulutan. Usu, see polegi nii lihtne. Ta ütleb vahetevahel, et ilma minuta oleks tal šansse lõpetada hullumajas. Ja tal on täiesti õigus.”

      „Miks sa temaga siis elad?”

      „Tead, peale kõige muu on sinu õde üks pagana vahva naine. Dialektika, pole midagi parata.”

      Errok kuulis õemehe tasast naeru.

* * *

      „Doktor Saat otsis teid telefoni teel. Ta paistis tõsiselt mures olevat.” Valveõde vaatas Errokile korraks otsa ning jätkas siis uuesti tööd.

      Errok jälgis hajameelselt peeni kahvatuid sõrmi, mis väledalt marlitampoone keerasid. Mida Ingrid küll võis minust tahta, mõtles ta endamisi.

      „Käib seal praegu mõni operatsioon?” Errok viipas peaga operatsioonitoa suunas.

      „Doktor Kallas lõpetab pimesoolt.” Õde tõstis oma ahta lapsenäo, mille jume ei rääkinud sugugi tervisest.

      „Miks te jälle valvama hakkasite, Kersti? Kas nad seal Tartus ei kavatsegi teid opereerida?”

      „Nad ütlesid, et vaatavad veel.”

      „Mida nad ootavad? Noorel inimesel peab süda korras olema. Kui nad seal kaua vaatavad, saadame teid hoopis Vilniusse. Panevad seal teile uued südameklapid. Aga valvata te ei tohi, Kersti, kuulsite, ei tohi.”

      „Aga ma ei saa ainult ühe kohaga. Ja ega siin nii raske olegi, kui öösel ainult natukenegi magada saab.” Suured neiusilmad vaatasid Errokit nukra tõsidusega.

      Need silmad peaksid armastusest särama, mõtles Errok, armastusest ja elurõõmust. Ka sinu jaoks pole loodusel halastust jätkunud.

      „Ma lähen oma kabinetti.”

      „Ma ütlen edasi. Doktor Saat lubas uuesti helistada.” Uuesti langetati pea ning sõrmed jätkasid nobedalt oma tööd.

      Telefon helises juba, kui Errok oma kabinetiukse avas. Oligi Ingrid.

      „Ma otsin teid igalt poolt. Kas te saaksite kohe sõita?” Ingridi hääl oli ärev ja summutatud, nagu kardaks ta pealtkuulamist.

      „Mis lahti on, Ingrid? Kuhu ma pean sõitma?” Errok tundis, kuidas tüdruku ärevus temasse üle kandus.

      „Minu sõbrataril siin … tal juhtus õnnetus … trauma, tulge palun kohe.”

      „Kutsu kiirabi, Ingrid, ja saada traumavastuvõttu.”

      „Ei saa … ta ei taha, … ei või. Tulge, ma väga palun.” Errok mõtles hetke. Valve oli siiani rahulik. Peale teda jäävad siia Varik ja Kallas.

      „Hästi, ma sõidan. Kus see asub? Pean ma midagi kaasa võtma?”

      „Ei, vist pole vaja.”

      „Ütle aadress.” Errok otsis lauasahtlist paberi ning kirjutas aadressi üles.

      „Ma ootan teid all välisukse juures.”

      „Hästi, Ingrid, ma olen viieteistkümne minuti pärast seal.” Ta helistas Varikule uroloogiaosakonda ja ütles, et lahkub umbes tunniks.

      „Mis sul seal juhtus, vanapoiss?” päris Varik heatujuliselt.

      „Ei tea veel isegi. Kutsuti kiiresti välja.”

      „Hästi, eks sa mine, küll me siin hakkama saame.”

      Errok võttis valveauto. Nad sõitsid läbi õhtuse linna. Sõpruse puiesteele oli hiljuti üles seatud uus oranžkollane tänavavalgustus. Sooja ja intiimsena peegeldus see asfaldilt ning ümbritsevate majade seintelt, moodustades mingi läbipaistva roosaka hämu. Need värvid rahustavad närve ja on soovitatud teadlaste poolt, mõtles Errok. Aastate pärast on kogu linn selline soe ja intiimne. Aastate pärast…

      Ingrid kõndis talle kiirustades vastu.

      „Lähme, ma muutusin juba närviliseks. Teda ei tohi praegu kauaks üksi jätta.”

      „Mis juhtus?”

      „Lähme ruttu, kohe näete.” Ingrid tõttas Erroki ees trepist üles. „Ma olin päris segaduses, ei teadnud, mida teha. Kõik see on nii hirmus. Siis tulite teie meelde ja kohe läks nagu südamel kergemaks.”

      Uks oli lukustamata. Errok astus Ingridi järel asju täiskuhjatud esikusse. Mantlit seljast võtmata ruttas Ingrid edasi.

      Noor naine lebas diivanil, lõtv ja näost imelikult pondunud. Ta hingas niivõrd tasa, et hetkelises kahtlushoos haaras Errok naise käe ja katsus pulssi. Käel oli kriimustusi ja hüübinud verd, aga pulss oli selgesti tajutav. Kittelkleidi nööbid olid ülalt lahti ja Errok märkas naise rindade juures suuri tumedaid plekke.

      „Kes teda peksis?” Errok vaatas enda kõrval seisvale Ingridile küsivalt otsa.

      „Endel…”

      „Kes Endel?”

      „Tema tuttav.”

      „Nii.” Errok ajas mantli seljast ning asetas sinnasamasse toolile. Korraks heitis ta pilgu ka toale: mõned raamatud ja riidehilbud vedelesid vaibal, ilmselt olid need välja kistud laual lebavast kohvrist. Kilde ei olnud näha.

      Ta istus diivanile ja vaatas naise põhjalikult läbi. Siniseid löögijälgi oli kehal hulgaliselt, aga kõige rohkem tegid muret kõht ja pea. Kõhtu katsudes oigas naine nõrgalt ning tõrjus Erroki kätt loiult kõrvale. Ingrid seisis ikka veel mantlis ja vaatas kõike vaikides pealt.

      „Millal see juhtus?” küsis Errok.

      „Umbes tund tagasi. Ma tahtsin kutsuda kiirabi, aga Tiiu ei lubanud.”

      „Kuhu see lurjus kadus?”

      „Ma ei tea, läks kohe minema, kui ma tulin.”

      „Tähendab, tund aega tagasi oli naine veel teadvusel,” arutles Errok masinlikult. Verevalum ajju? Ka kõht on imelik. Neeru- või maksarebend?

      „Kes ta sulle on?”

      „Sõbratar … kursusekaaslane.”

      „Tähendab arst.”

      Ingrid noogutas.

      „Kelle korter see on?”

      „Tiiu üüris selle.” Ingrid vaatas Errokile imestunult otsa.

      „See on läbinisti kriminaalne lugu, Ingrid. See naine tuleb viia kohe traumaosakonda. Ilmselt ka kohe opereerida.” Errok vaatas ringi telefoni järele.

      „Kas te ise ei saaks? Kui meie juures…?”

      „Ei tohi. Ma ei saa teda enda juurde võtta. Ta võib surra, mõistad? Pealegi ei ole ma neurokirurg.”

      „Tiiu väga tahtis, et see asi laiali ei läheks.”

      „Tiiu?” Errok vaatas naist diivanil. Ta märkas, et naise hingamine oli muutunud sügavamaks ning kuidagi lurisevaks.

      Hüperventilatsioon. Ajuturse süveneb, vilksatas läbi pea.

      „Kus on siin telefon?” Errok tõusis. „See Tiiu võib surra ja sina muretsed, et asi laiali ei läheks! Ütle, kus on telefon?”

      „Telefon on naabritel.” Ingrid oli näost kahvatumaks muutunud ning vaatas kohkunult diivani poole. „Kas tõesti Tiiu…?”

      „Näita mulle, kus on telefon,” päris Errok kannatamatult.

      Nad helistasid mitu korda ukse taga, enne kui lahti tehti. Väike krimpsus eideke silmitses Errokit kartlikult. Tema taga seisis noorepoolne tugev mees.

      „Kus teil on telefon?” Errok ei pööranud neile tähelepanu ning astus Ingridi saatel edasi.

      „On

Скачать книгу