LITMIR.BIZ

Скачать книгу

istub sul kõhus ja me peame ta sealt kätte saama.”

      „On see väga valus?”

      „Sa ei tunne midagi. Sind pannakse magama, ja kui sa ärkad, on haigus väljas.” Ta tõmbas teki kõhule tagasi ja kavatses tõusta.

      „Ära mine veel ära,” palus poiss. „Keegi ei räägi siin minuga. Mul on üksi halb. Ütle, kas sinu poeg sõitis sinu juurest ära?”

      „Ei, miks sa seda arvad?”

      „Niisama. Tead,” poiss kahandas oma hääle sosinaks ja vaatas Errokile usalduslikult otsa, „mina tahtsin küll kodust jalga lasta, aga nad võtsid mu kinni.”

      „Kes võttis?”

      „Miilits. Võttis kinni ja viis enda juurde. Sealt tõi isa mind tagasi koju ja kolkis mu läbi.”

      „Sa ei oleks tohtinud jalga lasta. Nad tundsid sinu pärast muret.”

      „Muret?” Poiss kortsutas kulmu. „Neil on omavahel nii palju tegemist, et pole aega mind tähelegi panna. Kolki sain ma sellepärast, et nad pidid minu pärast häbi tundma. Aga ma lähen uuesti, kui see haigus,” ta osutas käega kõhu peale, „siit välja saab.”

      „Kuhu sa lähed?”

      „Lõunasse. Seal on soe ja palju puuvilju.”

      „Sa jääd seal hätta.”

      „Ma lähen sõbraga. Temal ka kodus muudkui kaklevad omavahel ja kolgivad teda. Nüüd me teeme seda hoopis kavalamini. Kas sinul on sõber?”

      „Ei ole. Õigemini oli.”

      „Siis on sul raske.” Uuesti ilmus poisi näole mõistev naeratus. „Sa tule vahetevahel ja räägi minuga, siis hakkab sul kergem. Ma tahaksin su sõber olla. Võid minu peale loota, ma ei reeda oma sõpru kunagi. Mul pole olnud veel ühtki suurt sõpra,” lisas ta nukralt.

      „Hästi, ma tulen. Kohe peseb õde sinu kõhu puhtaks ja siis võtame haiguse sealt välja.” Errok tõusis.

      „Sa ei peta mind?”

      „Ei.”

* * *

      Õemees tuli õhtuse rongiga.

      „Küll on teil siin aga vinge tuul, võtab näo kipitama.” Õemees hõõrus peeglisse vaadates oma ümaraid põski.

      „Jah, meri on ligidal.” Errok riputas mantli puule. „Ära sa kuube maha võta, tuba on kaunis jahe.”

      „Elad ikka üksi?” Õemees uuris arvustavalt tuba.

      „Üksi, aga süüa ja sooja teed saad sa sellegipoolest.”

      „Söögist pole lugu, aga kuuma tee vastu ei ole midagi. Ma kartsin juba, et vahest ei leiagi sind siit eest. Poissmehe asi. Ei jõudnud ette ka helistada, kõik tuli nii äkki.”

      „Ma olen rohkem kodune poissmees. Kuidas siis Tartumaal ka elatakse?”

      „Endist viisi hästi.” Õemees istutas oma suure kere nurgadiivani nagisedes maha ja sirutas jalad rahulolevalt ette. „Istud sa tõesti kõik need õhtud üksinda selles pugerikus?” Ta heitis toale halvakspaneva pilgu ja vaatas siis kahtlevalt Errokile otsa.

      „Sulle ei meeldi minu häärber?” Errok muigas omaette. „Mitmetoalisi kortereid ja hoolitsevaid koduperenaisi ei jagata just sooviavalduste alusel.”

      „Sa peaksid maale sõitma, seal käivad need asjad kiiremini.”

      „Kulla õemees, nagu ma kuulnud olen, kibeled sa ise kangesti maalt linna. Tahad mind enda kohale sokutada või?”

      „Mul kõik olemas, ega see sulle nii paha olekski.” Õemees naeris oma sügavat kõmisevat naeru. „Ja ega selle inimese- ja tõpratohtri vahe nii suur ei olegi. Ühed lojused oleme kõik.”

      „Selles on sul, õemees, tõesti õigus, ainult et looma peame tihti kallimaks.”

      „Ta ju õrnem, eks sellepärast.” Õemees õngitses taskust sigaretikarbi. „Suitsetada ikka tohib?”

      „Lase käia.” Errok tõi teekannu tuppa ja valas mõlemale teed.

      „Vaat see on väärt asi.” Õemees laksutas mõnutundest keelt. „Ma olen alati arvanud, et üks korralik tee on kohvist etem. Kohv on rohkem naiste jook, hoiab keele virge.” Ta kummardus tassi kohale ja tõmbas sellest kerkivat auru hindavalt ninna. „Kuule, selle ilusa kokkusaamise puhul võiks teha õige ühe male. Ega sa veel magama ei taha minna?”

      „Ei, ma magan viimasel ajal halvasti, näen igasugust jampsi unes.”

      „See on sellest, et üksi. Mina magan nagu kott, kui ainult lastakse.”

      Errok vaatas teise tervisest pakatavat keha. Huvitav, kuidas nad omavahel sobivad? Õde ei näi sugugi õnnetu olevat.

      „Kutsuvad öösiti tööle või?” küsis ta ükskõikselt, asetades vigureid malelauale.

      „Jah, viimasel ajal eriti. Majand on kõvasti kasvanud. Ma tahan sealt üldse ära tulla.”

      „Oli kuulda jah. Kuhu sa sihid? Praegu oled peaspetsialist, aga linnas?” Errok raputas kahtlevalt pead.

      „Põllumajanduse akadeemia juurde.” Õemees pilgutas silma. „Asjad juba susisevad vaikselt.”

      „Ilma kandidaadikraadita ei ole sul mõtet seal passida.”

      „Eks teeme siis sellegi ära.”

      Errok vaatas malelaua kohale kummardunud lihavat enesekindlat nägu, härjakaela ja maadlejaõlgu, aga ta nägi ka sinakashallide silmade rahulikku kaalutlevat pilku, nägi tugevat tahtejõulist lõuga ja kumerat, säbrulisse juuksepahmakusse kaduvat siledat otsmikku. Miks ka mitte, mõtles ta endamisi.

      „Kuule, Jaanus, kui keegi võib oma eluga rahul olla, siis sina oled kindlasti üks nendest.”

      Õemees nihutas vigurit malelaual, nööpis siis ülemised särginööbid lahti ja kratsis karvast rinda. Tema priskele näole levis heasüdamlik naeratus. „Üldiselt jah, aga tööd on ka kõvasti olnud. Ilma ei saa siin ilmas midagi.” Ta süvenes uuesti mängu.

      „Sa oled mul pihus. Tuli.”

      Errok kaitses ennast, pidi aga lõpuks siiski teise paremust tunnistama.

      „On sul midagi kangemat ka kui tee?”

      Errok tõi puhvetkapist pudeli.

      „„Vodka”, pole paha. Teeme veel ühe partii?” Õemees hakkas malendeid uuesti lauale seadma.

      „Kas sa oma naist Tartus ka vahel vaatamas käid?”

      „Ta pole enam minu naine. Tead seda väga hästi.”

      „Naisi, kellega lapsi omatakse, käiakse ikka vaatamas.”

      „Ta ei vaja seda. Oleme teineteisest kaunikesti võõrdunud.”

      „Ma nägin neid ühel õhtul linnas. Nad ei paistnud sugugi õnnelikena. Imelik mees oled, Paul. Mina nii ei saaks. Miks te ei võiks uuesti omavahel proovida?”

      „Hilja, Jaanus.”

      „Oma naist tagasi võita pole kunagi hilja.”

      „Hüva, jätame selle teema.”

      Nad mängisid hilisööni, siis tegi Errok õemehele aseme diivanile ning heitis ise välivoodile. Keha oli tinaselt raske ning Errok lootis, et uinub kohe, aga asjatult. Ta põrnitses tigedalt lage enda kohal ja kuulis, kuidas õemees diivani rägisedes asendit vahetas.

      „Kas ei tule und?”

      „Harjumatu see sinu uus küljealune. Palju sa tema eest maksid?” Errok nimetas summa.

      „Kallis, pagan, ja kuradima ebamugav, kuigi kõrvalt vaadates pole vigagi.”

      „Kuule, Jaanus, kas sul vahel ei ole olnud säärast tunnet, et maa põleb sinu jalge all ja et sa enam kuhugi ei jõua?”

      „Kui tema peal kindlalt

Скачать книгу