Vabrik - Avo Kull

Скачать книгу

kerge leida.”

      „Löö siis saag reservaati sisse.”

      „Ära ilgu, see pole naljaasi.”

      „Ega vist, aga Võrumaal peaks ikka metsa veel jätkuma.”

      „Jätkub, jääb ülegi. Kuuske tuleb, nii et tapab, aga korralikku kaske on vähe.”

      „Vaata selles suhtes saan ma sind aidata.”

      „Kuidas?”

      „Võiksid nimelt ühe koorma kuuselaudu teele panna.”

      „Ah soo… aga mis puhul? Sa ju alati kaske tahtnud.”

      „Vaja on.” Kiire pilk Helenile.Tundus, et naine on täielikult töösse süvenenud ega tunne Mardi telefonikõne vastu vähimatki huvi. „Homme saadan spetsi vajalike mõõtudega.”

      Mart asetas toru hargile ja vaatas rahulolevalt lakke. See üks koormake hajub suurte puiduhangete massi ja keegi ei märka midagi. Rõõmus rahulolu täitis Mardi meeli.Vaid mõte hommikusele ebameeldivale kohtumisele häiris pisut, aga küllap saab ka sellega kuidagi hakkama. Uuesti heitis ta pilgu Helenile ja märkas alles nüüd, et too vaatab talle naeratades otsa. Kuidagi kummaline tundus see naeratus olevat.

      „Mispuhul sa niimoodi särad? Ega täna juhtumisi palgapäev ole?” uuris Mart.

      „Palgapäev just mitte, aga muidu ju igati tore päev.”

      „Njah, võib-olla, kuidas kellelegi.”

      „On-on.Aga tead mis, Mart, ma tahtsin sinult midagi küsida.”

      „Küsi aga julgesti.”

      „Sa hakkasid nüüd hoolega maja ehitama.”

      „Muidugi, ise ju tegid projekti,” Mardi suu venis virilaks irveks, „ja küsisid selle eest hingehinda.”

      „Polnud see mingi hingehind, päris odavalt said.Aga ma tahtsin hoopis muust rääkida.”

      „Millest siis?”

      „Kuidas sul see materjali hankimine käib?”

      Naeratus Mardi näol kustus hetkega: „Missuguse materjali?”

      „Ehitusmaterjali.”

      „No mis see sind peaks huvitama?”

      „Huvitab küll.Tead, meil Hannesega tuli ka mõte majaehitust jätkata.”

      Mart oli varemgi kuulnud, et Helenil on elukaaslane, keegi ajalooõpetaja. See polnud uudis, mis teda eriti huvitanud oleks.

      Ah et tahavad ehitada. No ehitagu terviseks, praegu olla kuulu järgi juba teisigi ehitajaid.

      „No ja mil kombel see mind peaks puudutama?” heitis Mart tujutult.

      „Otseselt, sest millegipärast on mul tunne, et sinul on vastupandamatu soov mulle mõned materjalid tuua.”

      „Kui sul aga raha on, võin kõike tuua.”

      „Raha mul eriti ei ole, aga materjalid võiksid sellegipärast tuua.” Helen oli laua tagant püsti tõusnud ja seisis täies pikkuses Mardi laua ees.Tema hääl oli täiesti tõsine: „Sa võiksid nende eest maksmise korraldada samal viisil kui oma maja materjaliostul.”

      Mart avas suu ja ahmis õhku.Tema silmad ümardusid, lõug hakkas värisema ja otsmikule ilmusid higipiisad.

      „Mismoodi… et… mis…”

      „Väga hästi tead, mis ja mismoodi. Ostudokumentide kaustas leidub päris huvitavaid asju.”

      „Midagi pole seal valesti!” Karmi bassihääle asemel kõlas kile falsett. Hääleaparaat vedas Marti alt alati, kui miski teda erutas.

      „Raamatupidaja on need üle vaadanud ja kõik on korras.”

      „Laine võis neid ju vaadata, aga ilmselt pole ta ostuhindu kontrollinud.”

      Helen jälgis kiretu pilguga mehe piinlemist ja lisas: „Ja veel, kas tõesti hakatakse nüüd meie eksporttoodangut pehmest ehituspuidust valmistama? Peaksin vist Allanilt üle küsima või kuidas?”

      Mardi näost kadus viimnegi verepiisk, käed tõmbusid rusikasse ja ta põrnitses vihaselt naist.Aeglaselt ajas ta end laua tagant püsti ja jäi Heleni ette ähvardavas poosis seisma: „Sa kuradi raisk!”

      „Ärgem väljugem seltskondliku viisakuse piiridest,” lausus naine rahulikult ja pööras mehele külmalt selja. Mart vandus veel kord ropult ja peaaegu jooksis kontorist välja.

      XI

      TUMESINISES RANGELÕIKELISES KOSTÜÜMIS SEKRETÄR JUHATAS ALLANI pangadirektori kabinetti. Pangajuht, noorepoolne, kuid juba hallineva peaga mees, hüppas külalist nähes püsti.

      „No tere, ettevõtjahärra, saab sindki lõpuks siin majas näha.” Direktori hääles kõlas siiras ja varjamatu rõõm. „Oled senini pangast mühinal mööda käinud ja pole meid oma visiidi vääriliseks pidanud.”

      Allan istus pehmele pöördtoolile ja silitas mõnuga wengepuust lauda.

      „Kes panga ust liigutab, sel oksjonihaamer koputab,” üritas tulija teravmeelitseda.

      „Jaa-jaa. Niisugune vanasõna oli tõesti kunagi käibel. Eelmise vabariigi aegu vist.”

      „Eks ta kehti nüüdki.Võlg on võõra oma ja pangalt heategevust pole vist mõtet oodata.”

      „Õige ta on. Pangal sõpru pole. Panga ainuke sõber on raha. Aga vaenlased on tal täiesti olemas ja neid nimetatakse maksevõlglasteks.”

      „Tean-tean. Seepärast polegi ma teid külastanud – ei taha vaenlaseks saada.”

      Mõlemad naersid, mõlemal oli lõbus. Nad tundsid teineteist juba ammu ja nende suhetesse polnud kunagi pingeid tekkinud.

      „Kuidas sa, Allan, oled siiani ilma laenuta hakkama saanud?

      Su vabrik on igati tõsine ettevõtmine ja niisuguseid asju tavaliselt pangalaenuta ei tehta.”

      „Nii ta on. Siiani aitas mindVene rubla kasudega vahetuskurss. Aga nüüd, kui oma raha käibel, on asjadel reaalne väärtus ja kerge teenistuse aeg otsas.”

      Pankur noogutas mõistvalt: „Kõnele siis, mis sind meie majja tõi.”

      „Eks ikka sama mis teisigi – laenu vaja.Vabrik töötab, toodang läheb ja raha tuleb, kuid laienduse rahastamiseks sellest ei piisa.

      Liiati ei taha ma hakata äsja tekkinud väheseid käibevahendeid kohe ära sööma.”

      Sekretärineiu astus sisse ja pani aurava kohvikannu lauale.Vilunud liigutustega kattis ta väikese kohvilaua ja valas tassid täis.

      „Milleks ja kui palju sul siis raha vaja on?”

      „Seadmete ostuks. Ümardetailide tootmiseks mul masinaid pole ja pean kogu tehnoloogia Rootsist sisse ostma. Kogu investeering on pool miljonit Rootsi krooni, millest suuremat osa krediteerib Rootsi tellija, kuid paarsada tuhat pean ise välja panema.”

      „Soo. Eesti rahas siis peaaegu pool miljonit.”

      „Jah. Need on targad masinad.”

      „Olgu pealegi, aga nüüd me peame mõtlema tagatiste peale.”

      „Tagatiste? Mida sa silmas pead?”

      „Seda, et sa peaksid midagi pantima. Kas riiklik komisjon on vabriku vastu võtnud?”

      „Ei, ta pole veel täielikult valmiski. Nii et pantida pole mul midagi.”

      „No päris nii see ka nüüd pole. Kusagil sa ju ometi elad.”

      „Elan? Sa mõtled… kodu?”

      Allan vaatas tähelepanelikult pankurit – vihje oli piisavalt selge.Tõepoolest, ta ainuke maine vara oli praegu tema kodu, paneelmaja kolmetoaline korter, millel arvestatav väärtus küll puudus, kuid see oli ainus asi, mida tema perekond võis päris omaks pidada. Muud ju polnud.Aga kui peaks juhtuma, et…Ei! Otsustavalt tõrjus

Скачать книгу