LITMIR.BIZ

Скачать книгу

uperpallid ehk Tammeli hiilgus ja viletsus!”

      Vaesuse kõnekad märgid tõid virila muige naise huulile.Aasta tagasi oli ta Allani ehitusfirma kontorit külastanud ja mäletas hästi ülemuse moekalt sisustatud kabinetti uhkes büroohoones. Ja nüüd see armetu vegeteerimine mingis äbarikus ehitussoojakus! Helen väristas õlgu, nagu oleks tal külm.Vatmanileht libises jälle maha.

      „Kurat küll!” pääses valjuhäälne vandesõna üle huulte. Vatmanileht pooliku joonisega jäigi põrandale. Helen toetas pea kätele ja lasi pealetükkival enesehaletsusel võimust võtta. Olukord oli enam kui masendav. Senini seisis silme ees ängistav lahkumisstseen, hoolimatus, millega mees ta kesk laviinina pealelangevaid olmemuresid üksi jättis. Kaotusvalu oli juba ammu asendunud sügava solvumisega ja seda raskem oli vastu võtta Allani tööpakkumist.Tavaolukorras oleks ta selle põlgusega tagasi lükanud, kuid nüüd… Nüüd oli see töö ainuke, mida seiskunud majandusega väikelinnas leida. Halastamatu reaalsus ei jätnud uhkusele ruumi. Oli aga veel midagi, mis niigi kehva hingeseisundit veelgi valulikumaks muutis. Allan oli küll jätnud sellekohasele küsimusele vastamata, kuid Helen teadis niigi, et mitte tema silmapaistvad ametioskused polnud need, mis talle leiva lauale tõid. See oli hoopis tema endise kallima halastusžest, õigemini haletsus või süütunne, millele ta oma töökoha võlgnes, ja see oli topeltalandus, mis igapäevase töötegemise väga kurnavaks muutis.

      Kuid õhtuti, mil ta oma murega kahekesi jäi, või öösel unetult voodis vähkres, ilmus kusagilt ajusopist hoopis teistsugune nägemus, mis fantaasia lendama pani ja mõtteisse hoopis rõõmsamaid värve tõi. Äkki kõik polegi nii, nagu näib? Äkki ta eksib ja on kõigest täiesti valesti aru saanud, sest pole osanud oma masenduses asjade tegelikku seisu õigesti hinnata? Kas polnud asjad hoopis nii, et Allan mingite ebateadlike tunnete ajel tahtis lihtsalt Helenit enda läheduses hoida?Võibolla sai just see salasoov tema ootamatu töölevõtmise põhjuseks? Jah, aga siis…aga sel juhul on ju veel võimalus…

      Soojakutrepilt kostvad sammud äratasid Heleni mõtiskelust.Ta tõusis, heitis kiire pilgu peeglisse ja korjas joonise põrandalt üles.

      „Jõudu loomeliitlastele!”Allan astus hoogsa sammuga sisse ja jäi huviga vatmanilehte vaatama.

      Mehe pilku vältides rullis Helen paksu paberilehe kokku ja torkas selle torujasse vutlarisse.Ta vaatas ringi, et sellele sobivat kohta leida, kuid ainuke vaba paik oli põrandal.

      „Millal me ükskord omale korraliku kontori saame?”

      Kiretult esitatud küsimus oli asjalik ega peegeldanud mingil määral Heleni hingeseisundit.Ta oskas oma hääletooni ja käitumist kontrollida.

      „Palju pole enam jäänud. Maalrid juba tegutsevad ja paari nädala pärast võime sisse kolida. Sa ei kujuta ettegi, kui vägev kontor sinna tuleb!”

      „Kujutan küll. Ma lihtsalt küsisin.”

      Helen heitis pilgu seinale kinnitatud kalkale, millele ta vabriku vaated oli kopeerinud:

      „Ühest asjast ei saa ma ikkagi aru.”

      Ta tõusis toolilt ja vaatas kaaslasele lõpuks silma: „Miks sa tahad vabriku asemel kinnise jalgpalliväljaku ehitada? Miks ta nii mõttetult suur peab olema?”

      „Tuleviku tarbeks,” naeratas Allan. „Ega me jää ainult puuklotse tegema. Kunagi on meil tasemel mööblitööstus ja siis läheb kogu vaba pinda vaja.”

      „Nojah, aga miks sa pead seda ikka nii mastaapselt ette võtma? Kas kuidagi tagasihoidlikumalt ei saaks?”

      „Ei saa. Kui teha, siis ikka korralikult.”

      Allan surus lõuapärad tugevalt kokku ja tema silmis süttis salapärane tuluke, mis tekkis sinna alati, kui tuli juttu tema tulevikuplaanidest. Helen mõtles pisut ja hakkas vaikse häälega rääkima:

      „Sa murrad edasi nagu buldooser. Kas sa kunagi ei kahtle? Kas sa ei karda, et võid läbi kukkuda?”

      „Kardan, muidugi kardan. Mul on kõik inimlikud tajud olemas, hirmurefleks samuti. Ainult rumal ei karda, tema teab alati, et on õigel teel.”

      „Aga tark?”

      „Tark kahtleb ja mõnikord isegi nii kaua, et õige aeg tegutsemiseks ammu möödas.”

      „Mis sellest siis järeldub?” Helen vaatas taas mehele otse silma. „Mis on siis sinu arvates õigem, kas loll tank või tark ebaleja?”

      „Kumbki pole õige. Siin tuleks kasutada hoopis väljendit „mõistlik”. See tähendab, et mõistlik aeg mõtlemiseks ja mõistlik aeg kahtlemiseks. Kui otsus selge, siis tegutse kiirelt ja efektiivselt. Ainult nii võib edu saavutada. See ongi minu elufilosoofia ja siiani on ta mind aidanud.”

      Helen vaikis ja vaatas üksisilmi meest. Äkki oli kõik tagasi, oli nii nagu enne. Midagi polnud muutunud ja ehmatava selgusega pidi ta endale tunnistama, et ikka veel armastab Allanit. Mehe keskendunud ilme, siiras ja arukas jutt meenutas möödunut. Kui palju kordi oli ta kuulanud Allani heietusi elutähtsatel teemadel, kui palju kordi jälginud armunud pilguga enesekindlat ilmet armsaks saanud näol, kui palju rõõmu oli toonud tema lähedus.

      Miski polnud möödas ja vaistlikult tundis ta, kuidas teda endiselt mehe poole tõmbab.

      Jäine mask Heleni näol mõranes ja ootamatu soojus ilmus äkki tema ilmesse. Leebe naeratus valgustas hetkeks ta kahvatut nägu. Ikka veel mehelt pilku pööramata astus ta sammukese lähemale ja sirutas käe.Värisevad huuled vormisid vaevukuuldava sosina: ”Allan…” ja aegamisi libistas ta oma pehme peo üle mehe põse.

      Allan seisis liikumatult.Tema ainitine pilk jälgis pingsalt naise tegevust ja tundus, et ta ei suuda tõrjuda nii siirast tundeliigutust. Aeglaselt tõstis ta käe ja embas naist taljest. Hetkega liibus Heleni sale keha mehe vastu ja kaks õrna, kuid tugevat käsivart põimusid tema kaela ümber. „Allan!” sosistas ta veel kord, aga see polnud enam habras ega igatsev sosin. Nüüd oli välja öeldud sõna täis jõudu ja ennastunustavat kirge. Helenile näis, et veel pisut ja kaaslase hinges võtavad võimust samad tunded, et kohe mõistab mees oma varasemat viga ja ta saab tagasi oma kaotatud armastuse.

      Samas tundis ta tugevaid käsi enda õlgadel ja taipas, et teda lükatakse eemale. Õrnalt ja hoidlikult, kuid piisavalt tugevalt, et võimatu oli mitte aru saada: teda tõugatakse ära! Jälle! Miks? Mehe puudutus rääkis ometi teist keelt. Mõistmatute silmadega vaatas ta Allanit ja nägi tema näol kerge kahetsusega segatud tahtekindlat ilmet, mis juba varasemast tuttav.

      „Ei, Helen…sellest ei tule midagi…Andesta, ma ei või.”

      Allan astus sammu tagasi. Helen seisis keset soojakut, pärani avatud silmad hirmunult meest jälgimas. Sõna suust saamata seisis ta otsekui ootuses, et aega saaks tagasi pöörata, et saatus halastaks talle ja kõigega võiks otsast alata. Kuid selle asemel seisis Allan veel korraks naist vaadates, pöördus siis ja astus tõtaka sammuga välja. Hetke pärast paiskus ehitussoojaku plekkseinte vahele kile karjatus: „Ole sa neetud!” Helen avas veel kord suu, kuid raevusõnad katkesid huulil, asendudes häälekate nuuksetega.

      Terve tunni kestnud ahastusehoog vaibus pikkamööda. Helen tõusis, seisatas peegli ees, kuivatas nutetud näo ja hakkas seda hoolikalt puuderdama. Mida enam ta oma tegevusele keskendus, seda rahulikumaks muutus ta heitunud meel: midagi uut polnud ju juhtunud, kõik oli jälle endine.Aga ei, kõik ei olnud nii nagu enne. Ei saanudki olla. Nüüd oli teda kaks korda kõrvale heidetud, kaks korda solvatud, topelt mõnitatud ja topelt alandatud, ja seda oli rohkem, kui Heleni uhke hing suutis taluda.

      LOHISEVAD SAMMUD SOOJAKUTREPIL TEADUSTASID MARDI TULEKUST. Helen ei vaevunud peeglisse vaatama ega soengut korrastama.

      Selle mehe jaoks polnud vaja pingutada.

      „Tervist!” hõikas logistik naerusuiselt ja saatis mütsi osava heitega varna.

      „Tere.”

      „Sa näed täna pagana hea välja.”

      Helen vaatas üllatunult üles. Karused komplimendid ja bravuurikas kõneviis ei sobinud Mardi tagasihoidliku kuvandiga kuidagi kokku. Uhke olekuga Mart poseeris veel mõne hetke naise ees, siis

Скачать книгу