Vabrik - Avo Kull

Скачать книгу

teadmisega ei saa ma tehnoloogilist osa projekteerida. Ma pean teadma enam-vähem täpselt, mis siin toimuma hakkab.”

      Allan ei osanud vastata. Puidu töötlemine oli talle võõras ala ja mööblitööstusest polnud tal mingit ettekujutust. Aga klotsitootmine võis kolhoosi viimaseid päevi tiksuvas töökojas iga hetk lõppeda.Ta mõistis hästi, et Heleni küsimused on põhjendatud ja tehas tuleb ehitada mingi konkreetse toodangu tarvis.Aga millise? Mööbli valmistamine on ainult unistus ja selleni nad veel niipea ei küüni. Mida teha? Toota võis ju paljutki, kuid keegi pidi selle ka ära ostma. Aga kes? Kust leida ostjad? Vaevalt et mõni purjus kapitalist veel kord tema otsa komistab. Mõne minuti pärast hakkas ta vaikse häälega rääkima:

      „Ehitame esialgu ilma kindla suunitluseta vabrikuhoone valmis. Ma ei tea, mida me lisaks klotsidele lähiajal toota võiksime. Kodumaisele turule ei ilmu ostjat niipeagi ja loota saame ikka ainult ekspordile.”

      Kaaslased vaatasid äraootavalt Allanit, kuid rohkem ei lisanud too midagi. Pika vaikuse katkestas Mart, kes juba mõne aja oli rahutuse märke ilmutanud:

      „Kuule, Allan, aga räägi, mis tsunft see niisugune meil on.”

      „Milline tsunft?”

      „Firma noh. Kas meil mingi firma ka on?”

      „Mingi kontori ma linnavalitsuses registreerisin.”

      „No kuule, ega see siis mingi firma ole,” tõrjus Mart. „Firmas on ikka osanikud ja partnerid ja asjamehed…”

      „Missugused asjamehed?”

      „Meie noh. Me tahame ka osanikud ja ärimehed olla, ega sina üksi.”

      Üllatunult vaatas Allan oma kaaslasi. Niisugustele asjadele polnud ta mõelnud. Kogu ettevõtmise korraldamise koormat oli ta senini üksi kandnud, leidnud tööd ja raha, võtnud riski ja vastutuse, mis sellega kaasas käis.Ta tegi seda rõõmuga, sest see oli põnev ja proovimist väärt katsumus, millest ta poleks tahtnud mingil juhul loobuda. Raske see muidugi oli, aga eks iga algus ole, ja raskustega oli ta harjunud. Kuid Mart ja Helen? Nemad olid vaid abilised, kes tegid oma tööd palga eest ja sellest oleks pidanud piisama.

      Heleni ilmesse tekkis äkki midagi naeratuselaadset: „Kas tead, Allan, välismaal on nii, et ettevõtte võtmetegelased on ka äriosanikud.”

      „Miks?”

      „See tõstab nende huvi ja vastutust.”

      Allan noogutas mõtlikult. Seda välismaa-juttu oli ta varemgi kuulnud. Eestlastele oli välismaa kõik see, mis jäi piiri taha, üks ühetaoline moodustis, kus kõik oli hästi ja õigesti, kus elati rikkalt ja õnnelikult ning kellelgi polnud vähimaidki muresid.Venemaa ei olnud välismaa.Venemaa oli lihtsaltVenemaa, sest seal oli kõik halvasti.Allanile hakkas olukord nalja tegema. Kas see osalus ikka on nii tähtis? Sellest ei sõltu ju midagi. Kogu elu oli töötatud riigiettevõtetes, kus omandivorm oli üheselt selge. Koos ettevõttega olid nad ise kogu naha ja karvadega riigi omand. Ainukeseks sissetuleku allikaks oli töötasu ja muid polnud. Ei saanudki olla, sest muude allikate eest pandi lihtviisil vangi. Eks sama oli siingi: tööd tehti ikka palga eest ja mis tähtsust oli sel osalusel? Aga kui see neile nii tähtis on? Ja ehk tõesti tõstab huvi töö vastu?

      „Olgu,” ütles Allan pärast hetkelist pausi. „Kümme protsenti kummalegi.”

      „Ee-i,” vaidles Mart. „Kümme protsenti pole mingi osalus. Õige ärimehe mõõt on ikka kolmkümmend.”

      „See jääb teil küll nägemata. Enamusosalust ma ei loovuta. See on minu ettevõte ja mina otsustan, kuidas siin asjad käivad.”

      Allan ei mõistnud, miks ta kaaslased äkki nii ärevile läksid. Kogu oma teadliku elu oli ta pidanud kuulama lõputut laulu kapitalistliku korra kuritegelikkusest ja sellega kaasnevast omandiorjusest.Ta ei uskunud, et aastaid kestnud ajupesu oleks talle mingit mõju avaldanud, kuid ometi ei osanud ta ettevõtte mõningase osa loovutamises midagi mõistusevastast näha, pigem tegi see talle nalja.

      „Jääb nii, et kakskümmend protsenti kummalegi, minule jääb kuuskümmend ja jutul lõpp.” Selle vastu ei vaieldud.

      VII

      VÕÕRASTAV SILT KORRUSELAMU FASSAADIL EI TEKITANUD MARDIS enam tõrksaid tundeid. Muigamisi heitis ta pilgu uhkeldavale reklaamile „Kaasiku ehituskaubad” ja astus hoogsa sammuga trepikotta.

      „Tere, va röövlinägu!” hõikas Mart juba ukselt.

      „Tere, Matu.” Ärimehe naeru täis nägu oli optimistlik nagu alati. Energilise liigutusega ulatas ta üle laua käe ja osutas teisega nurgadiivanile:

      „Saa tuttavaks, minu äripartner Vitali.”

      Mart pöördus üle õla vaatama ja nägi alles nüüd diivanil lösutavat noorepoolset meest. Mart sirutas käe.Võõras ei tõusnud ega muutnud oma mugavat-lohakat poosi. Tema käepigistus oli lõtv ja lodev. Nii üleolevat suhtumist polnud Mart varem kohanud ja ta vaatas võõrast teatava imestusega.Tundmatu mees kandis siniseid pikitriibuga dressipükse ja läikivat nahktagi.

      Ilme tema jämedakoelisel näol väljendas täielikku osavõtmatust ja ükskõiksust, kuid ülilühikeseks pügatud siilisoeng, tugev poksijalõug ja jässakas jõuline figuur rääkisid millestki muust.

      Niisuguseid mehi Mart teadis, oli neid Tallinnas näinud. Nad seisid rühmiti postimaja või Viru hotelli ees ja pakkusid päris avalikult seadusevastast valuutavahetust või korraldasid parkimisplatsidel lärmakat sõrmkübaramängu. Mardil oli siiani õnnestunud neid mehi vältida ja kõige vähem oskas ta niisuguseid oma vaikses kodulinnas näha.

      „Nii, Mart, räägi, mis seekord mureks,” uuris Ants ja istus laua taha.

      „Kuule, ma vaatan, et sul siin tähtsamaid tegemisi, ma tulen hiljem tagasi.”

      Mardile see seltskond ei istunud ja kõige parema meelega oleks ta kohe ummisjalu välja jooksnud.

      „Jäta nüüd. Ära lase end külalisest häirida, nagunii ei mõista ta meie jutust mõhkugi. Anna aga teada, mis vaja.”

      „Ega midagi suurt olegi. Koorem kive nagu tavaliselt ja sada kotti tsementi.”

      „Suurepärane,” läks ärimees elevile, „homme hommikul vara toome kauba platsile.Veel midagi?”

      „Ei, esialgu sellest piisab. Laepaneele läheb alles järgmisel nädalal vaja. Eks ma siis annan teada.”

      „Väga hea, väga hea. Kindlasti anna teada.”

      Poemees rehkendas ja teatas siis:

      „Nii, Mardikene, kivide ja tsemendi eest tuleb sul seekord neli tuhat viissada rubla välja käia.”

      Mart võttis taskust rahapaki ja hakkas nõutud summat välja lugema. Uhiuued sajarublased libisesid helitult letile. Diivanil lösutav kandilise soenguga mees elavnes pisut ja uuris toimuvat terase tähelepanuga.

      „Mis ma tšekile kirjutan?” Ärimees oli tšekiraamatu avanud ja pastakat käes hoides vaatas uurivalt külalist.

      „Kuidas mis? Kirjuta nii, nagu on.”

      „Ah soo, et nii, nagu on,” venitas ärimees muigamisi ja hakkas kirjutama.

      Mardi pead läbis ootamatu mõte: „Aga miks sa küsid? Saab siis ka teistmoodi?”

      Lai naerunägu vaatas kohmetut Marti: „Igat moodi saab. Nii nagu saksad soovivad.”

      „Ah soo… et… kas sa võid sinna siis ka midagi muud kirjutada?”

      „Mina võin siia kirjutada mida iganes, sae mõõdu või saapa numbri, keegi ei kontrolli seda.”

      Mardil hakkasid käed kergelt värisema. „Nii et sa… sa võiksid sinna ka näiteks viis tuhat kirjutada?”

      „Muidugi, ma võin sinna ka suurema numbri kirjutada. Nii, nagu käsid.”

      „Ei, suuremat pole vaja, aitab sellest küll.”

      „Nii teemegi.”

      Ants

Скачать книгу