ТОП просматриваемых книг сайта:
Süda võtab sõna. Rein Vahisalu
Читать онлайн.Название Süda võtab sõna
Год выпуска 2011
isbn 9789949218370
Автор произведения Rein Vahisalu
Жанр Современные любовные романы
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Romantilisele algusele järgnes sajandite jooksul ilus ja loogiline areng. Inimene sai targemaks, ta on oma südametegevuse ja veresoonte seisukorra kontrolli alla saanud. Südamehaiguste ohjeldamine kuulub jõukamates ühiskondades riiklike ülesannete hulka. Loodame siiralt, et see kõik jätkub ja inimene hakkab veelgi teadlikumalt hoolitsema oma südametervise eest. Et ilusale algusele ja edukale arengule ei järgneks rumal lõpp…
Haigete vastuvõtt polikliinikus jätkub. Automüüjal uurin lähemalt tema südame rütmihäireid. Juba südame kuulamise ajal, minuti-paari jooksul lugesin neid kümne ringis kokku.
Et ma Golfi veel oma mõtetest välja ei saa, siis sel teemal ka jätkan. Igal elundil on oma kindel asukoht, see on evolutsiooni, auto puhul tehnilise revolutsiooni saavutus. Süda paikneb kahejalgsetel imetajatel ülakorrusel, turvalises kohas roiete poolt moodustatud rinnakorvis kopsudega kõrvuti ja võimalikult pea lähedal. Käigukast koos käigukangiga peab olema käeulatuses, mitte kuskil gaasipedaali kõrval põrandal. Selgroog on telg, mis kogu organismi koos hoiab. Päramootorile pole looja isegi mõelnud, see sobib ainult paati edasi vedama. Seega on meil jutuks elundite ruumiline paiknemine, teisisõnu anatoomia.
Vana ja väsinud Ford Sierra naisterahvaga roolis sattus kord avariisse. Mitte omal süül, vaid talle sõideti ristmikul seistes kapitaalselt sisse. Nina oli segi ja paigast nihkunud nagu poksijal, katusel suur mõlk. “See vana on nüüd õhtal,” ütleb remondimees. Tugev löök eest taha on raami kõveraks löönud ja seda sirgeks taguda pole enam mõtet. Mahakandmine. Arusaadav, noogutab traumatoloogist-ortopeedist kahjukannataja. Kui lülisammas on niivõrd deformeerunud, siis sellega enam ringi ei käi. Jääb üle kipsvoodi.
Aga on palju keerulisemaid lugusid. Need on juhtumid, kus tuleb anatoomiaatlas lahti lüüa ja sealt näpuga rida ajada. Et kus see põrna värat täpselt asub, või millised nüansid on suurte veresoonte paiknemisel. Jälle Golf! Ja ta, sunnik, ei lähe jälle käima! Olen kolm tundi linna peal olnud ja lähen parklasse, et hakata koju sõitma. Pööran süütevõtit, hoian sekundeid süüteasendis paigal, ei mõhkugi. Proovin uuesti, üritan törtsu välja meelitada, ikka vaikus. Ei krõpsu, ei lubamist, nagu haud. Sellist asja on ka varem juhtunud. See auto lähebki siis käima, kui ta ise tahab, mitte kui peremees soovib. Parandajaid on palju olnud, kuid tulemusi pole.
Järgmise päeva hommikul küsib töökoja remondimees: ”Tähendab, kord läheb käima, kord ei lähe, ja süütelukk, ütlete, on alles vahetatud, klemmid korras, no siis on starteri harjad kulunud.” Olgu siis starter, see on tõepoolest veel uurimata. Seisan kontoris, et autot taas parandusse vormistada. Töökoja juhataja: ”Mis, ah tal on automaatkäigukast või! No siis, vaadake, selline asi, et… mul pole kõik mehed veel puhkuselt tagasi, ma ei saa praegu teie Golfi võtta, vaadake mõnda teise töökotta.” Peagi selgub põhjus. Tuttav automees räägib: ”Keegi ei taha automaatkastiga Golfi remonti võtta, tema starterile ei pääse kuidagi ligi, see on nii kuradi kehvas kohas, et ükskord lammutasid mehed kogu esisilla laiali, enne kui ligi pääsesid.”
Ei teadnudki, et automaatkastiga Golfil on nii huvitav anatoomia. Tema starteri asukoht tekitab samu probleeme, nagu olid kümmekond aastat tagasi ühel kirurgilisel haigel Tõnismäe haiglas. Purjus mees kakerdas Kivimäe jaama perroonil ja kukkus täpselt rongi ja perrooni vahele. Tal oli rindkere ja kõht jubedalt ära äestatud, kuid kõige rohkem sai muljuda kõhunääre. Elund ise ja selle ümbrus läksid mädanema. Meest opereeriti kokku kaheksa korda. Kõhunääre on ilma haigusetagi väga raskesti ligipääsetav, sügaval ja ära peidetud, nüüd aga, kus ta oli segi keeratud ja liidetest moodustatud koopad ja käigud kõik mäda täis, seda enam. Pärast viiendat-kuuendat operatsiooni ei tahtnud kirurgid meest enam nähagi, hakkasid tõrjuvaid liigutusi tegema, kui haige arstide toas jälle jutuks tuli. Kuid hädalist nad teise töökotta ei saatnud, tegid oma töö ise ära.
Ka minu Golf sai lõpuks abi. Naabertöökojas ei poetanud ma automaatkastist poolt piuksugi ja auto võeti parandada. Kahe päeva pärast läksin järele. Juhataja: ”Harjad olidki läbi, aga miks te ometi ette ei hoiatanud, et tal automaatkäigukast on, mehed mässasid teie Golfi kallal pool päeva!”
Pildikesi südame ehitusest jatoimimisest
Süda tuksub turvalises rinnakorvis tuks-tuks-tuks. Mine lahti, uksuks-uks. Proovime siis lahti teha. Ega see nii lihtsalt käi, et muudkui küüned taha. Käääks!
Ja kohe meenub mulle tänava ääres ilutsenud reklaamplakat:
•Pesumasin – 800 pööret minutis, garantii 7 aastat.
•Inimese süda – 80 pööret minutis, garantii 70–80 aastat.
•Kilpkonna süda – 6 pööret minutis, garantii 175 aastat!
Süda on rusikasuurune pump, mis ühendatud torustikuga. Põhimõtteliselt siis mootor. Ja käivitub ta elektriga. Südame hoiab pidevas töös vooluallikas, siinussõlm, mis on eriotstarbeline rakkude kogumik südame parema koja seinas. Perpetuum mobile on siiski olemas? Iga pump peab olema ühendatud torustikuga, milles ringleb ringipumbatav vedelik. Veresooni loetakse inimesel kokku lugematuid kilomeetreid, ja selge, et nii pika maa peale jagub neid väga erineva suuruse, seinapaksuse ja läbimõõduga. Kõrgsurvesüsteemi veresooned ehk arterid viivad hapnikuga rikastatud (arteriaalse) vere tarbijatele kohale. Madalsurvesooned ehk veenid koguvad “tarvitatud” (venoosse) vere elunditest kokku ja toimetavad selle südamesse tagasi.
Nüüd mõne sõnaga mootori ehitusest. Kambritest ja klappidest. Kambreid on kokku neli. Kaks on ette nähtud venoosse vere jaoks – parem koda ja parem vatsake. Kaks arteriaalse vere tarbeks – vasak koda ja vasak vatsake. Arteriaalne ja venoosne pool on rangelt üksteisest eraldatud. Kodade ja vatsakeste vahel on klapid, mis lasevad vere läbi ainult ühes suunas. Iga mootor töötab tsüklitega. Südamel on kahetaktiline töötsükkel. Esiteks süstol ehk kokkutõmme, kus vatsakesse kogunenud veri paisatakse läbi kolmehõlmse klapi aorti. Süstolile järgneb diastol – vatsakese lõõgastusperiood, kus muskulatuur on maksimaalselt lõtv ja välja veninud, et võtta vastu võimalikult palju kojast sisse voolavast vereportsust.
Süstol tähendas seda, et küllastunud bensiiniaurud sisepõlemismootori kambris juba plahvatasid – aga kust tuleb säde? Meenutame siinussõlme. Niivõrd tähtsa moodustise puhul peab tingimata konteksti avardama ja kokku panema südames paikneva mikrovooluahela, mille funktsioneerimine on elektrokardiogrammi aluseks.
Jalutame kolleegidega Praha Kongresside Palee lähedal. On konverentsi vaheaeg. Allamäge laskuva käänulise tänava ääres on värav. Astume sisse. Surnuaed. Raudaiaga piiratud väikesed platsid. Nagu ikka surnuaedades. Astume diagonaalis läbi, siis õlut jooma ja paleesse tagasi.
Ühe kivisamba plaadil on selgelt lugeda – Purkinje. Kutsun kaaslased juurde. “Purkinje kiu pahaloomuline kasvaja,” ütles kord sisehaiguste eksamil üks naljamees professorile. Professor jäi sõnatuks, sest midagi niisugust polnud ta varem kuulnud. Sellist asja pole lihtsalt olemas. Südames on kasvaja üliharv külaline, seal käib nii intensiivne tegevus, et ükski kuupmillimeeter elundist pole ealeski paigal, võibolla just sellepärast ei saa sõraline ennast sinna istutada. Ussripiku või Achilleuse kõõluse pahaloomulise kasvaja tõenäosus oleks vististi kordi suurem. Professori hämming kestis pikalt, nii et õppejõu vaimse eemaloleku said ära kasutada ka kaks järgmist vastajat, kes kiirelt oma vastused ette vuristasid.
Seisame endiselt Purkinje haua juures. On ikka seesama Purkinje? Vaatame eesnime ja daatumeid: Johannes E. Purkinje, 1787–1869. Klapib küll. See on mees, kes leidis üles südame vatsakeste lihasmassis paiknevad imepeened kiud, mida mööda siinussõlmest tulema hakanud kokkutõmbumiskäsud südamelihaseni jõuavad.
Siin surnuaial peaks ka ülejäänud vooluahela paika saama, muutuvad südamearstid entusiastlikuks. ”His!” hüüatab kolleeg, ”see