Süda võtab sõna - Rein Vahisalu

Скачать книгу

      Arstina olen kuulanud inimeste südameid 40 aastat. Milline kollektsioon helisid – võiks plaadi välja anda! Aga kirjutasin hoopis raamatu. Tahtsin teha sellise, mida oleks lahe lugeda: et süda laseb oma juttu ja mina olen teadustaja, kes annab jutustajale õigel ajal sõna ja vajadusel suunab teda. Ja kuigi juttu tuleb kõigist tähtsamatest südamehaigustest, pole see raamat pelgalt südamehaiguste õpik, ehkki õppida ja kõrva taha panna saab sellest üksjagu.

      Minu meelest pole huvitavamat elukutset arsti omast. Arsti töös on iga pisiasi tähtis. Ükski päev polikliiniku kabinetis või haigla osakonnas ei sarnane eelmisega, ei kordu iial. On olemas elukutseid, kus kaalul on rohkem kui elu. Arsti töös on kaalul ainult elu. Vaid hetke jooksul tuleb langetada õigeid otsuseid. Tähtsaid otsuseid peab tegema ka patsient, kui tahab tervema südamega edasi elada: tuleb muuta ellusuhtumist, hakata oma keha karastama, loobuda suitsetamisest, võtta kaalus alla…

      Tänapäeval on oluliselt muutunud arsti-patsiendi suhe. Patsient on informeeritum, nõudlikum. Kuid ta peab aru saama, et tema isiklik tervis on projekt, mille projektijuhiks pole mitte arst, vaid tema ise. Arst on pigem nõuniku rollis, s.t selgitab, põhjendab ja vajadusel kontrollib.

      Üha rohkem olen hakanud inimestes hindama kannatlikkust. Kannatust oma tund ära oodata, oma eesmärgini jõuda. Juba pisemagi eesmärgi püstitamine ja täitmine on suur asi. Soovin seda ka teile, head lugejad.

      Sissejuhatus

      Viisin hommikul auto parandusse. Alt krobiseb jälle, eks see sumbutaja ole. Juba paar päeva tagasi hakkas mürisema, see auto pärasool. Gaasid ei välju korralikult, törtsutab tagantotsast. Mul on sellest Golfist kõrini. ”Mootor on tal hea, pole mõtet veel uut autot muretseda,” räägib tuttav autoparandaja. Auto parandusse viimise tõttu jõudsin tööle napilt õigeks ajaks. Õde on patsiendi ette valmistanud, vanemas keskeas meesterahvas on valmis alustama koormustesti. Kohendan kitlihõlmad kinni, vaatan lähte-EKG üle ja soovin mehele head teed. Mees hakkab veloergomeetri pedaale väntama, õde mõõdab vererõhku, minu silmad jälgivad kuvaril kardiogrammi sakke ja patsienti ennast, kõik nagu tavaliselt, kõik nagu iga päev. Hakkame testiga poole peale jõudma, kui heliseb mobiil. Autoparandusest, kostab tuttav hääl: ”Sumbutaja on kahest kohast katki, kui korralikult teha, siis peaks tagumise jupi uue panema, ja hind on tal, kohe ütlen,” mees teeb väikese pausi, ilmselt lappab kataloogi, ”kolm tuhat ükssada üheksakümmend viis krooni, kas olete sellega päri?” ”Mis muud kui teeme ära,” annan kiire vastuse, sest pedaale tallav mees on koormuse maksimumini jõudnud ja kohe-kohe tuleb test lõpetada. Näed siis, nemad seal juba rahulikult oma asjadega ühel pool, mina aga pingutan edasi, diagnoosini on mul veel tükk maad, ravist rääkimata, ja haiglale ainult mõnikümmend eurot teenitud. Või kohe kahest kohast katki, kaks auku väljutustraktis, peensool ja jämesool mõlemad mulgustunud. Kui selline haige peaks haiglasse toodama, mulgud sooltes, nägu valust viltu ja kõht pingul kui trumm, viidaks ta otsemaid opituppa. Tobe võrdlus, lihtsalt torkas pähe.

      Pärast koormustesti lähen kabinetti haigeid vastu võtma. Esimene patsient on autokaupluse ülemus. Kõrge enesehinnanguga mees, lõhnastatud, hallis ülikonnas, ja annab uhkelt mõista, et tal on tuttav südamearst esimese kutse peale võtta ja nimetab ühe tuntud nime, aga häda on selles, et arst on praegu puhkusel ja paar päeva tagasi hakkas süda lööke vahele jätma. Mis teha, mis teha. Mees on iga kandi pealt nagu Mersu eelviimane mudel, aga näed, mootor hakkas järsku turtsuma. Tuttav autoparandaja on puhkusel ja nüüd tuleb kuidagimoodi teise parandajaga läbi ajada…

      Südamearste on riigis palju. Südamehaiguste osakond on igas suuremas haiglas, kardioloogi kabinet igas polikliinikus. Igas raviasutuses on oma meeskond, oma kollektiiv, kuid ravi tõhusus sõltub just arstide individuaalsest meisterlikkusest. Kui see kollektiivi liikmete peale summeerida, saamegi hea osakonna, hea mainega haigla. Soleerimine, oma mina esiletõstmine asja paremaks ei tee, pigem võib see saada takistuseks põhieesmärgile – haige paranemisele. Nii on iga meditsiinierialaga, kuid see kehtib ka muude valdkondade puhul. Meditsiin on pidevalt arenev valdkond. Kuna igal elundil kipub juba olema oma haigus, siis on varsti ka igal haigusel oma arst.

      Mängime nüüd korraks nii, et kõige levinumad meditsiinierialad valivad endi hulgast esindaja ja saadavad ta üheks tunniks koolipinki. Koolikoridori koguneb lõbus kamp, kes siseneb klassiruumi. Kas nad mahuvad ära? Kõik pingid saaks ilmselt täis. Nüüd läheb sagimiseks: kes kelle kõrval istub? Südamearst esimesena sisse ei trügi, ta laseb teistel ees minna, aga päris viimaseks ka ei jää. Lävel libistab pilgu üle klassikaaslaste. Ees läheb reumatoloog, tema kõrval kiirustab veresoontekirurg. Kõik otsivad pinginaabrit. Juba on närviarst koos neurokirurgiga ennast maha istutanud. Südamearst vaatab kopsuarsti poole, kuid see on allergoloogiga kokku leppinud, et istuvad parempoolsesse ritta. Uksepoolsesse kardioloog minna ei taha. Ikka aknapoolsesse, ja ettepoole. Neli seisavad ja ei leia paarilist, tekib viivitus. Siis viipab endokrinoloog: võtame need kaks pinki! Nii istub südamearst kõrvuti reumaarstiga ja kohe nende taha sätivad end endokrinoloog ja veresoontekirurg. Nad on aknapoolses reas, eest teine ja kolmas pink. See on parim paik, kus on klassi ees vastajale hea ette öelda ja kui vaja, saab kontrolltöö ajal üksteise pealt maha kirjutada. Üksteisemõistmine on nelikul täielik, sest uurimisobjekt on kõigil sama – inimese tuiksoon.

      Üks tont käib ringi mööda maailma. Oli paar aastat tagasi Hiinas, pööras seal seisu segamini, siis põikas Mehhikosse. See tont on nakkuse tont. Pilvepiiril istub isake-boss, kes näeb ja kuuleb kõike. Ta hoolitseb, et olukord emakesel maamunal tasakaalus püsiks, et sipelgad palli pealt üle ääre pudenema ei hakkaks. Kui kuskil hakkab katel liialt podisema, siis viskab vett peale, kui mõnes kohas jääb aga kahtlaselt vaikseks, paneb koldele hagu juurde. Kunagi aegade hämaruses harvendas inimeste ridu katk, nüüd on esiplaanil viirused. Kõige lihtsam on uusi viirusi konstrueerida. Rahvale arusaadav ja kõige efektiivsem. Kasu lausa kolmepoolne: halvab riigi toimimist, saab tülikale naabrile (konkurendile) käru keerata ja reguleerib elanike arvu. Poeta aga valmistoode ebamugavasse piirkonda ja edasi on käkitegu – inimesed ise kannavad selle laiali, ninast ninasse, panevad näpuga endale suhu.

      Hiinas linnugripp, Mehhikos seagripp. Vahepeal prooviti Ühendkuningriigis lehmade peal, aga tulemused jäid tagasihoidlikuks. Ilmselgelt olid valed loomad ja vale paik. Kuhu tont edasi liigub? Koerte kallale, need on inimestele väga lähedal. Järsku ongi koeragripp järgmine?

      Aga suurem tont peitub hoopis meis endis. Südamehaigusi on inimsoo arvukuse regulaatorina raske kasutada – nendel haigustel pole üheselt võetavat tekitajat ja paharetid-konstruktorid ei saa salalaborites asja üles võtta. Ent kasutades kavalust, tuli isake-reguleerija oma kaaskonnaga raskest olukorrast välja, mängides inimlikel omadustel – laiskusel ja teadmatusel, mugavusel ja rumalusel. Inimesed kägistavad ennast ise, omaenese kätega, kurnates oma südame koos veresoontega ajapikku töökõlbmatuks.

      Algus

      Käänuline ja kääksuga puutrepp viib Euroopa meditsiiniajaloo ühte auväärsemasse auditooriumi, Madridi vanalinnas, meie Suure Gildi hoonega sama suurusjärku kivimajas. Trepp on pudelikaelaks, selle ees lookleb kannatlik järjekord. Auditooriumi laekuplil ja seintel on pilt pildis kinni. Tume on, lausa pime. Tooliridade vahel on väga kitsas. Madalad istmed, kitsale tagumikule, käetoeta. Kaks inimest tahavad üksteisest mööda minna, olen punases kostüümis naisterahvaga silmitsi ja kõht kõhu vastu, üksteisest kinni hoides. Täpselt ristluude kohal paikneva seljatoe terav äär teeb seljale valu. Nagu keskaegne piinapink. Üritame end toolidel kuidagi parajaks sättida. Kogu auditoorium üritab.

      Sumin auditooriumis valjeneb. Hetke pärast on presiidiumi laud teravas valgusvihus. Kohe algab konverentsi avamine. Laud on tavaline, maani laudlinaga, ilma lillede ja mikrofonideta. Laua kõrval ilutseb massiivsel vanaaegsel küünlajalal küünal. Stiil! Midagi on tulemas! Peaksid nad lõpuni minema – Vesalius võiks uksest sisse astuda või kuulsaim mees, vereringe avastaja William Harvey isiklikult, aga miks nemad, kui hispaanlastel on oma mees välja käia – Serveto. Miguel Serveto rääkis juba enne William Harvey sündi (1578), et veri käib mööda inimese keha ringi, et on olemas kopsuvereringe. Pikas maani hõlstis Serveto võiks puldi juurde sammuda, kübara peast võtta, küünla põlema panna ja oma raamatu “Christianismi Restitutio” keskelt lahti lüüa. Hämar auditoorium kuulaks hiirvaikselt lõiku tema traktaadist. Ta kannaks publikule monotoonsel häälel ette, et on mitmete ja mitmete katsetega ning paljude tunnistajate juuresolekul tõestanud, et veri inimese kopsudes ei seisa paigal, vaid liigub. Just selle tõiga väljaütlemise hetkel tuleksid

Скачать книгу