LITMIR.BIZ

      Ohtlik elu

      Meenutab Martin P. Rinne

      Sel ajal oli päris tavaline, et arvutisalonge rüüstati. Üsna pea oli igal pool teemaks trellide panek akendele, sest jälle oli keegi öösel akna sisse visanud ja kaasa rabanud kõik, mis vitriinil. Sakala ja Liivalaia poodides oli see probleem eriti terav. Võib-olla sellepärast, et need olid käidavamad kohad ja poodidel olid suuremad lagedamad aknad. Kuidagimoodi õnnestus varastel sealt alati hästi kiiresti asjadega jalga lasta.

      Oli üks seik, kus pätt tuli öösel läbi akna ja tahtis arvutit ära viia, aga selgus, et pood ei olnudki omapäi jäetud. Kontoris oli turvamees, kes juhtumisi kandis ka relva. Korravalvur lasi ähmiga hoiatuslasu, kuid teiste suureks meelehärmiks läbi terve akna, mitte läbi selle, mille pätt oli just puruks teinud. Nii sai katki kaks klaasi. Kuna mehel olid saapad jalast ära võetud, ajas ta pätti mööda Tatari tänavat taga villastes sokkides. Kätte ei saanud, aga tohutu aktsioon oli.

      Kaval parool

      Jüri Jaakson:

      Kõige muu hulgas meeldis meie turvameestele öösiti arvutitega mängida. Tihti olid arvutid nii segamini jooksutatud, et hommikul oli raske tööd teha. Seepeale käskis toonane tegevdirektor Hanno Haamer panna kõigile arvutitele BIOS-paroolid. Karm käsk oli, et parool ei tohi olla lihtsalt äraarvatav, vaid kaval. Veel kümme aastat hiljem leidus kontoris arvuteid – sealhulgas minu oma –, mille BIOS-parool oli “kaval”.

      Kauboikapitalism

      Meenutab Heiki Hõimoja

      Oli aasta 1996. Esimesed edevad mehed olid soetanud endale üle 5000 krooni maksvad mobiiltelefonid ning käis nende aktiivne häkkimine, helina kuulamine ja muidu mobiili fetišeerimine. Netipangandus oli veel lapsekingades ja valdavalt tehti ülekandeid pangakontoris. Kaubale järele tulles esitati panga templiga maksekorralduse koopia. Aga aeg-ajalt tuli ette ka võltsitud maksekorraldusega üritajaid.

      Tol aastal oli MicroLinki arvutivabrik maha saanud uudistootega Monipuuter, mis seisnes 15” kineskoopmonitori ja PC arvuti kängitsemises ühte korpusesse. Näidis oli Sakala 19 esindussalongis akna peal, paraku ei saatnud toodet eriline müügiedu – kallis, küsitava iluga korpus ja vähene laiendatavus.

      Ühel ilusal sügispäeval sisenes salongi rühm vene noormehi, kes tegid tellimuse kõnealusele uudistootele ja suurele hulgale tarkvarale.

      Tolle aja arvutimüügi eripäraks oli see, et arveteks vormistati kuni 30 % tellimustest, ülejäänu oli lihtsalt hinnainfo. Kuna nimetet Monipuutri-tellimus tundus müügimehele oma ulmelise sisu tõttu ebatõenäoline, sai see julgelt liigitatud selle 70 % hulka. Lisaks eksootilisele ja ebaratsionaalsele arvutile oli tellimuses ka hulgaliselt sellist tarkvara, mille ostmist polnud keegi seni oma silmaga näinud.

      Muide, tavapärasest suurem tarkvara osakaal oli tollal petutellimuste kindel tunnus. Teiseks libatellimuse sagedaseks märgiks oli soov saada kaup kätte reedel – küllap loodeti müüjate nädalalõpumeeleolule ja tähelepanu hajumisele. Nii toimis ka nimetatud Monipuutri-pettur. Ühel ilusal reedehommikul saabus kauplusse härra Mihhail, kes näitas ERA panga maksekorraldust ja isikut tõendava dokumendina relvaluba ning soovis kaupa kätte saada.

      Kuna tellitud kaup polnud ilmselgelt valmis pandud, tegime maksekorraldusest koopia ja palusime härra Riskikulleril kell 16 tagasi tulla. Kauba komplekteerimise asemel sõitsime aga ERA panga kontorisse Pae tänaval ja saime oma kahtlusele kinnitust – tegemist oli võltsitud maksekorraldusega.

      Pae tänavalt oli juba kiviviske kaugusel majanduspolitsei kontor, rahvasuus tuntud ka Lubja mendina. Nimetet asutuses hakkasime koos paremate spetsialistidega planeerima edasist tegevust. Kuna autojuhi kinnivõtmine mingit tulemust poleks andnud (“Mina ei tea midagi, üks karvamütsiga mees palus ära tuua”), oli vaja kaup kätte anda ja siis jälitama hakata. Riskide hajutamiseks lubasime meie pahalasele anda kinnises arvutipakendis midagi väheväärtuslikku.

      Komissar: “Kas nii saab?”

      Meie: “Saab, saab, kogu tellitud kaup läheb alati välja pakendeid avamata, meid usaldatakse.”

      Seega pidime meie riskikullerile kauba kätte andma ja organid lubasid edasi jälitada, kuni jõutakse tegeliku tellijani.

      Plaanid peetud, suundusime koos kaasaantud operatiivtöötajaga, kes sarnanes kangesti Šarikoviga Bulgakovi näidendist “Koera süda”, tagasi salongi. Tänavale valvesse minev “Šarikov” hakkas instrueerima, milliste kehakeele märkidega võiksime teda teavitada, et pahalane on saabunud. Näitasime talle selleks ajaks valmis pandud Monipuutri pakendit (sisuks üks vana aku, ballastiks emaplaatide kasutusjuhendid ja tootekataloogid) ning selgitasime, et selle paki poest välja kandja ongi pätt. “Šarikov” jäi kerge urina saatel nõusse.

      Pisike tegutsemislust hakkas õhtu lähenedes asenduma ootusärevusega – riskikuller Miša oli ju relvaomanik ja tegevus toimus 90ndatel. Ühel hetkel oligi ta salongis ning nõudis kaupa. Kogu personal taandus tagaruumidesse piiluma, tehingut vahendav müügimees tassis põskede punetades kilekottidega tarkvarapakendeid, kus olid sees vanad tootekataloogid. Valgusaastate pikkused allkirjaandmised, käesurumised… ja riskikuller oligi läinud ning meie osa läbi.

      Kogu personali tabas ülev nädalalõpumeeleolu ja pingelangus. Küllap korgiti tagatoas veinipudelgi lahti. Ülevuse purustas kildudeks pool tundi hiljem salongi sisenenud “Šarikov”, kes uuris: “Nii, kuidas meil läheb?” Keeldudes uskumast olukorra tõsidust, küsisime vastu: “Te ikka jälitasite pätti?” Masendavat seisu tõestas vastus: “Ei, jutt oli ju kella neljast.”