ТОП просматриваемых книг сайта:
Üle piiri. Legendid MicroLinkist ja microlinklastest. Reet Neemoja
Читать онлайн.Название Üle piiri. Legendid MicroLinkist ja microlinklastest
Год выпуска 2011
isbn 9789949470662
Автор произведения Reet Neemoja
Жанр Биографии и Мемуары
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Sport oli MicroLinkis au sees ja sellele aidati kaasa ka sportlaste eksklusiivsete “motivatsioonipakettidega”. Endine keskmaajooksja Rainer Nõlvak vedas suure osa töötajaist poolmaratoni jooksma. Olid ühised treeningud Pirital.
Hulk microlinklasi käis koos vähemalt kahel poolmaratonil. Berliini sõitsime rongiga, aga Stockholmi minekuks tellis Rainer eksklusiivse eralennu, kuna huvilisi oli juba kümmekond. Diil oli selline, et kõik maratoonarid lennutatakse Stockholmi MicroLinki kulul, ent tagasitee makstakse kinni vaid juhul, kui maraton saab läbitud. Katkestajad peavad ise sõidu eest tasuma või siis tagasi ujuma.
Kõik MicroLinki maratoonarid läbisid maratoni edukalt!
Ohtlik arvutite vedu
Meenutab Jüri Jaakson
Oli aasta 1994. Töötasin siis MicroLinki Planeedi tänava tehases. Olin arvutite koostaja. Ühel päeval, kui olime just lõpetanud Tiigrihüppe hanke arvutite tootmise ja kvaliteedikontrolli, tuli minu juurde Hanno Haamer ning küsis, kas ma ei tahaks oma autoga neid Tallinna piires ka laiali vedada.
Ei osanud tol hetkel midagi karta ja jäin nõusse, kuna töötavale üliõpilasele oli iga kroon tähtis. Mälu järgi oli neid koole 15–20, mis toona arvuteid said. Kooli kohta tuli 5–15 arvutikomplekti ning aega oli nädal või pisut üle. See tähendas 3–4 kooli päevas, mõnes tuli käia mitu korda. Tempo oli kõva ja auto topiti iga kord ääreni täis. Kaelalihased õhtuks valutasid, sest juhi taga olevad kastid kippusid selga vajuma ning neid oli vaja kaela jõul tagasi tõrjuda. Tagantjärele jääb vaid tänada õnne, et ühtegi äkkpidurdust teha ei tulnud.
Sel ajal, kui mina koolihooneist asjast huvitatud inimesi ja abijõude hankisin (mobiilid olid siis ainult suurtel ninadel), püüti autosse korduvalt sisse murda, lasti rehvidest õhku välja ning ühe Lasnamäe kooli juures keerati rattapoldid nii lõdvaks, et tagasi sõites oleks Järvevana teel peaaegu ratas alt tulnud.
Kuna Škodal oli mootor taga, olid arvutikastid seal, kus tavaliselt on autol mootor. See tekitas potentsiaalsete varaste hulgas palju segadust ja ajas ka mõnel agaramal IT-juhil silmad suureks, kui ta luuki lahti rebides alt hoopis mootori leidis. Pärast seda ei ole vist isiklike autodega nii suurt tarnet korraldatud. Mind aga ülendati burn-in’i ehk arvutite stressitesti ja kvaliteedikontrolli tegema.
Arvutite hinnad 1990. aastatel
“Oleme tagantjärele mõelnud, et inimesed panid tänases mõistes täieliku kräpi peale magama ikka müstilist raha,” meenutavad toonased microlinklased. Vene aja lõpus sai ühe arvuti müügist teenitud rahaga osta auto. Paremad tehingud olid need, kui müüsid ära kaks arvutit – siis sai osta maja. Üks arvuti maksis raamatupidaja kolme-nelja aasta palga, aga millegipärast neid ikkagi osteti. Majanduslikus mõttes oli see täiesti jabur.
Kord tuldi Tartust Tallinnasse MicroLinki poodi arvuteid ostma. Vaja oli kolme masinat. Ostjail oli kaasa võetud ka raha, umbes 75 000 krooni. See oli pandud ümmarguste sangaaukudega Tartu kilekotti, mis oli kupüüridest paks nagu põrsas.
Üks klient soovis 1995. aastal osta Compaq ARMADA sülearvuti. Pakkumisel, mille oli teinud Martin P. Rinne, oli kolm arvutit, kõige kallim 110 000 krooni! Statistikaameti andmetel oli 1995. aastal keskmine palk natuke üle 2000 krooni.
Kõrvalbisnis
Meenutab Taavi Maiberg
Omal ajal hakati lisaks arvutitele tootma ka MicroLinki hiirematte. Need olid ühed paremad matid tol ajal ja on ka täna. Eriti armastatud olid need Eesti mängurite ja IT-inimeste seas – kogusid tunnustust ja olid lausa nišiteemaks. Sageli küsiti netifoorumites, kust neid MicroLinki hiirematte saaks. Siis olid rullikhiired ning mängurid, kes möllasid head shot’e tehes arvutites ringi, nautisid neid matte mõnuga!
Internetist leiab päris palju linke, kus mainitakse MicroLinki hiirematti. Ja müüdud sai neid isegi osta.ee oksjonitel.
Andres Saks kasutab poppi hiirematti ka aastal 2011.
Ants Koel kliente nõustamas. Aasta oli siis ‘95.
Härra pankur tahtis midagi lahjat
Meenutavad Martin P. Rinne, Karel Kannel, Hanno Haamer, Rita Pajumaa, Merle Alliksoo, Janek Oblikas, Kaarel Korsen, Peter Priisalm ja Ants Koel
Suni maaletoomise üks “süüdlastest”, väliseestlane Raivo Kask käis aeg-ajalt Eestis MicroLinkil külas ning rääkis, kuidas kulgeb elu ja areneb tehnoloogia. Intelil oli tulnud välja protsessor Pentium ja Raivo õpetas eestlastele uusi müüginippe. Ta ütles, et klientidele tuleb rääkida nii: “Kas te tahate midagi jõulist ja maailmavaatelist nagu Sun SPARC või midagi nõrka ja lahjat nagu Pentium?”
Ants Koel pidas kombinatsiooni lustiliseks ning ootas põnevusega võimalust seda mõne kliendi peal proovida. Ta töötas Sakala tänava ärikliendiesinduses. Jaekliendi arvutipood oli vastas, üle tee. Saabus viisakas härra koos noore punases kleidis naisterahvaga. Küsisid:
“Kas teil siin arvuteid ka müügil on?”
“Jaa, muidugi meil on arvuteid!”
“Mida te soovitate?” uurisid kunded.
Oli avanenud suurepärane võimalus kasutada Raivolt õpitud sõnastust.
“Kas te tahate midagi jõulist ja maailmavaatelist nagu Sun SPARC või midagi nõrka ja lahjat nagu Pentium?” kordas Ants meeldima hakanud sõnu, matkides sealjuures Raivo Kase väliseestlase aktsenti.
Naisterahvas oli naerma puhkemas. Härra oli natuke nõutu ja arvas seepeale, et ta tahaks rohkem Pentiumi moodi asja. Saadeti siis kliendid vastasmajja poodi, sirmi tagant tuli naerust kõveras Rita Pajumaa, kes oli oma sõnul Antsule tükk aega nägusid teinud. Tuli välja, et härra oli üks suure panga juhtidest, kes oli tulnud koos sekretäriga ostma “midagi lahjat nagu Pentium”.
Sakala
MicroLinki algusaegadel oli rahaga üsna pingeline, kuna sellal hakati lisaks äri arendamisele korda tegema Sakala 19 puumaja, mis oli kanadalase pankrotti läinud äridest tühjaks jäänud. Maja renoveerimine, nagu ka ärireisid, käisid klientide ettemaksu arvelt. Aga kuna MicroLinki hinnad olid küllalt soodsad – räägiti, et MicroLink müüb arvuteid ligi kaks korda odavamalt kui teised –, siis kliente muudkui lisandus. Raha tuli peale parasjagu nii palju, et sellega sai finantseerida ka majaehitust.
Sakala 19
Algul asus MicroLinki tuba Sakala 19 maja teisel korrusel. Enne remonti oli sinna üles viiv trepp väga kahtlane: üks tala alt ära, asemele oli pandud suvaline kaigas. Kardeti, et kui tuleb mõni raskem klient, võib juhtuda piinlik seik, et ta kukub sealt läbi – firmale paha PR. Aga läks õnneks. Trepp küll kääksus, ent pidas alati vastu.
Kui esimeselt korruselt teisele viiv keerdtrepp oli veel tegemata ja all käisid ehitustööd, lükkas Ingrid Eha kord kogemata trepiaugust jalaga kirve alla. See kukkus ehitusmeeste hulka. Meestel polnud õnneks häda midagi, ent Ingrid pidi küll suhkruvett jooma. Hiljem sai ta oma “karistuse” kätte: teisel korrusel kõndides kukkus tema nina ees lamp laest alla.
Enne, kui MicroLink tuli Sakala tänavale, oli maja