ТОП просматриваемых книг сайта:
Varjud liiguvad pimeduses. Ed Vecin
Читать онлайн.Название Varjud liiguvad pimeduses
Год выпуска 2012
isbn 9789949308781
Автор произведения Ed Vecin
Жанр Ужасы и Мистика
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Kui tõrvik mu käes kustus, leidsin, et ma polegi pilkases pimeduses. Kusagilt ülevalt tuli valgust, mis andis piisavalt võimalust kõikidesse soppidesse näha. Ja ühest sellisest orvast leidsingi selle, mida olin otsinud.
Sinna oli sisustatud väike mõnus elamine. Koopasopis nägin lauda, kappe, mitut voodit, toole – see oli ehtne toake. Seintel ja maas olid vaibad ning praksuvad tõrvikud valgustasid seda elamist. Tuli leegitses pisikeses kaminas, kuid suitsu polnud – ilmselt juhiti see mujale. Olin sattunud ühte Anastasija arvukatest urgastest, mida ta oli rajanud enne minuga võitlusse astumist. Ja kiiktoolis kiikudes ootas mind puuslik, see kääbus, kes oli nõiatari saatnud Woodstockide majja.
„Ma ootasingi sind,” susistas puuslik püsti tõustes. Ta näis valvas, kuid oli samas rahulik. Võibolla ülearugi.
„Tore!” ümahtasin. „Oled Sa valmis surema?”
Puuslik naeris. „Kas sa tõesti loodad must jagu saada? Ma teen käskijannale teene ja tapan su. Siis saab tema sinu libuga lõbutseda. Ja ma teen su surma piinarikkaks.”
Ebard näis ohutuna, kuid ma märkasin õigel ajal tema huulte liikumist. See oli loits ja puuslik tahtis mind enne rünnata, kui ma mõõga haaran.
Aga ma ei haaranud mõõka. Selle asemel tõstsin käed ja mu sõrmeotstele ilmus helendus, mis sööstis üles ja alla, vasakule ja paremale, moodustades veepeeglina sillerdava tõkke. See peatas loitsu.
Järgmised viis minutit katsusime vastastikku jõudu. Üha tugevamaid loitse pobisedes katsus puuslik mu kaitsest läbi murda. Aga ta ei suutnud. Siiski hakkasin vaikselt vastupanu nõrgendama. Vastane läks õnge, ta tugevdas survet ja võidurõõmsast näoilmest nägin, et ta arvab end juba võitnud olevat.
Ja siis oli järsku kõik läbi. Mu kaitse püsis, aga puusliku rünnak katkes hetkega. Nägin tema jahmunud nägu, punnis silmi, mis tundusid pealuust välja tungivat, vereniret suunurgas… ja hõbedase otsaga oda südame kohalt rinnust välja turritamas. Kääbuse selja taga seisis julma näoilmega Leann, kes oli oda selja tagant puusliku selga löönud.
Edasine tundus mullegi ebareaalsena. Leann astus puusliku selja taha, pani käe ümber ta peaaegu olematu kaela ja tõmbas teise käega vastase pea jõulise tõmbega paremale. Kostis raksatus ja puuslik vajus naise käte vahelt jõuetult põrandale. Nüüd põlvitas Leann tema kõrvale ja kummardus vastase elutu näo kohale, justkui talle viimast suudlust anda soovides.
Ei, suudlust ei järgnenud. Puusliku suust hakkas hoopis hõbedast udu välja voogama ja see suundus Leanni suhu, kes väge jaksukalt endasse imes. Paarikümne sentimeetri pikkune juga voogas kääbuselt surematule paar minutit, katkes siis ja viimase raasukese endale võtnud Leann tõstis pea. Ta näis kohmetuna, kuid ta silmis säras võidurõõm.
Võtsin naisel käest ja ütlesin tasa: „Lähme siit ruttu minema!” Koopasuule jõudes viskasin põrandale väikese tennisepalli, mis põrkudes kaevandusse kadus.
Me olime taas sinise taeva ja päikesepaiste all, kui maapõuest kostis mürtsatus ja kaevanduse sissekäigus sähvatas plahvatuse kuma. Ma olin hävitanud Anastasija peidupaiga.
„Nüüd läheb tõsiseks võitluseks ja halastust pole kellelgil oodata,” ütlesin Leannile. See oli vaid aja küsimus, millal Anastasija esimesest tõsisemast kaotusest teada saab. Oskasin vaid tema raevu ette kujutada.
Leann hädas
Me saabusime Leanniga Londonisse, kus mul oli ärikohtumine inimestega, kelle ettevõtmistesse pidin investeeringuid tegema.Võtsime sviidi ühte korralikku hotelli, puhkasime veidi ja ma hakkasin valmistuma kokkusaamiseks. Tahtsin, et ka Leann kaasa tuleks, kuid naine keeldus. Ta tahtis hotellitoas veidi mõnuleda, kuni mina äriasju ajan.
„Kallis, sa ju tead, et Anastasija võib meid iga hetk rünnata ja me peaksime seepärast igal pool koos olema,” tuletasin ma armastatule meelde.
„Kui arvestada seda, et ta tahab tapmisest mõnu tunda, siis hotellis ta küll meie vastu midagi ette ei võta, pealtnägijaid on liiga palju,” arvas Leann. „Pealegi olen ma ametlikel kohtumistel küllaga käinud ja tean, kui igavad need on.”
Vastumeelselt andsin ma järele ja see oli suur viga.
Ma lahkusin hotellist ja otsustasin jalutada kohtumispaika ühes restoranis. Aega mul oli ja autoga paari kvartali kaugusele minna olnuks liiga peenutsev. Kui ma rahvarohkel tänaval kõmpisin, helises mu taskutelefon. Helistaja tutvustas ennast minu tulevase äripartneri sekretärina.
„Mister Lambot on juba kohal ja ta tahab teada, millal te pärale jõuate. Tal on veidi kiire järgmisele kohtumisele jõudmisega,” rääkis naine.
„Kohe olen kohal,” lubasin ma.
Kui ma telefoni taskusse pistsin, haaras mind järsku kummaline ärevus. Eelmisel päeval mulle ärikohtumise asjus helistanud naisel oli olnud hoopis teine hääletoon. Äsjane helistaja aga oli rääkinud justkui summutatult ja häält moonutades. Stopp! Pealegi oli too ärimees ju jätnud kohtumise aja minu otsustada, temal olevat investori jaoks aega alati.
Ma ei kõhelnud hetkegi, kui jooksuga tagasi hotelli poole jooksma pistsin. Ilmselgelt on tegemist Anastasija lõksuga ja ta tahtis mind kiiresti Leanni juurest kaugemale meelitada. Tormasin hotelli, leidsin vaba lifti ja selle aeglust kirudes olin peagi oma korrusel. Avasin kiiresti kaardiga ukse ja hõikasin meeleheitlikult Leanni nime.
Hotellitoas oli vaikus. Tuuseldasin kõik toad läbi, kuid Leannist polnud jälgegi. Miski ei andnud tunnistust ka heitlusest, kuid see mind ei lohutanud – Anastasijal oli võimu, et keda tahes endaga kaasa viia. Mu süda pidi ärevusest, hirmust ja valust lõhkema. Tormasin koridori ja just siis kui ma liftiga alla tahtsin sõita, sähvatas mulle järsku pähe mõte: järsku läksid nad hoopis ülespoole. Katusele!
Ülespoole jäi vaid kaks korrust ja ma jooksin sinna treppi mööda. Viimasel korrusel leidsin kitsa raudtrepi, mis viis katusele. Kui ma nüüd ukse lahti paiskasin, avanes mulle vapustav pilt.
Anastasija seisis õelusest tulvil näoga katusel, käed üles tõstetud ja tema jalge ees põlvitas Leann. Minu armsama nägu oli juustega varjatud, ta kõigutas end edasi-tagasi ja oigas südantlõhestavalt. Mõistsin, et nõiatar oli Leanni täiesti oma võimu alla saanud ja ta oli alustanud naise surmaeelset piinamist. Ehk pole ma hiljaks jäänud!
Anastasija oli mind märganud. Välkkiirelt sirutas ta käe ja minu poole paiskus sahmakas külma, liikmeid tarretavat energiat. Suutsin kõrvale hüpata ja loits tabas mind vaid osaliselt. Jalad ei kuulanud küll hästi sõna, kuid suutsin siiski haarata põuest pistoda ja lennutasin selle Anastasija suunas.
Tavalist inimest oleks minu visatud nuga ilmselt kõrri tabanud, kuid nõiatar lennutas selle käeviipega kaugele eemale. Mulle oli see kasuks – hetke vältel pidi vastane tähelepanu kõrvale pöörama ja see andis mulle aega rünnakuks valmistuda. Ja mis veel tähtsam, Anastasija pidi oma väe Leannilt ära viima. Ta vajas teadvust, mõistust ja oskusi minu halvamisel. Leann prantsatas loitsust vabanenuna maha ja jäi liikumatult lamama.
Nõiatar ründas mind, kuid mina blokeerisin ruttu nii tema võimalused mind teadvuses mõjutada kui ka tema käest tuleva energiavoo. Vastastikune loitsimine tekitas meie vahele justkui säriseva elektrivälja. Anastasija vägi oli ülitugev, kuid mulle andis jõudu soov iga hinna eest Leann päästa. Lisaks ei saanud mu vastane vist väge piisavalt ruttu Leanni pealt minule kanda ja ta mõju mulle jäi soovitust nõrgemaks.
Katkestasime loitsuduelli peaaegu üheaegselt, sest oli selge, et kumbki teist kohe kahjutuks teha ei suuda. Nüüd sööstis Anastasija lihtsa käsitsivõitlusega mulle kallale. Ta valdas võitluskunste ideaalselt, kuid minagi olin selles piisavalt hea. Algul pidin küll naise inimvihkajalikke rünnakuid tõrjuma kehvemas seisus, sest tema oli ründaja pool ja iga väiksemgi eksitus oleks mulle saatuslikuks saanud. Siis aga suutsin ennast koguda ja võitlus jätkus tasavägiselt.
Ilmselt sai Anastasija nüüd