LITMIR.BIZ

Скачать книгу

juurde. Ta ei küsinud meilt, kas ta on meie juurde koopasse oodatud, vaid ronis kiiresti üles. Varsti seisiski ta meie ees, nägu uuriv, aga mitte vihane. Ilmselt oli tegu teiste juhiga.

      „Miks tulid võõrad ja varastasid Bagaturi Silma? Ainus, kel sellele õigus oli, on nüüd surnud ja tema õpilased ei lase Silma kuhugi viia. Andke ta meile tagasi või te surete!” lausus ta.

      „Ma olen mees, kes mäletab möödunud aegu kaugele tagasi. Olen siin sellepärast, et takistada naist, kes tappis Targa ja valitseb teie üle. Kui te tema toetamisest ei loobu, läheb Silm võitluses kaotsi, luban teile seda,” ütlesin ma ähvardavalt.

      „Meie allumine sellele naisele on meie ja tema vaheline asi ja ei puutu teisse,” ütles mongol pahaendeliselt. „Ma andsin vande, sest vajame juhti ja tema viib meid võimule. Ta on tugev!”

      „Puutub küll meisse, sest ta sõdib kõigiga, kes talle vastu hakkavad. Ta tahab Varjudes valitseda ja Jõud ei luba seda,” vastasin. „Te olete sel juhul meie vastu ja Silm on meie sõjasaak, mida teie vastu kasutada.” Tegelikult ma ei teadnud, kas mul on võimalik seda teha, kuid bluffisin sellegipoolest.

      Mongol vaatas mind mõtlikult. „Kui ma annan lubaduse, et taganen liitlassuhetest selle naisega, annate siis Silma tagasi?” küsis ta.

      „Ma annan ta kohe ja siin selle sinu kätte,” ütlesin ma. „Aga kas sina saad taganeda?”

      „Kas see on mõistlik?” küsis Leann mult tasakesi. „See on siiski relv meie kätes…”

      „Riskime!” vastasin ma.

      Mongol andis vande, et Silma tagastamisel ei loe tema seotus ja varasem vanne midagi, vandudes seda esivanemate nimel, ning ma jäin sellega rahule, sest teadsin, et selliselt antud tõotus on talle siduv. Ma ei teadnud küll, mil kombel nad ennast Anastasijaga asju klaarisid, kuid lepe oli nüüd tühistatud.

      Ulatasin Bagaturi silma Targa jüngrile, kes selle hardalt oma kohale viis. Siis hakkas mees mingit loitsu soiguma. See kõlas koopas õudselt, samas ürgselt ja kutsuvalt ja meie imestuseks ilmus pimedusest uus koletis, meie tapetud ebardi koopia ning Silma juures võis näha uue mao läikivaid silmi.

      „Lahkuge nüüd siit ja ärge tagasi tulge!” käskis mongol.

      Saime läbi häda surnud Eliza koopast minema viia. Ordu liikmed tegid meile enese vahele vaba tee, kust saime minna oma autoni. Siis hajusid mehed väikeste gruppidena laiali. Nende juht aga viia meid mongolite surnuaiani, kus me saime Eliza panna maapinda kaevatud süvendisse, mille peale panime puudest katte ning kuhjasime kääpa kohale suure kivihunniku. Selle peale asetas mongol suurte sarvedega jaki kolju.

      Kuigi meie ülesanne oli igati korda läinud, olime masenduses ja löödud, eriti Keanu. Surematu silmist voolasid pisarad, kui ta kääpa poole tagasi vaatas.

      Tagasisõit oli kõigile meile kurb ja vaikne.

      Liibanoni mägedes

      Ma nägin imelikku und. Kõigepealt kangastus mulle Eliza hauakääbas, ikka seesama kivine ehitis, mille peale oli asetatud jaki pealuu. Kõigepealt kukkus kääpalt maha kolju, siis hakkasid kivid liikuma ja kõige krooniks ronis sealt välja Eliza. Tüdruk oli algul võika surnu väljanägemisega, kuid siis hakkas ta muutuma üha normaalsemaks ja viimaks naeratas mulle seesama tüdruk, keda olin viimati elusana näinud siis, kui ta käe Bagaturi Silma järele sirutas.

      See unenägu tuhmus ja järgmisena nägin Keanut Liibanoni Atlase mägedes. Ta võitles mingis metsatukas mitme vaenlasega ja oli tõsiselt hädas. Pärast ühe rünnaku tagasitõrjumist kukkus ta põlvele ja järgmisel hetkel raius üks vastane ta pea õlgadelt maha. Kaks neist olid juba surnud, kuid mu sõbergi oli omadega läbi. Keanu vaatas veel korra minu poole, naeratas nukralt ja siis ta oligi läinud.

      Ärkasin võpatades ja tundsin, et olen üleni higine. Minu kõrval ajas Leann end kohkunult püsti.

      „Mis juhtus? Kas nägid halba und?” küsis ta mu õlga rahustavalt silitades.

      Lasin pea tagasi padjale ja tõmbasin naise enda kaissu. Olin ikka veel nägemuse mõju all.

      „Mida sa unes nägid? Sa ju värised üleni…” päris Leann.

      „Ma nägin Elizat, kes tõusis surnust ja Keanut, kes langes lahingus. Kõik see oli kuidagi reaalne…” vastasin naist emmates. „Olen kindel, et midagi on toimumas!”

      Leann suudles mind ja me armatsesime taas. Siis aga haaras mind tunne, et pean midagi tegema. Haarasin laualt mobiili ja valisin numbri.

      „Kellele sa helistad?” küsis mu kallim.

      „Me läheme kohe lendama ja suundume Liibanoni,” ütlesin ma kindlalt. Leann ei vaielnud vastu. Me pidime alati ootamatusteks valmis olema ja üks selline näis meid tabanud olevat.

      Pärast pikki lennutunde maandusin algul Beirutis, hiljem aga lendasime edasi Bekaa orgu. Mu sõpra polnud pealinnas.

      Keanu oli mulle rääkinud kohtadest, mis teda jäägitult tõmbasid ja pärast arutelu kohalikega juhatasid nad mulle kätte väikese seedrisalu, mida olin nägemuses näinud.

      See oli ilus koht, kuid meie jaoks lõhnas see surma järele.Ühe jämeda seedri juurest leidsime värske kääpa, mille peatsisse oli torgatud Keanu mõõk. Terariist, mis oli minu kõrval võidelnud Tšingisiidide koopas.

      „Keanu!” sosistasin ma, endal süda valust lõhkemas: nagu meiegi, kõrvaldas ka Anastasija mu sõpru halastust tundmata.

      „Kes ta tapsid?” küsis Leann. „Kas ta on üldse siin?”

      „Ta on siin!” ütles vaikne hääl.

      Pöördusime üllatunult ringi ja nägime vana seedri juures seismas drüaadi. Metsanümf oli täiesti läbipaistev, ta justkui voogas tüve juures, kuid oli ometi nähtav. Aeg-ajalt materialiseerus ta rohkem, et siis taas virvendama hakata. Naine oli imekena oma ebainimlikkuses.

      Ma kummardasin talle lugupidavalt. Leann jälgis nümfi ammulisui, sest sellist olevust polnud ta näinud.

      Drüaad naeratas nukralt. „See mees tuli siia ja näis kedagi leinavat, igal juhul istus ta siin tundide kaupa. Siis tulid teised, samasugused nagu tema. Teie sõber tappis neist kaks, aga siis lõppes ta jõud. Ta oli rüütel ja seepärast korraldasin selle, et ta mullapõue puhkama saaks.”

      „Tänan sind!” vastasin ma. Drüaad viipas meile ja hakkas siis haihtuma, kuni tast jäi järele tugev seedri lõhn.

      „Kas see oli puu hing?” küsis Leann.

      „Jah, see oli drüaad,” vastasin ma. „Vanasti elasid nad Hellase metsades, aga siis tuli Valge Kristus, nende elupaigad raiuti maha ja drüaadid surid. Osa neist pääses Liibanoni ja nad leidsid varju iidsetes seedrites, mille muistne energia neile veel kaitset pakub.”

      Tagasi Londonisse lennates arutasime Leanniga, kust Anastasijat otsida. Me pidime ta tapma, muidu jätkuks võitlus veel aastaid ja palju häid inimesi kannataks.

      „Tal peab olema koht, kus ta end peidab ja jõudu kogub,” laususin ma. „Ja ma tean, kuidas see üles leida. Või õigemini, kellelt küsida.”

      „Kallis, mäletad, et sa nägid nägemust Keanu surmast ja samas Eliza naasmisest. Kui Keanu hukkus ka tegelikult, kas siis Eliza on tagasi?”

      See mõte kummitas ka mind ennast. Aga ma ei saanud midagi kontrollida.

      Iirimaa haldjalinnas

      Kui ma koopasse astusin, valdasid mind tunded, mida ma polnud sajandeid kogenud. Võibolla sellepärast, et ma käisin ajaga kaasas ega jäänud minevikku elama. Aga seda hubast maa-alust lossi mäletasin veel aegadest, kui Iirimaa druiidid otsisid metsadest puuvõõrikut, laulikud esitasid salaja kuuldud haldjalaule ja sõdalased taplesid Keldi merre vajuva päikese viimastes kiirtes.

      Enam polnud seintel vaipu ja põrandal sammalt, koopas polnud tunda turba põlemise vingu ja hõljuvat maagiatunnet, mida andsid sellele kohale haldjad. Vaid seintelt tilkuva niiskuse õõnes heli andis kõrvadele teada, et see pole vaid vaikuse kuningriik.

      „Siin

Скачать книгу