Скачать книгу

ma seal niimoodi kõhklesin, naases Kelly ja saatis mu viskit tooma. Minu naastes oli võõras tüdruk kadunud. Sõitlesin ennast, et polnud sedagi pärinud, kas ta on siitkandist ja kas ta tuleb veel baari.

      Tapjatüdrukut ei näinud ma mitu nädalat ja kaotasin lootuse, et teda veel kord näen. Siis aga toimus üks noorteõhtu ja järsku silmasin ühes lausa koguni mõlemat tüdrukut istumas. Teine oli snaiperist punapea.

      Neiud vestlesid elavalt omavahel. Ae-ajalt istus nende lauda mõni noormees ja tüdrukud ajasid ka nendega pikalt juttu. Sellest järeldasin, et nad on kohalikud – poisid olid üldjuhul alalised baari kliendid.

      Korra tabasin tüdrukud mind vaatamast, kuid see polnud huvi, mida näidanuks üles mõrtsukad. Pigem oli taas tegu poisi hindamisega ja mulle lootusetult – nad ei heitnud mulle rohkem pilke.

      Jälgisin neid vargsi õhtu otsa, sest rahvast oli palju ja mul tuli sageli baaris olla. Siis aga tabasin tüdrukud tegevuselt, mis mind taas südame põhjani vapustas.

      Neiud istusid vastastikku, kokteiliklaasid ees, käed rahulikult laual. Järsku jäid nad teineteise klaase põrnitsema ja ma jahmusin, nähes, kuidas need tüdrukute pilkude all liikuma hakkasid, ikka mõjutaja poole. Nad tegid samu trikke, mis mina! Muidugi lõpetasid tüdrukud mängu ruttu, et mitte tähelepanu äratada, kuid mina olin kõike näinud! Need tüdrukud olid erilised – algul killivad minu silme all mehi, siis näitavad välja oma võimeid!

      Otsustasin tüdrukutega kindlasti rääkida, kuid sel õhtul polnud see enam võimalik. Algas tants ja nii kenasid näitsikuid poisid istuma ei jätnud. Mul jäi üle ainult nende järgmist külaskäiku oodata.

      Paar päeva hiljem olid tüdrukud taas baaris. Võtsin julguse kokku ja läksin nende juurde.

      „Kas tohin teie juurde istuda?” küsisin ma viisakalt. Tüdrukute näod olid tõrjuvad, nad vaatasid üksteisele otsa, justkui küsides kaaslannalt, kas nõustuda või mitte.

      „Me ootame kedagi,” vastas punapea. See oli viisakas minemasaatmine.

      „Ega sellest pole midagi,” ütlesin ma muretult ja kohmetust teeseldes. „Ma tahtsin teile ainult omalt poolt imetlust avaldada.”

      „Te olete niii kenad tüdrukud ja bla-bla-bla…” pilkas brünett mulle otsa vaatamata.

      Minu vastus võis neile šokina mõjuda, kuigi mõlemad jäid täiesti rahulikuks, näidates, et ei mõista, millest ma räägin.

      „Ei, ma tahtsin öelda, et sina oled haruldaselt hea laskja,” ütlesin ma punapeale. „ Ja sina oskad hästi ajusid peast põmmutada,” pöördusin brüneti poole.

      Vaikus oli kõrvulukustav. Tundsin, kuidas tüdrukud jäigastusid, jäädes samas siiski ülirahulikuks.

      „Mina olen see poiss Fraseri pargist. Mäletate?” ja ma istusin brüneti kõrvale.

      „Ma ei saa aru, millest sa räägid,” sõnas neiu. „Ja nüüd tõmba minema.”

      Vastuse asemel pöörasin pilgu punapea klaasile. Hetk, ja see libises vaikselt iseenesest mööda lauda minu poole. Jätsin ta keset lauda seisma.

      „Kui rääkida tahate, siis teate, kust mind leida,” ütlesin tüdrukutele ja tõusin lauast. Kaks tardunud nägu jäid mulle järele põrnitsema.

      Ma sisenesin aiamajja. Oli südaöö, kõikjal valitses täielik pimedus. Hetke valdas mingi mingi kahtlane ärevustunne, kuid olin pärast baaritööd liiga väsinud, et seda tähele panna. Süütasin lülitist valguse toas ja tardusin.

      Mõlemad tüdrukud istusid toas, brünett tugitoolis, punapea kiiktoolis ja vaatasid mind liikumatul ilmel. Nad ei sihtinud mind relvadega, kuid üks tüdrukutest keerutas käes 39kaliibrilist, teisel oli Uzi põlvedel. Kuidas nad sisse pääsesid, uks oli ju lukus? Jätsin kohe juurdlemise, sest neile näitsikutele sissepääsemine ilmselt probleemiks polnud.

      „Oleksite võinud ette teatada, oleksin midagi suupisteks kaasa toonud,” ütlesin laua juurde astudes. „Soovite midagi juua?”

      „Kes sa oled?” küsis brünett külmalt.

      „Mina olen Anghel, meeldiv teiega tutvuda,” vastasin rõõmsalt. „Aga küsimus on küll selline, et tahaksin sellele isegi vastust saada.”

      „Mida sa sellega öelda tahad?” küsis punapea omakorda. „Muide, mina olen Katie.”

      „Väga meeldiv!” vastasin taas, kuulsin teise tüdruku nimegi, mis oli Keira, ja jätkasin:

      „Olen lastekodulaps, leitud kortermaja koridorist, üles kasvanud lastekodus, ja nüüd elan siin ning töötan seal baaris, nagu te juba teate.”

      Tüdrukute nägudel valitses täielik üllatus. „Mis ajast sa asju liigutada oskad?”

      Sirutasin käe ja kastrul lendas iseenesest vastu seina. Neiud küll võpatasid ja surusid tugevamini relvi, kuid jäid paigale.

      „Õppisin neid asju ise lastekodus olles, aga keegi ei tea, et ma midagi sellist oskan,” vastasin. „Kõik see tuli justkui iseenesest.”

      Mõlemad tüdrukud liigutasid korraga kätt ning kaks tassi, üks pliidilt, teine puhvetkapilt, sööstsid lendu ning purunesid keset tuba kokku põrgates.

      „Ärge mu kõiki nõusid ära lõhkuge,” naersin erutatult ja istusin toolile. „Ma arvan, et meil on paljutki, millest rääkida.”

      „Ka mina olen leidlaps, aga kasvasin kasuperes üles,” ütles Keira. „Katie on samuti kasuperest. Nii et kõigil meil on ühised võimed ja sarnane minevik…”

      „Kas me oleme…” alustas Katie. „Ei, me oleme liiga erinevad. Aga midagi on meis ühist ja me peaksime uurima, mis see on.”

      „Me oleme Noria lapsed!” ütles järsku Keira.

      „Kust sa seda kuulsid? Miks sa varem seda pole öelnud?” päris Katie. „See sõna on mulle kaugest minevikust tuttav, aga siiani meelde see ei tulnud.”

      „Ma ei suuda meenutada, aga ka mulle on see ütlus tuttav,” sõnasin vaikselt.”Mida Noria tähendab?”

      „Ilmselt on see koht, kust me pärit oleme, kuivõrd vennad-õed me ju pole,” arvas Keira. „Ja ma olen kindel, et niisama lihtsalt me sinna tagasi ei pääse.”

      „Jube!” väristas Kaite õlgu. „Kes me üldse oleme? Ja miks meid siia toodi ja jäeti? Miks me ei saaks olla samasugused nagu kõik teised meieealised?”

      „Küsimusi on palju… ja vastuseid pole!” ütlesin ma. „Mis te arvate, tüdrukud, peaksime nüüd omavahel pidevalt ühendust hoidma? Kuni mingi selguse saame…”

      Neiud noogutasid innukalt. Neile paistis meeldivat, et üks omasugune on lisaks, et ta on mees ja et ta teeb mõne otsuse kõigi nimel.

      „Nüüd aga rääkige, kes see mees oli, kelle te ära killisite?” ütlesin ma.

      „Ah see!” ütles Katie. „Me ei tea täpselt, aga tundub, et keegi jälgib meid. Nägime seda meest juba ammu meid jälitamas, aga arvasime, et ta on mingi pervert. Siis aga üritas ta mind alla ajada ja me otsustasime, et hakkame relvi kaasas kandma, sest politseisse ei saanud me ju minna. Siis aga ründas ta Keirat, üritades teda vägistada…”

      „Ta sai must peaaegu jagu, aga siis sain ma talle kivi pähe lennutada,” jätkas Keira. „Nägin siis tema näoilmet, kui ta kopsaka pähe sai, ja mõistsin, et see pole tavaline inimene, see oli mingi deemon. Siis otsustasimegi ta tappa.”

      „Saime ta jälile Fraseri pargis… ja muud nägid vist isegi,” lisas Katie.

      „Seega siis võib arvata, et keegi on meiesugustest huvitatud?” küsisin ma. „Seda ettevaatlikumad peame me olema!”

      Õhtu kujunes pikaks. Arutasime tüdrukutega läbi, kuidas pidevalt sidet hoida, kus kohtuda ja palju selliseid küsimusi. Tundsin, et meist oli saanud meeskond. Astusime tulevikule juba julgemana vastu.

      Ja pealegi olid need tüdrukud noored, ilusad ja seksikad. Seegi polnud teisejärguline.

      Tulime

Скачать книгу