LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ruttu.

      Tänu ülilahkele Adrianale saime kohe ka elukoha. Selleks oli ühes keskklassi linnaosas asuva neljakorruselise maja ülemine korrus, mille tüdruku mees oli kunagi ateljeeks kujundanud. Kuulsaks saades ostis ta korraliku ateljee kunstnike kvartalis ega olnud tööst hõivatuna selle müümiseks aega leidnud. Nüüd kulus see koht meile ära ja selle korrashoidmist arvestades meilt üüri ei nõutudki.

      Meie uus kodu oli mugav. Kuigi suurema osa võttis enda alla ateljeena kasutatud ruum, oli seal ka kööginurk, puhkeruum teleri ja muu vajalikuga ning neli magamiskohta. Seadsime ennast kohe sisse.

      Otsustasime Keiraga kohe korterisse jääda ja anda Katiele võimalus oma sõbrannaga juttu ajada. Tüdrukud sõitsid Adriana juurde, meie aga hakkasime ennast sisse seadma, käisime poes ja naastes andusime armatsemisele.

      Katie tuli tagasi alles järgmisel hommikul, mõistagi meid hoiatades, et jääb ööseks sõbranna juurde. Meid alasti voodis nähes vilistas ta pilkavalt.

      Nii algas meie elu suurlinnas. Ma ei tea, mis sidemed Katiel küll olid, aga ta tõi varsti meile koju terve arsenali: Uzi automaate, revolvreid, püstoleid, granaate ja põrgumasinaid. Taas hoidusin uurimast, kust ta need sai. Pidime ju ennast kaitsma.

      Peagi leidsime me ka tööd. Mina hakkasin tööle ühes baaris, Katie reisibüroos ja Keira moemajas. Suurlinnas polnud raske tööd leida, kui sa just mingiks firmajuhiks ei tahtnud saada.

      Taas üllatas meid Katie, kes tõi kord meie juurde ühe noormehe, pikka kasvu ja paksu juuksepahmakaga. Punapea oli teda kohanud vabaõhukohvikus, kus too mängis pilguga liigutamise mängu, pälvides paljude tüdrukute vaimustuse. Poisiga vesteldes selgus, et tema saatus sarnaneb täpselt meie omaga, ikka juhuslik leidmine, lastekodu, lapsendamine, omaette elama minek.

      Poisi nimi oli Daniel ehk Dan. Ta oli lõbus sell, kes nautis täiel määral elu. Algul ei suutnud ta kuidagi uskuda, et on üks Noria lastest.

      „Mina kuulun mingisse salaühingusse? No olge normaalsed,” naeris ta. Aga kui meie oma võimeid näitasime, muutus ta tõsisemaks. Veelgi rahutumaks läks ta kuuldes, et meiesuguseid jahitakse.

      „Ma olen patsifist ega võta relva kunagi kätte!” lausus ta ägedalt.

      „Kurb küll, aga siis sa pikalt ei ela, sest mingi organisatsioon jahib meiesuguseid,” ütlesin ma vöö vahel olevat püstolit paljastades. Dan põrkus selle peale tagasi.

      „Miks te arvate, et ma just teiesugune olen?” päris ta kaeblikult.

      „Kas sa tead veel palju lastekodulapsi, kes suudavad mõtetega asju liigutada?” küsis Katie. Poiss raputas rusutult pead. „Aga kedagi tulistama ma ei hakka, ma ei taha relvi nähagi.”

      „Küll meie tulistame, oleme seda varemgi teinud,” lausus Keira. Dan vaatas talle ehmunult otsa. „Kas te olete kellegi tapnud?”

      „Kui mitte meie neid, siis nemad meid. Jah, meie kuulide läbi on paljud surnud ja me oleme ka ise paljusid kaotanud. See on sõda, poisu, ja sa ei saa sellest eemale jääda. Sa oled lihtsalt asjas sees, saad aru,” selgitas Katie.

      Dan saigi meie kamba osaks ja tundus, et ta harjus ka sellega, et me relvastatuna ringi käisime. Siis aga juhtus midagi, mis ta lõplikult rööpast viis.

      Jalutasime Daniga ühes pargis ja ajasime tüüpilist poiste juttu: rääkisime tüdrukutest. Poiss jäi veidi maha, et saapapaela kohendada ja järsku astus mu ette võõras mees. Mu silme ees avanes püstolitoru suu.

      „Sure, värdjas!” ütles hallis mantlis noorepoolne mees. „Sinusuguseid ei peaks siin ilmas üldse olema!” ja ta vajutas päästikule. Paraku kostis ainult klõps. Mees vahtis uskumatult oma relva ja vajutas taas päästikule. Relv tõrkus ka järgnevatel kordadel.

      Mina seisin endiselt paigal nagu post, halvatuna juhtunust. Minu selja tagant kostis kaeblik hõige ja siis lendas prügikast võõrale otse vastu pead. Too kukkus mingisse ilupõõsasse. Mees hüppas kohe püsti, aga vahepeal olin mina tardumusest vabanenud ja haarasin maast mõrtsuka püstoli. Kostis paar summutatud plaksu, kui ma vaenlase pea sodiks lasin. Tapetu vajus põõsa varju.

      „Kaome siit!” ütlesin Danile. „Aga aitäh, et mu päästsid ja õigel ajal prügikasti lendu saatsid.”

      „Kas sa tapsid ta?” küsis poiss jahmunud häälega. Mina aga tegin vahepeal kindlaks, et juhtunut polnud keegi pealt näinud.

      „Saad sa nüüd Katiest aru? Kui mitte meie neid, siis nemad meid,” ütlesin ma tõsiselt.

      Tüdrukud muutusid tõsiseks, kui ma neile juhtunust rääkisin. „Et nad on siis ka siin meil kannul?” ütles Keira mõtlikult.

      „Meil pole kusagile põgeneda, tuleb lahingud kaasa teha,” lausus Katie otsustavalt. „Ainult hoiame Adriana ja tema mehe sellest eemal. Nad saavad lapse, teate seda?”

      Dan võttis esimest korda elus püstoli kätte, seda võõristavalt silmitsedes. „Kuidas sellest tulistatakse?” küsis ta.

      Me vaatasime tüdrukutega üksteisele otsa. Noria lapsed olid sõjaks valmis ka siis, kui nad selleks valmis polnud.

      Vikerkaaresõdalased

      Huvitaval kombel oli just Dan see, kes aitas meil oluliselt rohkem oma päritolust teada saada. Ta otsis infot internetis, kolas raamatukogudes ja ühel õhtul ilmus võidukalt meie juurde.

      „Näete, mis ma leidsin!” viskas ta lauale paki välja prinditud lehti. Kogunesime uudishimulikult tema ümber.

      „Ma leidsin vanade keltide ürikute koopiatest palju huvitavat. Need on muidugi ainult oletused, aga mingi pildi need andmed annavad,” alustas ta.

      „Me ei tea küll, kas me oleme kuidagi Briti saartega seotud, aga miski siin klapib. Keldi müütide järgi on iiri, korni, gaeli ja kõmri haldjad tegelikult langenud inglid, kes on liiga head, et neid hukka saata, aga liiga halvad, et neid viimselpäeval päästa. Nad on kristluse mõjul minetanud oma vägevuse ja varjuvad dimensioonide rägastikus, elades paraleelselt inimühiskonnaga. Kuna nad väidetavalt kardavad oma hukku, sokutavad haldjad oma lapsi inimeste hulka, et nood sealgi vähemalt ellu jääks. Tundub, et midagi on toimumas, kui meie vanemad meid sedavõrd ettevaatamatult ja suurel hulgal siia on saatnud,” rääkis Dan.

      „Siis peaksime ju olema surematud, aga ei ole ju!? Või kuidas?” küsis Keira kaeblikult.

      „Ilmselt oleme surelikeks muudetud, et inimestest ei erineks,” arvas Dan. „Aga võib ka mõni teine põhjus olla.”

      Ta jätkas: „Panite tähele, et oleme kõik sattunud katoliiklikesse lastekodudesse? Järelikult on just selle usu järgijad meie peale sattunud, sest nemad on ju kõige vihasemad kõige peale, mis jumalaga ei seostu. Ma sain teada, et eksisteerib selline ühing nagu Vikerkaaresõdalaste Ordu, kes juba ristiusu suurema leviku alates asus ketsereid püüdma ja tapma. Nende tegevus on väga rangelt salastatud, neist on imevähe teada, aga nad on olemas, on ilmselt meie olemasolu avastanud ja kütivad meid. Ja võib arvata, et organisatsioon on arvukas ja võimas ning ma imestan, miks meiesuguseid veel järel on.”

      „Võibolla sellepärast, et nad saadavad meid tapma kogenematud mõrtsukad ega arvesta, et me võime vastu hakata. Koopamäel juhtunu tõestab seda: meie vastu olid saadetud tavalised kurjategijad. Ilmselt lubati neile mingit pattude kustutamist!” arvas Katie.

      „Igal juhul teame, et oleme märklauad,” nentisin mina.

      Otsustasime, et liigume linnas vaid kambas, võimaluse piires relvastatult ja inimrohketes kohtades. Kuigi vikerkaaresõdalased olid juba Hobartis tõestanud, et tapavad meid ka paljude silmade all.

      „Ma kardan Adriana pärast!” muretses Katie. „Kes ütleb, et kütid meie tuttavaid ei ohusta? Aga tema ootab last! Võibolla peaks talle meist rääkima?”

      „Mina kardan, et sellega seaksime ta veel suuremasse ohtu!” arvasin mina.

      Arvutifriigist Dan osutus meile veelgi kasulikumaks, kui olime arvanud. Meilt saadud teabe järgi otsis ta üles näiteks Brian Malkovsky isikuandmed. Tapetu oli alaliselt Victoria osariigi pealinnas

Скачать книгу