LITMIR.BIZ

Скачать книгу

mida varjas sõjaväe moondamisvõrk. Ilmselt selleks, et neid ülevalt ei nähtaks. Igal pool askeldas noori erinevates tegevustes. Kõik vaatasid meid uudishimulikult ja rõõmsalt.

      „Mina olen siin küll juht, aga otsustame kõike ühiselt,” rääkis Brita. „Vaid siis, kui on kriisiolukord ja me ei jõua üksmeelele, otsustan mina üksi. Elada võite siin vabalt kellega tahes, sest Noria lapsed vähemalt siin dimensioonis lapsi ei saa. Meil on vabu maju küllalt, nii et seadke ennast sisse.”

      Brita näitas meile sööklat, kus valmistati just lõunasööki, mõnda kodu, relvaladu ja arvutikeskust. Mind hämmastas see, kui tänapäevane see oli.

      „Siit peame ühendust kõigi Noria lastega kogu maailmast. Mõistagi on meil kõva kaitse peal, et meid välja ei peilitaks. Relvi võib siin vabalt kanda, aga nende üksteise vastu kasutamine toob kohe surmanuhtluse. Korravalve on meil olemas, neil on laiguline vorm seljas,” rääkis Brita.

      „Kust te süüa saate? Ja riideid?” küsisin ma.

      „Meil on oma põllulapid ja loomafarm, aga paljut, sealhulgas kõike tänapäevast – riideid, arvutitarbeid, kasvõi tüdrukutele kosmeetikat, toovad meie inimesed Austraaliast, mandrilt. Meil on oma kiirkaatrid, aga need on ainult varustamiseks, seepärast toodi teid selle vana alusega siia,” selgitas tüdruk.

      „Kas vikerkaaresõdalased pole teid üles leidnud?” küsis Katie, mille peale Brita nägu krimpsutas. „Meil on tugevad turvameetmed, millega teidki tutvustatakse,” lisas ta. „Ja reeglid juhuks, kui meid rünnatakse. Te võite ennast ka erirühma kirja panna – need on juhuks, kui Noria lapsed vajavad kuskil väljaspool saart möödapääsmatut abi. Teie saite ise hakkama.”

      Kui olime terve saare läbi käinud ja sealse eluga tutvunud – seda tegi Brita üksi, teised olid oma toimetuste juurde pöördunud – näitas neiu meile koobast, mis asus ühel mäenõlval, kõrgel, kuid näis ligipääsetav.

      „See on meie püha koobas, kus toimub aeg-ajalt üht-teist kummalist, mis võib meile infoks olla, kuid millest me pole veel aru saanud,” selgitas ta. „Sinna võite minna, kuid vajaduseta seda ei soovita. Sel juhul saadab teid Thalia, meie preestrinna.”

      Järgnevalt otsisime endale vaba varjualuse, kus oli meile viiele piisavalt ruumi, ja seadsime ennast sisse. Meile tutvustati turvameetmeid, ühistöö tegemise aluseid ja graafikuid, tegutsemist rünnaku korral ja muidugi lõbutsemise võimalusi. Noria lapsed tegid tööd rõõmuga, aga tundsid ka naudingut oma ohtlikust elust.

      Astusin kohe ka eriüksusesse ning mõne päeva möödudes hakkasin õppustel käima. Esimene õhtu saarel aga möödus meil tantsude, flirtimise ja seksimise tähe all, mida siinsed asukad lausa iga päev korraldasid.

      Elu saarel ja lahing

      Mingil ajal otsustasime Keiraga lahku minna. Mitte et me oleksime üksteisest tüdinud, vaid olime lihtsalt oma elus teiste noortega vähe suhelnud ja tahtsime uusi tutvusi leida, saarel aga oli selleks küllaga võimalusi. Keira, Katie ja Roxie kolisid meie juurest minema, meie Timiga aga võtsime enda juurde Jonahi. Nii et meil oli nüüd poiste maja. Kuigi meil tüdrukuid polnud, leidsime neid igaõhtuselt peolt.

      Varsti märkasin, et Brita sattus üha rohkem sinna, kus mina hetkel ametis olin. Ta tuli sööklat üle vaatama just siis, kui mina olin toimkonnas. Sattusime temaga ühel ajal eriüksuse treeningusse. Tantsuõhtutel oli ta alati minu läheduses. Algul tõrjusin mõtte, et võiksin Noria laste vaimse liidri huviobjektiks olla, aga siis muutus kõik ilmselgeks.

      Ühel hommikul läksin mägedesse päikesetõusu vaatama. Mul oli tromboon kaasas ja just siis, kui päikeseketas mägede tagant välja ilmus, hakkasin ma mängima. Olin seda juba tubli kümme minutit teinud, kui tundsin kedagi end jälgivat. Pöördusin ja nägin enda selja Britat, naeratava ja vaimustununa.

      „Ma ei teadnud, et sa siin oled,” ütlesin kohmetunult.

      „Oligi hea,” naeratas Brita. „Mulle meeldis su mängu kuulata. Teed sa seda sageli? Ja kus sa pillimängu õppisid?”

      Jalutasime neiuga mäest alla. Rääkisin talle oma õpingutest noorte turvakodus ja üldse oma elust. Selle peale avanes ka Brita ja rääkis mulle oma saatusliku eluloo. Ta oli samuti hüljatud ja sattunud Uus-Meremaa lõunasaarel lastekodusse. Juba noorena röövisid teda vikerkaaresõdalased, kes viisid ta ülipeenele lõbusõidujahile. Seal hoiti kinni kuut temasugust tüdrukut, keda kütid tahtsid avamerel hukata ja meresügavustesse uputada. Seni nad lõbutsesid õnnetute kallal. Kord, kui meeste pealik teda järjekordselt vägistas, sattus Brita kätte vaas, millega ta mehe uimaseks lõi.

      „Panin ennast riidesse, võtsin kajutist kaks summutiga püstolit, käisin terve laeva läbi ja tapsin kõik kütid. Keegi neist ei oodanud vastuhakku ja olid seepärast kaitsetud,” rääkis neiu naudinguga. Seejärel oli ta vabastanud teised tüdrukud ja üheskoos sõitsid nad avamerele seiklema, olles eelnevalt tapetud vette visanud.

      „Saarele sattusime justkui juhuslikult, aga kindlasti see nii polnud, sest suutsime rifist läbi sõita ainukeses kohas, kust seda teha saab,” lausus Brita veendunult. „Seejärel vedasime kõik kraami kaldale ja panime kolooniale aluse. Käies mandril leidsime teisigi ja tõime nad siia.”

      Ma peatusin ja kallistasin teda ägedalt. Neiu oli üllatunud, kuid vastas samaga. Järsku haaras ta mu käe ja ütles: „Tule!” Tüdruk viis mu mäenõlvale, mille kohal kõrgus koobas. Mõistsin, et ta tahab mulle seda näidata.

      Ronisime üles. Veidi väsitav see oli, kuid peagi olime päral. Meile tuli vastu noor kena tüdruk, kes kummardas ja osutas sõnatult koopasuule. See oli preestritar Thalia.

      Me sisenesime koopasse. See oli üllatavalt puhas, soe ja valge. Ilmselt tuli kusagilt kivide vahelt valgust läbi. Koopa seinu katsid tüdrukute endi tehtud vaibad, laest rippusid talismanid ja ühe seina ääres läikis allikasilm. Kummardusin Brita eeskujul selle kohale.

      „Siin näeb aeg-ajalt midagi erilist, aga see pole midagi kindlat!” rääkis neiu. Siis aga võpatas ta. Allika veepeeglile joonestus pilt nagu Koopamäelgi. „Need oleme ju meie!” oli Brita üllatunud.

      Ainult et tegemist polnud peegelpildiga. Kui meie vaid jõllitasime allikat, siis seal panin ma käed näitsiku piha ümber, tema aga põimis käed ümber mu kaela. Siis hakkas pilt värelema ja kadus. Vaatasin Britale otsa. Neiu oli näost punane. Ta tõusis ja astus kiiresti koopast välja. Järgnesin talle. Tüdruk astus mäest rutakalt alla, kogu tema olemus oli muutunud agressiivseks. Läksime koos vaikides külla tagasi.

      Järgnevatel päevadel hoidus tüdruk minust eemale. Mina aga vaevlesin mornides mõtetes: mida ma ometi valesti tegin?

      Ühel öösel ärkasin raputamisest. Kohkunult avasin silmad ja nägin enda ees Britat, kes, sõrm suul, nõudis vaikimist. Ta osutas mu eriüksuse riietele ja palus sosinal kaasa tulla.

      „Ma ei tahtnud Timi äratada,” ütles ta väljas ja astus meie relvalao poole. Tüdrukul oli seljas laiguline vorm, jalas nööritavad saapad, üle õla Uzi automaat ja vööl Glocki püstol. Ta oli tõeline amatsoon.

      Lao juures oli paarkümmend noort, kes võtsid oma relvad välja, panid selga kotid kõige vajaliku moonaga ja rivistusid siis. Jahmunult tegin minagi sama. Teiste hulgas silmasin Keirat ja Katiet. Meie ette astus Brita.

      „Me läheme operatsioonile, et aidata kolme Noria last, kes on küttide käes. Neid ilmselt piinatakse info saamiseks ja me peame nad kiiresti vabastama. Kaatrid on kohe siin!” rääkis meie juht.

      Läksime randa. Kuu valgustas seda ähmaselt, merelt oli näha vaid murdlainete valget vahtu, selja taha jäi mustav metsasein ning kuuvalgusega üle kallatud kaljud. Vaikisime kõik, sest päästeoperatsioonile minek tundus kõigile erilise, lausa pühaliku ettevõtmisena. Brita klõpsas väikest pulti ja ühel kaljul meie selja taga hakkasid plinkima kaks tulukest. Merelt vastati meile samaga ja siis ilmusid pimedusest peaaegu hääletult kaks kiirkaatrit, kummagi roolis üks poiss, mis jooksid sahisedes rannaliivale. Brita andis märku ja me jagunesime kiiresti kahe aluse peale laiali. Meie, poisid, lükkasime kaatrid lahti ja hüppasime siis samuti pardale. Paadid kihutasid läbi riffide laintemöllu

Скачать книгу