LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tahtis ta kõigest sellest eemalduda ja seda unustada.

      „Tead, Leann, ma saan aru, et sa ei taha kõigest sellest midagi kuulda, aga ole ettevaatlik!” ütlesin ma masendunult. „Anna mulle mingi oma meiliaadress ja ma saadan sulle selle naise pildi. Siis tead, kellest kaugemale hoiduda!” Kui naine näis kõhklevat, lisasin ma: „Sa võid ju alati mind blokeerida või meiliaadressi muuta.”

      Naine leppis selle ettepanekuga, ütles mulle aadressi ja katkestas kõne. Mina aga saatsin talle kohe taskutelefoniga tehtud pildid Anastasijast ja lisasin oma telefoninumbri märkusega, et sellel võib ta vajadusel alati mulle helistada.

      Leanni kõne tuli hämmastavalt ruttu ja naise hääl oli ülimalt erutatud.

      „Ma tean seda naist!” hüüatas ta paanikas. „Nägin teda muuseumi juures ja ta vaatas mind kuidagi ebameeldiva näoga…”

      „Oled sa sellest kindel?” küsisin ma. „Mida ta konkreetselt tegi?”

      „Noh, ma läksin tööle ja nägin teda pargipingil istumas. See naine vaatas mind ja muigas kummaliselt. Arvasin algul, et ta naerab mu üle – mul oli teist päeva uus kostüüm seljas ja tead ju küll, kuidas naised üksteise riietust hindavad – mõtlesin, et mu kostüüm ehk ei istu mulle hästi. Seepärast läksin uhkelt edasi ja kuulsin teda naermas. See oli hirmutav naer…” Leann jäi vait.

      „Kuula nüüd mind, Leann!” ütlesin ma. „Otsene oht sind ei ähvarda – Anastasija ütles, et sa pole talle vääriline vastane ja ta ei kavatse sind vähemalt esialgu niisama lõbu pärast tappa. Ta ootab, kuni sa vajalikud oskused omandad ja tuleb siis sinuga võitlema. Nii et sul on aega..”

      „Aga ma ei hakkagi mingit võitlemist õppima ja siis jätab ta mu ehk rahule ja asi ongi lahendatud,” hüüdis naine tuliselt.

      „See pole nii lihtne!” ütlesin ma mõtlikult. „See naine teab palju – kui ta tunnetab sinust ohtu, tapab ta su ikkagi ja piinab veel enne seda nii, et sa ise surma palud. Hullem aga on see, et ta võib sind ennast võitluskunste õppima panna!”

      „Kuidas ta seda teeb, kui ma ise ei taha?” päris Leann kärsitult.

      „Ta tapab kellegi su lähedastest ja seda eriti jõhkral viisil.” selgitasin ma. „Sa ei saa siis tema karistamiseks abi ei politseist ega kohtust – meie maailmas on need institutsioonid ümmargune null. Sul ei jää muud üle, kui ise võitlusse söösta – ja seda ta tahabki!”

      „Jumaluke küll, mu mees!” karjatas Leann äkitselt. „Kas ta võib seda temaga teha?”

      „Kardan küll!” vastasin ma vaikselt ja kui naine hüsteeriasse sattus, ütlesin talle rahustavalt: „Leann, me peame kohe kohtuma ja seda arutama. Ütle koht ja aeg ja ma tulen kohale. Katsu oma meest seni kusagil väga käidavas kohas kinni pidada, aga ära talle millestki räägi, ta ei usuks seda ja hakkaks pigem sulle vastu töötama.”

      Me leppisime kokku, et kohtume viie tunni pärast Plymouthis muuseumi lähedal kohvikus.

      Valisin nüüd uue numbri. Telefonist kuuldus peagi rõõmus mehehääl:

      „Hei, sa igavene lontrus! Pole sind pikki aastaid näinud! Kuhu sa kadunud oled?”

      „Tore sinugi häält kuulda!” laususin ma. „Aga nüüd, mu sõber, on mul sulle palve…” ja ma selgitasin talle pikalt, millist teenet ma temalt ootan.

      See oli Edmond. Olime temaga viimati kohtunud Normandia dessandi päevil, kui me mõlemad lõbu pärast liitlasvägede poolel Euroopas randusime. Mürsukild lõikas Edmondi kaela peaaegu täiesti läbi ja seepärast oli teine surematu tema kõrval elupäästja – surusin lihtsalt pea paika ja haav kasvas kinni. Peata jäädes muutus surematu surelikuks ja lahkus siit ilmast.

      Nüüd saatsin Edmondi professorit kaitsma. Seni, kuni ise midagi ette võtta jõuan.

      Professori surm

      Ma sõitsin Plymouthi poole mööda kaheksandat maanteed. See oli autodest tulvil – reedesel pärastlõunal tõttasid paljud inimesed maale suvitama. Kuna oli puhkuste kõrgaeg, siis oli tihe ka linna poole viiv liiklus. Juba paaritunnise sõidu järel mõistsin, et kohtumisele Leanniga jään hiljaks. Tema telefon aga oli välja lülitatud ja naist ette hoiatada mul ei õnnestunud.

      Umbes poolel teel läks asi veel hullemaks – maanteel oli toimunud üsnagi ränk avarii ja pärisuunas oli kaks sõidurada suletud. Pidime ootama, millal politseinikud meid vastassuunast tulijatega kordamööda läbi lasevad. Ja siis juhtus miski, mis pani mind mõistma, et olen igatepidi hiljaks jäänud.

      Vastassuunast tuli lahtine kabriolett. Selle roolis oli suur tahumatu mehekolge, kellest mu pilk vaid üle libises, kuigi hiiglane tundus kuidagi tuttav. Enam tähelepanu tõmbas naine, kes eeskirjadest hoolimata seisis juhi kõrval püsti, nõjatus vastu esiakent ja vaatas ettepoole. Tal oli seljas valge kleit, tumedad juuksed lendlesid tuules ja naine näis kogu maailmale enda ilu vaatamiseks pakkuvat. Igastahes jäid kõik juhid seda kaunitari vaatama. Minust möödudes heitis naine mulle kiire ja võiduka pilgu. Oleksin justkui hoobi saanud – see oli Anastasija ja roolis oli üks tema kaasosalistest.

      Jahmunult vajusin istmele. Anastasija möödumine polnud mingil juhul juhuslik, ta oli välja ilmunud mingit sõnumit edastama. Ja ma teadsin juba, mis sõnum see on – olin Woodstockide abistamisega hiljaks jäänud.

      Autoderodu pääses taas liikuma ja minagi jätkasin teekonda Plymouthi poole, nüüd juba kiirustamata ja jahmunult kõike ette arvata püüdes. Siis taipasin raadio lahti keerata ja kui täistunnil anti edasi uudised, sain teada selle, mida juba ette olin aimanud.

      Diktor luges erutatud häälel ette uudise võikast kuritööst. Arheoloog ja ajaloolane professor Charles Woodstock oli leitud oma töökabinetist tapetuna. Mõrv oli eriti jõhker – enne kõri läbilõikamist oli mõrtsukas murdnud ta sõrmeluud, purustanud põlved ja torganud välja silmad. Ja mis kõige veidram – keegi polnud näinud mõrvarit teadlase kabinetti sisenemas ega väljumas. Professor oli vaid palunud ennast kiire töö tõttu mitte segada. Laiba leidis sekretär, kes läks mehele teatama tema abikaasa saabumisest.

      „Politsei peab mõrvari kiiret tabamist oma kõige tähtsamaks ülesandeks,” ütles Plymouthi politseiülem intervjuus.

      Niisiis oli Anastasija teinud esimese käigu, mind tugevasti ennetades. Kujutlesin, mis seisus võib olla Leann – kindlasti hirmunud ja hüsteerias ning polnud võimatu seegi, et ta süüdistab kõiges toimunus just mind. Kas ongi mõtet tema ette nüüd ilmuda, kuigi ka mitteilmumine olnuks veider ja kahtlustäratav? Otsustasin siiski kohale sõita ja olukorraga tutvuda.

      Plymouthi jõudes peatusin korraks ja otsisin sülearvutis Charles Woodstocki töökoha aadressi. Instituudi maja oli politseinikest ja ajakirjanikest ümber piiratud. Mitu telekanalit tegid kuritööpaigast otsesaadet. Võõraid lähemale ei lastud, kuid ma nägin peasissepääsu juurest inimestest ümbritsetud Leanni. Ilmselt olid need tema sõbrad, kes naist lohutasid ja ajakirjanikke eemal hoidsid.

      „Kus kurat see Edmond oli?” mõtlesin ma. „Kas ta ei jõudnud Cardiffist õigel ajal kohale?”

      Auto juurde naastes tabas mind uus löök, aga tuli ka vastus äsjasele küsimusele. Esiistmel lebas massiivne kuldsõrmus, millelt kuul oli Normandias vääriskivi ära rebinud. Siis kandis seda mees, keda nüüd ilmselt enam elus polnud. Anastasija oli Edmondi eest leidnud ja ta tapnud. Surematu laipa mõistagi politsei ei leidnud, sest neid ei jäetud kunagi lohakile. Sõrmus oli mulle märguandeks autosse poetatud.

      Oma pikast ja sündmusterohkest elust hoolimata tundsin ennast lööduna, väsinuna ja murtuna. Norutamiseks mulle siiski aega ei antud – pilku tõstes nägin Leanni enda poole tulemas. Naine nägi hirmus välja – ta silmad olid punaseks nutetud, nägu kriitvalge, iga ihurakk väljendamas vaigistamatut valu. Hetke näis mulle, et mind silmates lipsas ta silmadesse rõõmuhelk. Edasine oli minu jaoks ootamatu, sest naine tuli mu juurde, põimis käed ümber mu kaela, surus end minu vastu ja langetas pea mu õlale. Hoidsin teda hinge kinni pidades käte vahel ja ootasin. Siis tõstis naine pea ja sosistas mulle kõrva:

      „Ma

Скачать книгу