LITMIR.BIZ

Скачать книгу

palun sind!”

      „Ole sina samuti, kallis!” vastas Charles.

      „Ja veel üks asi,” jätkas naine. „Panid tähele, kui palju see mees Cornwalli ajaloost teab?”

      „Ka mina tean, aga selle üle sa ei imesta,” naeris mees.

      „Ei, saad aru, sinu teadmised on akadeemilised, sa oled need saanud õppides. Aga tema räägib sündmustest, justkui oleks ise neid pealt näinud, ise kohal olnud,” lausus naine ägedalt.

      „Ma ei pannud seda tähelegi. Aga oleme siis temaga mõlemad ettevaatlikud,” nõustus mees.

      Lahkudes suudlesin naise kätt ja tema silmadesse vaadates ütlesin vaikselt: „Mitte miski pole selline, nagu näib! Aga kui sa tahad, võid paljutki uut, ehk ka kummalist, teada saada!”

      Ma lahkusin hämmeldunud ja segaduses Leanni rõdule maha jättes. Teadsin, et me kohtume varsti jälle ja et ta soovib enamat teada saada. Ootasin ka Võimu märguannet, sest Leann polnud ilmaasjata mu ellu tulnud.

      Mererahvas

      Mõne aja pärast korraldasin Woodstockidele enda juures uhke õhtusöögi. Üllatasin neid vaatamisväärsustega, millest paaril veel aimugi polnud: tutvustasin oma tuletorni ja väikest, ent luksuslikku maja ning siis viisin nad mere kaldale vaateid nautima. Sinna oli mul ka laud kaetud.

      Kui olime mõnda aega meeldivalt aega veetnud, läksime ühte koopasse. See oli kõigest paarkümmend meetrit pikk, kuid jätkus pikkade, inimesele läbimatute õõnsustega. Neis puhuv tuul… laulis. Koopas kõlas justkui naiste suust tulev meloodia. Kuulasime seda võlutult.

      „See on hämmastav,” sosistas Leann.

      „Kindlasti on selliseid võluasju siin enamgi,” vastasin ma.

      Naisega ma seal rääkida ei saanud, kuid miski ütles mulle, et ta tuleb varsti üksi mult selgitusi nõudma.

      Naine tabas mind ootamatult. Olin just järsaku all rannaribal mõõgavõitlust harjutamas, kuid tundsin end jälgitavat. Vaatasin üles ja nägin Leanni.

      Ma ei varjanud tema eest oma mõõka – nagunii oli naine kõike näinud. Järsakul kohtudes ütles naine: „Ma teadsin, et te olete kummaline mees ja nüüd olen selles veel rohkem veendunud. Tavaline mees ei harjuta rannas mõõgavõtlust ja veel sellise vana mõõgaga,” lausus ta tuliselt mu terariista vaadates. „Öelge, kes te üldse olete?”

      „Kui ma seda ütleksin, siis te ei usuks,” vastasin ma.

      „Proovige!” ütles Leann.

      „Mul on parem mõte,” ütlesin ma järsku ühest ideest haaratuna. „Tahaksin teile midagi näidata, aga selleks peaksite minuga öösel randa tulema.”

      „Öösel?” küsis naine pahaselt. „Ma ei teeks seda mingil juhul Charlesita. Mis teil plaanis on?”

      „Vannun esivanemate nimel, et ei tee teile midagi halba, vaid näitan midagi uskumatut. See jääb teile elu lõpuni meelde,” selgitasin.

      Naine raputas pead. „Homme on täiskuu. Ootan teid siin poolsaarel, kesköö paiku, siis saate vastuse enamikule oma küsimustele,” käisin ma peale. Leann lahkus vastust andmata.

      Järgmisel öösel läksin randa. Täiskuu säras taevas, lained kohisesid, tuul ulgus nagu kari hunte. Olin juba natuke oodanud, kui nägin Leanni tulemas.

      „Ma käisin mehele peale, et ta täna linna sõidaks. Tal oli nagunii vaja midagi viia ja tuua ning ma tegin talle selgeks, et mida varem ta seda teeb, seda parem. Näidake nüüd, mida te lubasite!” rääkis ta ägedalt.

      „Meil tuleb natuke oodata,” vastasin ma ja lisasin tema küsimusele: „Keda või mida?” „Küll näete!”

      Viisin naise järsakule, kus me istusime kalju varju. Leann nihutas ennast minust veidi kaugemale. Ma ei teinud sellest väljagi.

      „Jälgige hoolega merd!” sosistasin ma.

      Ootasime vaikides, kuni ma kuulsin midagi. Ma ei öelnud midagi enne, kui naine järsku mu käest haaras ja küsis ärevalt: „Mis hääl see on?”

      „See on laul ja tuleb merest,” sosistasin ma. „Vaadake nüüd laineid!”

      Veele olid ilmunud paarkümmend pead. Varsti oli näha tulijate õlgu, siis ülakehasid ja viimaks jalutasid need olevused põlvekõrguses vees.

      „Kes need on?” päris vabisev Leann end minu vastu surudes.

      „See on mererahvas ja nad tulid kaldale naiste rituaalile, mis toimub kuupaistel,” sosistasin.

      Paarkümmend naist kogunesid rannale ringi ja hakkasid vastupäeva liikudes laulma. Üks neist süütas ringi keskel mingi külma tule, mis toimuvat verd tarretama panevalt vihuti valgustas. Aga laul ise oli ilus, see kandis endas ürgsust, kirge, igatsust, mere hääli.

      Jälgisime toimuvat lummatult. See viis meid justkui mingisse võõrasse maailma, veteriigi sügavustesse. Siis aga hakkas juhtuma midagi hirmutavat.

      Kui naised tantsu käigus ettepoole kummardusid, muutus pilt kuidagi sedavõrd jubedaks, et Leann karjatas. See oli tasane karje, kuid sellest piisas. Mererahva tants katkes nagu lõigatult, naised pöörasid end meie poole ja tardusid meie poole vaadates. Siis läks möll lahti – kaljude vahel kõlas vihane naiste kisa, mis kajas igalt poolt võikalt vastu ja muutus jubedaks kriiskamiseks. Naised olid käed üles tõstnud ja ma teadsin, mis tulemas on.

      „Põgeneme ruttu!” karjatas kabuhirmus Leann mind käest tirides.

      „Ei, me ei jõua!” vastasin ma ärevalt. „Ole paigal ja ära tee midagi.”

      Rebisin end naisest lahti ja tõusnud püsti, astusin kalju servale. Rannast kandus meie poole külma jäist hingust, mis hakkas liikmeid tarretama. Viimasel hetkel alustasin ma laulmist.

      See oli iidne korni loits, millega siinsed keldid olid mererahvast rahustanud ning tema heatahtlikkust palunud. Mu hääl paisus, kõrgenes, ma laulsin ürgset loitsu laulust mõnu tundes. Kui ma paari minuti pärast pilgu langetasin, olid naised juba vööni vees ja eemaldusid lainetesse. Veel hetk ja nad olid kadunud. Loits oli mõjunud.

      Leann oli tugev – ta polnud minestanud, kuid istus värisedes maas ja oigas. Kui püüdsin teda püsti aidata, põrkus naine must eemale.

      „Ära puutu mind!” karjatas ta. „Kes või mis sa oled? Kes olid need koledad olendid rannas?”

      Mõistsin, et Leann on hüsteerias. Aga ta toibus ruttu ja soovis koju. Läksin teda saatma. Kogu tee tema koduni vaikisime. Andsin naisele aega ennast kokku võtta. Nagunii pidi järgnema meie põhjalik jutuajamine.

      Mõistsin, et Leann on aru saanud, et ma pole tavaline mees. Ta ei kihutanud mind minema, sest kartis üksi jääda. Aga naine ka võõrastas mind, vähemalt seni, kuni ma polnud selgitusi andnud.

      Kallasin Leannile kohvi ja lisasin sellele sortsu viskit. Naine jõi selle ära ja palus rahunenult lisa. Täitsin ta palve.

      „Räägi nüüd, kes sa oled ja miks sa siin oled!” käskis naine. Ta oli surnukahvatu, nagu oleks elu temast lahkunud.

      „Sind on mõnda aega ju vallanud tunne, et sa tunned mind, aga sa ei suuda midagi meenutada,” küsisin. Leann noogutas ja ma jätkasin.

      „Sa ei tunnegi tegelikult mind. Aga sinus on midagi leedi Eleanorist, mingi tema tunnetus, mis on sinule esiemalt üle kandunud. Seetõttu tundungi sulle tuttav. Ma tundsin teda…” Sel hetkel Leann katkestas mind.

      „Kuidas sa said teda tunda? Ta on nelisada aastat surnud, ta hukkus võitluses!” karjus ta.

      „Ma tundsin teda, me olime armastajad. Kui leedi Eleanor poleks hukkunud, oleks temagi praegu ehk siin. Olen aastasadu kahetsenud, et ei hoidnud teda tagasi. Me oleme surematud, Leann. Mina sündisin juba roomlaste ajal ja olen siiani ilmas hingitsenud ja olen saanud edukaks briti ärimeheks,” seletasin ma.

      „See on jama jutt!” kärgatas Leann.

      „Kas ka need merenaised seal rannal?”

Скачать книгу