ТОП просматриваемых книг сайта:
Suurepärase ema käsiraamat. Grace Saunders
Читать онлайн.Название Suurepärase ema käsiraamat
Год выпуска 2011
isbn 9789949478583
Автор произведения Grace Saunders
Жанр Здоровье
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Olgem ausad, me vajame võimalikult palju energiat, et teha ära suurepärase ema tavapärane päevatöö: katkendlikud ööd, kokkusaamised tähtsate klientidega, lõputud käigud kooli, laste teepeod, konverentskõned ja kolmas katse õpetada laps potil käima. Kui mul pole selle kõige jaoks piisavalt energiat, siis avastan, et muutun kärsituks, väsinuks, tigedaks ja sirutan käe ebatervisliku rämpstoidu järele, mis teeb mulle palju rohkem kahju kui kasu. (Näiteks ühel päeval olin üleval kell 5.45, sest lapsel tulid hambad. Valmistusin lõunaseks kohtumiseks ühe ajakirja toimetajaga, sellele järgnes õhtul koolietendus ning ma olin nii kurnatud, et suutsin vaevu lauset moodustada ja pidin tütre esimesel „Hansukese ja Gretekese“ etendusel päikeseprille kandma, et varjata tumedaid ringe silmade all.) Lastega ei saa kunagi kohustusi kõrvale heita, seega ainuke viis energiat alal hoida on hästi süüa.
Ma ei taha režiimidest, rituaalidest ja planeerimisest heietama hakata, aga kui te natukenegi oma lähenemist söömisele korrastate, siis tuleb see heale enesetundele ja vormis püsimisele kasuks. Minul, suurel Kit Kati kummardajal, on see aidanud küll energiataset kõrgel ja kaalu all(pool) hoida. Kui ma hommikul üles tõusen ja lihtsalt vooluga kaasa lähen, kisuvad asjad alati viltu. Enne kui sellest arugi saan, olen hommikusöögi vahele jätnud, sest mu noorem laps on keset munapudru valmistamist jonnima hakanud. Ma igatsen siis lastevanemate koosolekul lõunasööki (ja kell on alles 9.45) ning taban end teeajal laste tillukesi pirukaid nokkimast (olgu, nende herneid, maisi, ketšupit ja jäätisega õunakooki ka). Pärast kõike seda olen selleks ajaks, kui lapsed on voodis, toitu täis topitud ja loid, kuigi tegelikult vääriksin kena õhtusööki ja täiskasvanutevahelist vestlust (või vähemalt „Seksi ja linna“ kordust).
Hommikusöök on selle kõige juures üks tähtsamaid asju. Kui korralikult hommikust sööte, on vere suhkrutase ühtlane ning see takistab energialangust (ja küpsisepurki sukeldumist). Mina olen sõltuvuses oma rituaalist lastega hommikust süüa. Mul on õnnestunud sisse seada traditsioon, et esimese asjana hommikul istume kõik köögilaua taha ning sööme (ja uskuge mind, mõnikord tähendab see seda, et toidu valmistamiseks ja kannu tulele panemiseks peab 15 minutit varem üles tõusma). Ärge saage minust valesti aru, me ei ole õnnelik stereotüüpiline 1950. aastate perekond, mees ülikonnas, mina lillelise põllega, vaid tavaliselt istun lihtsalt oma kahe põnniga vähemalt kümme minutit, et midagi jõuduandvat alla kugistada ja pisut koos aega veeta, enne kui päevaga alustame. Minu hea sõbranna Jenny nõuab samamoodi, et perekond peab päeva alustama koos, ja ta suudab – jumal teab kuidas – enamikul hommikutel keedumunaga täisteravõileibu valmistada. (Kui see ebaõnnestub, mugib tema põngerjas võileiva seest muna teel vanaema juurde.)
Aina rohkem emasid, keda tunnen, püüavad perekondlike hommikueinete ajal vältida suhkrut täis helbeid (Choco Pops, Sugar Puffs, Honey Cheerios – teate neid küll), sest neile on tehtud piisavalt halba reklaami, et mõista: kui arvestada kogu suhkrut ja rafineeritud süsivesikuid, mida need sisaldavad, võib sama hästi perele anda topeltšokolaadiga muffini, millele järgneb kotitäis maiustusi!
Sellised asjad naguWeetabixi täisteraviljahelbed, tavalised nisuhelbed või puder on suurepärased, sest need imenduvad vereringesse aeglaselt ja tagavad nii kauemaks ühtlase energiataseme. Mulle meeldib väga alustada päeva kuuma joogiga, nii et ma joon kõrvale rohelist teed, mis sisaldab vähe kofeiini (lisaks räägitakse, et see aitab kaloreid põletada, juhhei!). Ma pole üldiselt kofeiinivastane, aga olen avastanud, et kui alustan päeva kofeiinijoogiga, on raske seda kunstlikku energiat kogu päeva jooksul säilitada ja see viib sageli umbes kella 10 paiku hommikul energialanguseni.
Hommikusöögi valmistamine õhtul teeb koolimineku-sagina palju lihtsamaks ja nii ei pea paanitsema sellepärast, et laps õigel ajal uksest välja saaks. Alati tuleb kasuks teadmine, et mul pruugib vaid külmutuskapiuks avada, toppida kolme kausikesse (nelja, kui abikaasa pole enne piimamehe tulekut juba lahkunud) pisut puuviljasalatit, mida valmistan kaks korda nädalas, ning sellele müslit või putru lisada. Kiirtoit koos kasulike ainetega.
Kui päev on täis hoo sisse saanud, püüan alati selle kella 11 kõhukorina puhuks midagi näksimiseks kaasas kanda. Paljud teist peavad ehk lõunani vastu, aga arvestades kogu seda pöörast ringijooksmist, mida tegema peame, on hea olla ette valmistunud selleks puhuks, kui tundub, et lõunapaus ei saabu iial. Võite selle panna minu rasedusajast jäänud kiiksu või nende dieetide ülekülluse arvele, mis väidavad, et „iga kolme tunni tagant süües on võimalik saledaks jääda“, aga mina suudan paremini tegutseda, kui hilishommikul midagi tervislikku näksin. Sama kehtib pärastlõunate kohta: leian, et kui lastega koos nende õhtusöögi ajal midagi kergelt haugata – süüa näiteks kausitäis puuvilju, jogurtit peotäie hommikumüsliga või kerget selget suppi –, siis suudan hoiduda lauakoristamise ajal nende taldrikuid puhtaks lakkumast ning allesjäänud minišokolaade või pooleldi söödud küpsiseid nahka pistmast. Minu meheõde Jo nimetab oma vahepalasid minieineteks ja tema sööb kella nelja paiku pärastlõunal miniversiooni lõunasöögist, et õhtusöögini näljatunnet eemal hoida. Isegi kui lapsed sinuga koos hiljem ka söövad, tasub väsinud hinge turgutamiseks üheskoos pärastlõunaseks vahepalaks ikka maha istuda. Minu sõbranna Amy kinnitab, et kaerahelbeküpsised hummusega aitavad temal ja lastel kella kaheksase õhtusöögini vastu pidada.
Ja kui ma räägin suupistetest, siis ei pea ma silmas asju, mis algavad sõnadega kreemi- ja moosi- ja lõpevad sõnaga -saiake. Olen raamatu lõpus retseptide juurde kirja pannud terve hulga kiireid, lihtsaid ja häid vahepalasid, mis annavad jaksu ning loodetavasti takistavad teid küpsiste järele sukeldumast. Neid saab hõlpsasti ka käekotti panna ja oma põnniga jagada. Te ehk ei usu mind, aga mu kolmeaastane valis ükspäev küpsise asemel kotikese kuivatatud aprikoose ja rosinaid. (Olgu, ta oli tõesti hommikul ka väikese muffini ära söönud.)
Kui lähenete nii lõuna- kui ka õhtusöögile samasuguse järjekindlusega, suudate iga päev energiataset ühtlasena hoida ja näete, kuidas osa kilodest kaob. Uskuge mind, kui püüate kaalu langetamiseks toidukordi vahele jätta, annab see vaid vastulöögi. Me naerame alati sõbranna Jenniega (kelle ainevahetus on kiirem kui valguskiirus) selle üle, kui väsinuks ja närviliseks me muutume, kui toidukorrad vahele jätame. Me oleme peaaegu kindlad, et ainevahetus tegelikult aeglustub energia säästmiseks. Alles eelmisel nädalal ei söönud ta õhtust, sest oli kaua tööl, ja järgmisel hommikul, kui tema tütar enne koitu ärkas, tundis ta end enda sõnul nagu vana vaip, mida on valesti klopitud ja tolmuimejaga puhastatud. Kuna ta oli liiga väsinud, et üles tõusta ja enne tööleminemist hommikust süüa, pidi ta nahka pistma hiigelsuure mandlitega sarvesaia ja lürpima rasvasest piimast valmistatud kuuma kakaod (ja veel ekstra suurt, vahukoorega). Me kõik oleme seda kogenud: loodad, et kiire süsivesikute laks ergutab, aga selle asemel tekitavad liigne suhkur ja süsivesikud vaid väsimust. Kui sellele lisada kell 9.30 hommikul kukkuv töö tähtaeg, on päev tõesti valesti alanud.
Lisaks tervislikele kindlatele söögikordadele võtan ma sageli Floradixi (multivitamiin ravimtaimedest ja looduslikest toodetest, mis on täis rauda). Te ei kujuta ette, kui sageli põhjustab madalat energiataset rauapuudus. (Minu hea sõbranna Gayle nimetab Floradixi lausa nõiajoogiks – ta on nii kindel selles, et sellel on maagilised energiat andvad omadused.)
Nagu te minu kolmest korralikust söögikorrast päevas ja vahepaladest järeldada võite, ei poolda ma toidust keeldumist. Ma ei toeta kindlasti imedieete. (Mõte kaalujälgijatest tekitab minus ähmi ja pelgalt mõte Atkinsi dieedist ning halvast hingeõhust ja munavalgeomlettidest, mis sellega kaasas käivad, paneb mind higistama.) Jällegi, minu meelest on oluline tasakaal. Loomulikult tuleb meil ette vabu päevi, mil joome ära pudeli jahutatud valget veini, sööme suure lõigu banaani-iirise pirukat ja ühe Thornton’si trühvli, millele järgneb hõrgutav aurutatud lõhe ja spargel. Aga ma tean, et kui hakkan neid mõnusaid asju normaalseks päeva osaks pidama, ei kõigu mitte ainult minu energiatase, vaid mind võib ees oodata libe tee tagasi rasedusaegsete number 42 nöörkinnitusega pükste juurde!
Lõppkokkuvõttes olen äärmiselt huvitatud sellest, et suhtuksin oma kehasse ja toitumisse