Tellis - Ernst Miil

Скачать книгу

Siin. Silme all.

      Alo vaatab pudelisilti.

      ÜLO: Täidlase maitsega hele õlu.

      ALO: Tee lahti nüüd.

      ÜLO: Pruulitud valitud linnastest.

      Istuvad vastamisi. Avavad pudelid ja vaatavad teineteist.

      ALO: Palju õnne siis sulle! Ülo.

      ÜLO: Palju õnne! Alo… Pidasid vastu?

      Alo noogutab.

      ALO: Kümme aastat.

      ÜLO: Päris pikk aeg.

      ALO: Ilma õlleta.

      ÜLO: Sinu võit. Kast õlut, palun väga… Sai võttki siis ühtegi lonksu või?

      ALO: Ei võtt. Sa võtsid või?

      ÜLO: Ikka võtsin muidugi. Ma olin viinaravil isegi.

      ALO: Jube hea õlu.

      ÜLO: Õudsalt hea tõesti.

      ALO: Mõnus külm.

      ÜLO: Soe ei ole?

      ALO: Ei ole minu arust. Paras.

      ÜLO: Kindel või?

      ALO: Natuke võib-olla on soe… Ma poleks ausalt öeldes uskund, et ma suudan. Niisama vedasin kihla…

      Ülol on kade meel.

      ÜLO: Kuule, soe on see õlu, sulle ei tundu?

      ALO: Sulle sattus soojem pudel äkki.

      ÜLO: Paneme osa külma.

      Ülo läheb nurga taha. On kosta, kuidas ta avab külmiku ukse ja paneb sinna mõned pudelid. Pudelite kõlin.

      ALO: Ära ära lõhu.

      ÜLO: Ma kuulsin, sa käisid Tiibetis. Kuidas oli?

      ALO: Igav.

      ÜLO: Igav, mis mõttes?

      ALO: Mai tea. Igav. Inimesed on toredad. Aga midagi ma sealt ei leidnud igatahes.

      ÜLO: Mida sa otsisid?

      Vaikus.

      ALO: Sina käisid ju ka kuulu järgi kuskil.

      ÜLO: Käisin jah.

      ALO: Kus sa käisid?

      ÜLO: Kuremäel.

      ALO: Kuremäel?

      ÜLO: Kuremäel. Väga ilus koht.

      ALO: See on ju Eestis.

      ÜLO: Kas Eestis ei või käia?

      ALO: Võib küll… Mis sa otsisid sealt?

      ÜLO: Mai tea.

      ALO: Leidsid siis või?

      ÜLO: Ei tea.

      Vaikus.

      ALO: Vanasti sai iga nädalavahetus pidu pandud.

      ÜLO: Enam ei jaksa lihtsalt. Isegi, kui iga päev jooksmas käia, ei jaksaks. Ei jõua juua.

      ALO: Vanadus.

      ÜLO: Peab pingutama. Siis jõuaks.

      ALO: Trenni peaks tegema, tõepoolest. Kõhulihased on nii lõdvaks läind.

      ÜLO: Kõhulihast pole ollagi.

      ALO: Kuidas ei ole?

      ÜLO: Õllekõht.

      ALO: Vaata mind külje pealt.

      ÜLO: Vastik vaadata.

      ALO: Ei ole. Ma pole kümme aastat joond.

      ÜLO: Paistab, et see kõht on sul siis jäänd vanadest aegadest.

      ALO: Ei ole, see on nüüd tekkind, pagan küll.

      ÜLO: Ära muretse, kes sind enam vaatab. Peale minu.

      Ülo vaatab enda kõhtu ka. Ühel hetkel võtab Ülo mobiiltelefoni välja, et vaadata, kas keegi on helistanud. Tahab hakata seda välja lülitama.

      ÜLO: Mai mäletagi, miks ma vanasti jõin nii palju.

      ALO: Mina jõin konkreetselt sellepärast, et mai julgend ühelegi tüdrukule muidu öelda, et ta meeldib mulle.

      ÜLO: Siljale sul jäigi ütlemata.

      ALO: Jäi jah. Hilja juba.

      ÜLO: Parem hilja kui mitte kunagi. Helistame talle.

      Hakkab helistama.

      ALO: Hull oled peast, pane telefon ära. Pane parem saun sooja.

      ÜLO: Nalja pärast. Inimesel on õigus teada.

      ALO: Pane ära.

      ÜLO: Ei pane. Mis ta number on?

      ALO: Ära helista. Kuule. Ära tee.

      Alo telefon heliseb pintsakutaskus.

      ÜLO: Sulle on kõne. Naine helistab?

      ALO: Halloo. Aa… tere. Kuidas sul läheb? Asju ajan. Ma tulen hiljem. Mai saa praegu rääkida. Ei kuule. Ei kuule. Tšau.

      ÜLO: Miks sa talle tõtt ei rääkind?

      ALO: Ta läheb vihaseks. Ta meeldib mulle, kui ta vihastab. Sellepärast valetangi. Ausalt. Silmad pilluvad sädemeid. Tuld lendab.

      Telefon heliseb uuesti, aga Alo lülitab selle välja.

      ÜLO: Peaks sauna sooja panema.

      Ülo ei liiguta. Siis tõuseb ja hakkab toimetama. Tagaruumis sauna kütma. Avab saunaukse ja lävel seisab Sirje, kes temast möödub ja elutuppa siseneb. Alo ei märka naist. Ülo askeldab tagatoas puuhalgudega ja kortsutab ajalehti. Samal ajal räägib.

      ÜLO: Mina jõin sellepärast, et maailm tundus mulle jaburana… liiga kontrolliv. Süsteem pold loogiline, mille järgi teised… siiamaani joon aeg-ajalt sellepärast. Mai suuda sellega leppida.

      ALO: Mulle ei ole see süsteem kunagi loogiline old.

      ÜLO: Need joonised ei ole arusaadavad, mille järgi inimesed liiguvad… tahtsin mingit skeemi… valemit leiutada… proovisin korda luua… hakkasin end kontrollima… dikteerima, mida tohib ja mida mitte… nii et läksin sisuliselt kaheks… ma olin ju vahepeal hullumajas, mai tea, kas sa tead?

      ALO: Ei tea. Kaua sa olid?

      ÜLO: Päris kaua. Ma ilmselt jõin, et seda teist mina kandadelt maha raputada. Tahtsin vabaks saada. Märatsesin sisemuses. Kaine peaga aga käisin ainult äsjapressitud ülikonnas ja nii edasi. Viigipükstes. Pingutasin üle. Päris pikka aega olin hull… Selline asi teeb teistele ka haiget…

      Äkki hakkab Alol valus. Teda tabab ootamatu tuim valuhoog, mida Ülo ei märka. Alo hakkab südant masseerima ja ilmselt teab, milles on asi. Tuim valu annab tasapisi järele. Ta joob ahnelt peaaegu terve pudeli. Vaatab sauna Ülo suunas ja näeb hoopis Sirjet, kes teda jälgib. Alo tardub. Naine möödub temast ja läheb akna alla. Võtab aknalaualt kohvitassi ja rüüpab paar lonksu aknast välja vaadates. Alo vaatab teda kui ilmutust. Tõuseb püsti. Ülo tuleb tuppa ja joob terve pudeli.

      ÜLO: No vot… nii oligi, läksin lolliks ühesõnaga… üks mina hakkas teisele diagnoose määrama… ja lõpuks see kontrolliv mina sõigi ära minu ilusa mina, mis mulle kunagi nii meeldis. Minu südamliku mina… kahju… väga kahju.

      ALO: Seda see maailm kipub tegema jah.

      ÜLO: Minu lõbus mina langes selle koletise ohvriks. Ma sain teiste peale väga pahaseks. Hakkasin teisi ka kontrollima. Iga pisiasja. Kõik pidi olema nii, nagu mina seda ette kujutasin. Vastasel juhul ähvardas mu maailm kokku kukkuda. Ja kukkuski.

      Alo annab märku, et keegi on toas.

      ÜLO: Aa, see on Sirje. Kuna mul naist pole enam, siis Sirje. Ma ütlesin talle, et mul tuleb külaline. Ta teeb kohe korda. Sirje, see on Alo. Alo, see on Sirje. Väga karske naisterahvas. Usu või ära usu, käib kirikus. Uskumatu. Ja iga pühapäev.

      ALO

Скачать книгу