LITMIR.BIZ

Скачать книгу

midagi.

      ERIK: Pead minema kuhugi?

      RIHO: Ei pea. Veel ei pea.

      ERIK: Miks siis kella vaja on?

      RIHO: Niisama. Varsti peab minema.

      ERIK: Me kõik peame varsti minema. Nii. Kõik me teame, et see on tapeet… aga suhtumine olgu sellegipoolest reibas. Täna hommikul ma kuulasin meie kanalit… siin on mõned nüansid… ja-jah, ma kuulasin sind… kulla Riho. Kuula nüüd. Nimede ja esitajate hääldust pead lihvima. Mitte Dzo. Vaid Dzõu. See on üks näide. Või Brjuce. Sul oli Bruus. Seda kellaaja kohta ma ei kuulnud kahjuks, millest Angelika rääkis, aga… Ma ütlen seda sulle kui sõber… Sul valgub see asi laiali, ära sõnasta nii palju… sa oled praegu väga paljusõnaline… ja pudi on ka palju. Pausid on pikad. Katsu kiiremini mõelda. Ja kell täpseks.

      RIHO: Kas seda peab siin avalikult arutama?

      ERIK: Me oleme ju kõik sõbrad, üks suur pere. See jääb siia seinte vahele.

      RIHO: Ma ei ole märganud, et siin seinte vahel midagi väga püsiks…

      ERIK: Ma hoiatan, et kui sa hakkad teravusi loopima, siis ma oskan ise ka väga terav olla. Üliterav.

      Riho tõuseb. Sammud.

      ERIK: Kus sa lähed nüüd?

      RIHO: Lähen teen ühe intervjuu, mis mul paluti teha.

      ERIK: Kellega?

      RIHO: Ühe sellega, mulle helistati uudistest ja paluti asendada… inimene jäi haigeks.

      ERIK: Selge, mine tee see asi ära. Praegu on kõik haiged. Kõigil on viirus. Forss mažoor.

      Raadiojaama reibas kõll.

      VI STSEEN

      Sammud koridoris. Koridor kajab. Heli on üsna kõikuva kvaliteedi ning valjusega.

      RIHO: Tere!

      MEES: Tere!

      RIHO: Teie oletegi?

      MEES: Jah. Mul paluti, et annaksin intervjuu.

      RIHO: Mul paluti, et ma teeksin intervjuu.

      MEES: Väga hea.

      RIHO: Mis teemal me teeme?

      MEES: Kas teile ei räägitud?

      RIHO: Ei, miks ei räägitud, aga rääkige ise ka. Korra üle. Ma panen siin maki käima… ja nivood paika. Et siis öelge oma nimi ja… teema. Öelge midagi…

      MEES: Mida?

      RIHO: No rääkige tänasest teemast… või ilmast, siis ma kuulen, kui kaugele mikrofon panna.

      MEES: Ilm on ilus. Või mis ilus ta on.

      RIHO: Ja veel?

      MEES: Pilves, tuuline. Sajab lörtsi. Mida veel?

      RIHO: Väga hea. Väga lähedale ei pea mikrofonile tulema. See on paras.

      MEES: Äkki läheme kuskile stuudiosse, siin koridoris kajab ju.

      RIHO: Ei ole viga. Stuudiod on kinni. Ongi teistmoodi kui tavaliselt.

      MEES: Mis me istumegi siin aknalaual siis…?

      Uksekriiksatus. Keegi pistab pea stuudiost välja.

      KEEGI NAINE: Tasa! Meil on otse-eeter – saade käib. Ma palun vaikust. Eks!?

      MEES: Vabandust! Me teeme intervjuud.

      KEEGI NAINE: Tasem-tasem. Eks!?

      Uksepauk.

      RIHO: Teeme siis hästi vaikselt.

      MEES: Kas siis tõesti ühtki vaba stuudiot ei ole?

      RIHO: Praegu momendil ei ole. Nii, alustame… Panen käima.

      MEES: Kuulge, teate… stopp… nii ei saa päris… mis te teete nalja?

      RIHO: Ei tee… kui me midagi valesti ütleme, siis selle saab pärast välja lõigata.

      MEES: Ma ei suuda, andke andeks, ma tõesti ei suuda… iga kord, kui ma meediaga kokku puutun, siis… kõik oleksid nagu haiged… nagu mingi viirus. See on lihtsalt väljakannatamatu… Mis teil viga on?

      RIHO: Mis meil viga on?

      MEES: Jah, mis teil viga on? Kuulge… tõesti! Aitab! … Ma iga kord luban endale, et see on viimane intervjuu, ja kunagi ma ei pea oma lubadust… iga kord on pärast nii piinlik. Mina ei öelnud nii, mina ei mõtle nii… Kõik oma intervjuud ja artiklid ma pean ise ümber kirjutama… Ma niigi ei salli ajakirjanikke. Mitte et mul teie vastu konkreetselt… aga siiski, teie vastu ka… tähendab… Ja siis te tulete siin narrima mind. Mõnitate mind või? Ei tea, kes ma olen või?

      RIHO: Tean küll. Ja ma ei narri teid.

      MEES: Midagi te ei tea. Ma olen akadeemik. Ja teate, kes teie olete?

      RIHO: Ei tea.

      MEES: Teie olete… olete… ma ei teagi, mida teie kohta öelda… kes te selline olete üldse?

      RIHO: Mul paluti intervjuu teha. Ma olen Riho.

      MEES: Kas teile öeldi, mis teema tänasel intervjuul pidi olema?

      RIHO: Ei öeldud. Ja ma ei hakka oletama ka. Inimene, kes teiega pidi intervjuu tegema… jäi haigeks… ta helistas, aga kõne katkes ära… poole lause pealt, aku sai tühjaks… ta ei jõudnud midagi öelda. Ilmselt ootab uudistetoimetus lihtsalt teie kommentaari, aga kui päris aus olla… siis…

      MEES: Ja teie? Mis teie siis… arvate, et me teeme siin nalja… räägime minu eraelust? Ah? Me pidime täna rääkima teaduse ja eetika, robotite ja inimeste vahekorrast, praegu on terav arutelu ühiskonnas, kas robotil on olemas õigused, võib-olla olete märganud… et kust jookseb piir…

      RIHO: Olen… Rääkige-rääkige, ma panen maki tööle.

      MEES: Kas te ei kuula mind? Ei kuule? Ma ei suuda teile ühtki sõna rääkida, kulla inimene. Te olete piiri ületanud. Igasuguse piiri.

      Vabandage, mul on paha olla.

      RIHO: Mul on ka ju paha olla. Ma palun vabandust, aga ma ei teadnud tänast teemat. Mis ma pean siis tegema? Maa alla vajuma? Ma palun vabandust ja mul on väga piinlik.

      MEES: Ma ei võta teie vabandusi vastu.

      RIHO: Aga saage aru, ma ei ole süüdi. Olgu robotid või olgu inimesed. Kas te soovite klaasi vett juua?

      MEES: Ei, ma tahan koju. Jätke, palun, mind rahule. See intervjuu jääb ära.

      RIHO: Miks ta ära jääb?

      MEES: Ma jätan ta ära.

      RIHO: Mul tuleb pahandusi.

      MEES: Teate, mul on hea meel, et teil pahandusi tuleb.

      RIHO: Väga kahju. Sel juhul… ausalt öeldes… päris ausalt, mina ei taha ka seda intervjuud teha. Ma tellin teile takso. Ja isiklikult vabandan teie ees. Ma tellin takso.

      MEES: Pole vaja. Ma jalutan. See oli viimane kord. Enam ei anna ma ühtki intervjuud. Mitte ühtki. Mitte kunagi. Kui ma kümnest käsust kinni ei peaks, siis ma ilmselt kõrvaldaks teid. Oma kätega. Te olete eelviimane piisk karikas. Kui ma teie pärast praegu koduteel infarkti või insuldi saan, siis jääb see teie südametunnistusele. Naine ootab mind kodus. Me pidime koos poodi minema. Aga ma ei ole kindel, kas ma meedia mõjude tõttu koju jõuangi, sest ma olen praegu selleks liiga vihane. Üks asi veel, noormees. Kui raadio ja televisioon sündisid, siis… Inimkond oli lootusrikas. Mina ise olin vaimustuses. Seda võiks võrrelda esimese kosmoselennuga. Aga praegu ma mõtlen, et parem, kui nad poleks sündinud.

      RIHO: Mina ei ole süüdi, et meedia teile ei meeldi. Mina konkreetselt olen inimene. Mitte robot. Ma üritan endale leiba teenida.

      MEES: Ma ei tea, mida või keda te teenite, aga leiba te küll ei teeni.

      Reibas kõll.

      VII STSEEN

      Söökla. Nõudekõlin. Lõunaaeg.

      RIHO:

Скачать книгу