Tellis - Ernst Miil

Скачать книгу

Kuidas tervis on?

      ALO: Pole viga.

      Pimedus.

      ÜLO: Äh…

      ALO: Pirn läks läbi.

      ÜLO: Lamp läks läbi jah. Peab uue panema.

      Ülo tuulab ringi. Otsib tikke. Põrkab kellegagi pimedas kokku.

      ÜLO: Sirje, sina või? Anna andeks, mai näind. Sina panid selle avaja sinna nagisse või?

      ALO: Sul küünlaid ei ole?

      ÜLO: Peaks olema.

      ALO: Pimedas on paha juua.

      Ülo leiab küünlad ja paneb mõned põlema. Istuvad Aloga vastamisi ja vaikivad.

      ÜLO: Tore, et sul meeles oli. Kuidas sa mind leidsid üldse?

      ALO: Eks ma ikka hoian silma peal.

      ÜLO: Millest me siis räägime?

      ALO: Sinust.

      ÜLO: Mis minust rääkida. Mai ületa uudisekünnist.

      ALO: Teed ikka oma kujusid?

      ÜLO: Teen jah – endiselt kujur. Ega ma palju ei tee. Niisama võtan konkursist mõnikord osa. Põhiliselt joon. Ja teen lumeskulptuure. Aga lund ei ole. Kliima soojeneb.

      ALO: Sa ju osalesid just hiljuti ühel konkursil. Tulid teiseks. Lehest oli lugeda.

      ÜLO: Oli, jah, üks Vabadussõja värk siin vahepeal. Püüdsin ametnikele heameelt valmistada – tegin suure risti ja panin graniidist alusele, las nad siis mõtlevad, mida ma sellega öelda tahtsin. Orjapõlvele oleks lihtsam teha – paned mingi tööriista kerge kalde alla ja valmis. Aga mis on vabadus?

      ALO: Tee mingi pääsuke või lendav kotkas, tiivad laiali, rahvale meeldiks, kui oleks mõned fauna esindajad.

      ÜLO: Kuidas ma teda sinna õhku kinnitan?

      ALO: Riputa posti otsa.

      Vaikus.

      ÜLO: Sa oled seal riigiduumas ikka või? Või oled arst endiselt?

      ALO: Ei, arst ma enam ei ole, põhiliselt istun komisjonides ja käin vastuvõttudel. Ametniku töö – rist ja viletsus. Aga arst ei ole ma kunagi old, niisama panin diagnoose inimestele… Sa hakkasid siis usumeheks vahepeal? Usudki jumalat või?

      ÜLO: Kust sa seda võtad?

      ALO: Sul on see ikoon seina peal.

      ÜLO: Küsi Sirje käest. Tema pani selle sinna. Mina pole midagi teind.

      ALO: Mind hakkas huvitama. Mul naine loeb ühte raamatut lihtsalt…

      ÜLO: Teen sulle õlle lahti või?

      ALO: Tee.

      Ülo avab pudeli.

      ÜLO: Sa kuradit usud?

      ALO: Mis küsimus see on?

      ÜLO: Usud või ei usu?

      ALO: Ei usu.

      Ülo rüüpab ühe lonksu.

      ALO: Sa usud või?

      ÜLO: Kellesse?

      ALO: Kuradisse.

      ÜLO: Muidugi, igaüks, kes nii palju on joond, usub kuradisse.

      ALO: Kuidas nii?

      ÜLO: Ma olen teda unes näind.

      ALO: Miuke ta oli?

      ÜLO: Jube.

      ALO: Nalja teed või? … Aga jumalasse?

      ÜLO: Ei usu… aga mingi kõrgem värk võiks olemas olla küll. Tagavaraks.

      ALO: Muideks, mu naine luges hiljuti mingit jura, et Jeesusel oli Maarja-Magdaleenaga laps… ja et nende suguvõsa on elus siiani… on… ja… on küll… miks ei või olla… ja et nad on salaühingute liikmed… „Jumalate kannul”, see on maailmas kõige enam müünd raamat viimase aasta jooksul… väga usutav.

      ÜLO: Igast jama ka maailmas müüakse. Ja nii palju. Ja miukest jama inimesed ostavad… Uh.

      ALO: Mai mäleta, kas see oli ka selles raamatus, et Antarktikas oli juba ammu enne meie aega tsivilisatsioon… sealt sai kõik alguse… miks mitte…

      ÜLO: Minugipoolest

      ALO: Ja kõik need eri rahvaste loomislegendid räägivad ühte ja sama, et tulid maa peale ja… ülevalt…

      Alo vaatab lakke. Ülo hakkab lambipirni otsima.

      ALO: Ülevalt tulid…

      ÜLO: Kuu aja jooksul teine pirn juba. Lamp on lühises.

      ALO: Kõik sai alguse Antartikast. Kõik.

      ÜLO: Ja mida sa sellega öelda tahad?

      ALO: Saad aru, Antarktikas oli tsivilisatsioon olemas ammu enne seda, kui Kreeka, Rooma…

      ÜLO: Mida sa sellega öelda tahad?

      ALO: Midagi.

      ÜLO: Mida see raamat sellega öelda tahtis?

      ALO: Nii ütleski.

      ÜLO: Siis tai öeld ju midagi.

      ALO: Ega mina seda ei lugend.

      ÜLO: Aga sina räägid sellest.

      ALO: Leidsid pirni või?

      ÜLO: Leidsin jah. Ära lase oma naisel seda jura lugeda.

      ALO: Ta ütleb, et see kõik on õige. Äkki ongi.

      ÜLO: Õige või mitte, aga see ei kohusta sind millekski. Järelikult ei vastuta see info millegi eest. Kasutu info. Kas sinu sees muutus midagi, kui said teada, et kõik algas Antarktikast?

      ALO: Ei.

      ÜLO: No näed. Hoia oma naist.

      ALO: Ma hoiangi.

      Ülo hakkab pirni vahetama.

      ÜLO: Saad hoida seda pirni. Hoia küünalt ka.

      Alo paneb õllepudeli ära ja hoiab pirni, samal ajal kui Ülo lae alla lampi vahetama ronib.

      ÜLO: Pold seal mingit tsivilisatsiooni.

      ALO: Kus?

      ÜLO: Antarktikas.

      ALO: Kus tead?

      ÜLO: Isegi kui oli, siis mida see muudab?

      ALO: Tänapäeval avastavad teadlased iga minut midagi. Ei teagi enam, mida uskuda.

      ÜLO: Ma lähen matan ka õllepudeli kolju kõrvale. Siis teadlastel on tükiks ajaks mõtlemisainet, et mida see ese tulevikust teeb inimahvi kolju kõrval. Kas ahvid tõesti jõid õlut?

      ALO: Öeldakse, et teadus päästab maailma.

      ÜLO: Aga mida ta inimese kohta teab? Teeb meid järele… ahvib… aga… sittagi ta paremat teeb, kui mina olen. Sinust võib-olla teevad parema, aga minust ei tee.

      ALO: Teevad sinust ka parema, ole mureta.

      ÜLO: Neil pole südametunnistust.

      ALO: Teaduslikult pole seda tõestatud.

      Sirje tõmbab tikku. Ja süütab akna all sigareti. Suitsetab mõtlikult. Mehed saavad lambipirni vahetatud ja proovivad lülitit.

      ÜLO: No proovi nüüd.

      Lamp põleb. Mehed löövad pudeleid kokku.

      ALO: Mõnus on juua. Üle pika aja.

      ÜLO: Jube hea.

      ALO: Mis kärsahais see on?

      ÜLO: Saun alguses ikka ei taha tõmmata.

      ALO: Sisse ei aja?

      ÜLO: Ei aja… päris hästi tõmbab.

      ALO: Sai ole siin kümme aastat küll remonti teind.

      ÜLO: Pole aega old jah… Keerame

Скачать книгу