Oxfordi romaan - Javier Marías

Скачать книгу

huvitav, ära sa ütle,” vastasin mina. „Ja kuidas sai maks olla ainult siidrile?”

      „Olete üllatunud, mis?” vastas noor majandusteadlane lustlikult ning hakkas mulle üksipulgi lahti seletama tolle ebatavalise maksu põhjusi ja iseärasusi, mis mulle vähimatki korda ei läinud.

      „Kui paeluv, jätkake,” ütlesin mina.

      Õnneks on võõras keeles lihtne kuulamist teeselda ja aeg-ajalt vaistlikult noogutada, vaimustunult hüüatada või midagi (lipitsevat) vahele öelda, ning just seda ma tegingi nende lõputute seitsmeminutiste ajavahemike vältel, mil mul pärast viieminutist jutuajamist Cromer-Blake’iga oli määratud vestelda noore Halliwelliga. Samal ajal kui too paljulubav majandusteadlane vahutas igasuguse mõõdutundeta siidrist, ilma et tal olnuks taktitunnet mulle ainsatki küsimust esitada, sain mina süvenevale joobele vaatamata (ehkki minu õnneks ei reeda miski mu käitumises või välimuses seda, et jään üha enam purju) jälgida ülejäänud kohalolijaid, kellega mul kuni magustoiduni oli keelatud otse suhelda, ja Cromer-Blake’iga vestlemise ajal kas küsitleda teda teiste külaliste kohta või Halliwellile natuke kätte maksta ja teda taga rääkida (hispaania keeles). Peab ütlema, et samamoodi nagu Clare Bayes piidles silmanurgast mind, ühtaegu pilklikult ja haletsedes, jälgisin mina teda – suure naudinguga, mis hiljem, kui lauakommete üleüldine allakäik juba rohkem silma hakkas, muutus avalikuks seksuaalseks imetluseks. Ta oli üks viiest õhtusöögil osalevast naisest, ja üks kahest, kelle vanus jäi alla viiekümne. Ühtlasi oli ta ainuke, kes lasi oma musta rüü alt vilksamisi paljastuda maitsekal dekolteel, ent alustuseks ma rohkem ei ütle, sest, olles mõnda aga tema armuke olnud, võiks tema võlude loetlemine näida kelkimisena. Ülejäänud laua võtsid enda alla härrasmehed, kõik rüüdes, välja arvatud üks, ning warden’iks oli tol õhtul lord Rymer, lordide koja liige ja Londonis, Oxfordis, Brüsselis, Strasbourg’is ja Genfis kurikuulus intrigant. Tema ja minu vahel oli kaks külalist ja teisel pool lauda istuvat Clare Bayesi lahutas temast vaid üks külaline.

      Inglismaal, nagu teada, vaevu vaadatakse üksteisele otsa, või siis tehakse seda nii varjatult ja ükskõikselt, et kunagi ei saa kindel olla, kas inimene ikka vaatab seda, mida ta näib vaatavat – niivõrd läbipaistmatuks oskavad nad muuta kõige tavalisemagi pilgu. Seepärast võib mandrieurooplaste (näiteks minu) silmavaade selles, kellele pilk on suunatud, suurt segadust tekitada, isegi siis, kui kõnealust hispaanlase või mandrieurooplase pilku saab võimalike pilkude skaalal liigitada neutraalseks, leigeks või lugupidavaks. Samal põhjusel võib olla šokeeriv, kui saareriigi inimese ehk inglase pilgult langeb põgusalt loor, mis seda tavaliselt katab, ning see võib esile kutsuda sõneluse või vaidluse, kui just silmad, mis toda alasti pilku näha võiksid, pole ise veel looriga kaetud ega suuda seetõttu vaadata ega näha seda, mis selgetele pilkudele (näiteks mandrieurooplaste omadele) oleks ilmne ja võib-olla isegi solvav. Ehkki kahe aastaga õppisin oma pilku – tahtlikult – mõnevõrra looritama, olin ma toona mitte üksnes võimetu oma silmavaadet talitsema, vaid, nagu ma juba mõista olen andnud, oli silmade teritamine ja teiste külaliste jälgimine neil unustamatutel õhtusöökidel tihtipeale mu ainuke abinõu nälja ja tüdimuse vastu – kui punane vein, roosa vein ja valge vein kõrvale jätta. Ühesõnaga, kui minu pilk (nagu ma ise märkasin) oli mingist hetkest alates tulvil seksuaalset imetlust Clare Bayesi vastu, siis warden lord Rymeri oma oli kohe esimesest haamrilöögist ja ladinakeelsest fraasist peale täis ohjeldamatut ja varjamatut himurust – samuti Clare’i vastu. Ent nii, nagu minu häbitu pilgu tühistas tagasihoidlikkus kõigi teiste pilkudes, kui nad mulle otsa vaatasid (teiste hulgas lord Rymer, kes niipea kui suutis silmad Clare Bayesi dekolteelt või näolt lahti kiskuda, kattis oma pilgu otsekohe tavapärase inglasliku looriga), täpselt samamoodi oli tema solvav himurus ilmselge minu pilgule, mis omakorda Clare Bayesi dekolteelt või näolt eemaldudes oli silmanähtavalt piinatud (Halliwelli tüütu loba pärast) ja raevukas (loomaliku himu pärast, mida nägin peegeldumas lord Rymeri silmades). Peamine häda aga seisnes selles, et Clare’i enda silmavaade polnud samuti kuigi inglaslik, küllap (nagu ma hiljem teada sain) tänu lapsepõlveaastatele Delhis ja Kairos, kus ei vaadata nii nagu saareriigis, samuti mitte nii nagu Mandri-Euroopas, ja nõnda suutis ta tajuda nii warden’i elajalikult nilbeid pilke kui ka minu omi, mis olid seksuaalselt imetlevad. Teine (väiksem) häda oli see, et laua teises otsas, minu poolel ja teise aukoha kõrval, kus istus kuulus, juba pensionieale lähenev kirjandusteadlane, kes mulle väga meeldis ning kellest teen juttu edaspidi, istus Edward Bayes, võõrustajakolledži liige nagu ka Cromer-Blake, ja kuigi tema pilk oli alati puhtinglaslik, võis tõsiasi, et mõlemad kaks varjamatut pilku selle laua taga olid suunatud tema naisele, omakorda sundida teda oma tavapärast loori kõrvale heitma, et pidada sammu teiste ihadega, olgu need siis metsikud või muud. Siiski, ma ei väljendu päris täpselt, sest ühest küljest ja arvestades tema asukohta lauas, samal pool kus mina, ei saanud Edward Bayes minu pilku üldse näha, samas ei takistanud mitte miski teda nägemast Clare Bayesi ja samuti mitte lord Rymeri oma. Küllap ta pani tähele, et aeg-ajalt oleks tema naine peaaegu punastanud, ilmselt aga pani ta selle veinide ning warden’i ilatsevate ja vääritute tähelepanuavalduste arvele – lord Rymer, hiiglasekasvu ja väga pingul nahaga mees, keda kujutlesin täiesti karvutuna, oli täis nagu kõik teisedki. Ja kui Edward Bayes märkaski oma naist aeg-ajalt minu suunas vaatamas, arvas ta ilmselt, et naine vaatab tuge otsivalt või vähemalt vandeseltslaslikult oma sõbra Cromer-Blake’i poole, kes, nagu öeldud, istus kohe minust vasakul. Ent oli veel ka neljas pilk – võimalik, et isegi viies, kui Edward Bayes oli oma pilgu inglaslikust tüllist siiski vabastanud –, millel polnud mitte mingit põhjust looritatuks jääda, ning see kuulus Dayanandile, india päritolu arstile ja Cromer-Blake’i sõbrale, kes istus Clare’ist vasakul ning seega täpselt minu vastas. Kuigi ta oli juba aastakümneid Oxfordis elanud, olid tema silmad säilitanud sünnimaa helendava ja õhulise loomuse ning selle õhtusöömaaja kontekstis näisid need lausa leegitsevad. Minnes rahulikult üle Clare Bayesiga jutlemiselt äärmiselt lakoonilisele vestlusele ainsa külalisega, kes ei kandnud rüüd (võika välimusega Leideni Ülikooli mineraloogiaprofessor, kelle pilku, vaatamata sellele, et ta oli välismaalane, varjasid veel ka kaks hiigelsuurt kandilist prillideks maskeeritud suurendusklaasi), peatusid Dayanandi mustad ja pisut süüdistavad silmad iga viie või seitsme minuti tagant hetkeks minul ning uurisid mind terasel pilgul ülevalt alla, justkui oleks minu viis varjamatult paremale ja vasakule, kuid ennekõike Clare Bayesi poole vaadata mingisuguse üldtuntud vaevuse sümptom, kergesti ravitav, ent sealt kandist ammu välja juuritud. Dayanandile polnud võimalik kaua silma vaadata, ja iga kord, kui meie pilgud kohtusid, polnud mul muud pääseteed kui pöörata silmad tagasi Halliwelli poole ja teeselda, et olin ikka veel süvenenud tema kurnavasse lobasse. Dayanandi silmad omakorda pildusid sädemeid, kui ta need tagasi Clare Bayesi poole pööras ning tema vaatevälja ilmus laua otsas istuv lord Rymer, kellele ei valmistanud mingit raskust tema pilgule vastata, sest ilmselt pidas warden end karistamatuks ja vaevalt märkas seda: kohustatud rääkima oma vahetute naabritega, kes teda ilmselgelt ärritasid (paremal istus naistekolledži warden, tõeline harpüia, vasakul ülbe ja jutlustava olekuga ühiskonnateaduste korüfee, kelle nimi oli Atwater), hakkas lord Rymer end tasapisi protokolli köidikutest vabastama ning sekkuma vestlustesse, mida pidasid Clare Bayes ja Cromer-Blake, tema ülejärgmised naabrid kummalgi pool lauda. Kuid nähes, et kumbki neist ei ole nii väga valmis teda oma vestlusse kaasama, teeskles ta, et kuulab harpüia või korüfee juttu, ja asus haamriga mängima, mis oli igavlevate või joomaste peoperemeeste tavaline ajaviide neil kõrgetel õhtusöömaaegadel. Purjus ja tujust ära, nagu ta oli, ei pannud ta üldse tähele, et tema alguses aeglastest löökidest aluse pihta (ta muudkui kopsis hajameelselt) said pikapeale üha jõhkramad hoobid (nüüd virutas ta lausa naudinguga), mis tulid piisavalt pikkade vaheaegade tagant, et tekitada lisaks imestusele ka tohutut segadust, kuna neid kuuldes hakkasid mõned kelnerid äsja serveeritud roogi ära viima, samas kui teised, kogenumad, kes teadsid, et need obadused ei kuulu tseremoonia juurde, püüdsid taldrikuid oma vähem kogenud kolleegide käest ära tirida ja anda tagasi neile, kellele need mõeldud olid ja kellest mõnel polnud veel olnud võimalust neid õieti nuusutadagi. Pärast seda, kui mõned taldrikud olid nende heitluste käigus klirinal maha kukkunud, saabus hetk, mil kõik viis lauda teenindavat kelnerit selle tegevuse katki jätsid ning kogunesid söögisaali ühte nurka salakoosolekule, mille käigus vahetati süüdistusi oskamatuses, samal

Скачать книгу