Oxfordi romaan - Javier Marías

Скачать книгу

mil see aset leidis, endalegi teadvustada ei tahtnud. See juhtus natuke enne seda, kui tutvusin Clare ja Edward Bayesiga, ja tegelikult mu siht katkes või ma hülgasin selle (jah, „hülgasin” on õige sõna) suuresti tänu kohtumisele Clare Bayesi ja tema abikaasaga, ning mitte ainult seetõttu, et umbes samal ajal, ühel tuulisel pärastlõunal, jõudsin ma Broad Streetil ühtaegu eesmärgile ja pettusin.

      Umbes kümme päeva enne seda, kui mind esitleti Clare ja Edward Bayesile ja ma nendega tuttavaks sain, naasin ma reede õhtul Londonist viimase rongiga, mis väljus Paddingtoni jaamast kesköö paiku. See rong tõi mind igal reedel või laupäeval pealinnast tagasi, sest mul ei olnud seal mujal ööbida kui hotellis ja seda sain endale lubada vaid aeg-ajalt. Tavaliselt eelistasin koju tagasi tulla ja vajadusel, kui mu kohalolek oli kellegi või millegi pärast vajalik, sõita Londonisse tagasi järgmisel hommikul – kiirrongiga jõuab sinna vähem kui tunniga. Kesköine rong Londonist Oxfordi ei olnud kiirrong. Kuid igasuguse ebamugavuse, mida see mulle põhjustas, kaalus üles võimalus veeta veel tunnike tuttava abielupaari Guillermo ja Miriami seltsis, kes elasid South Kensingtoni linnaosas ja kelle külalislahkusest ja vestlustest oli saanud mu Londonis uitamise päevade viimane osa. Viimase kesköise rongiga sõites tuli ümber istuda Didcotis, linnas, millest ma polegi näinud muud kui tema sünget jaama, alati pärast videvikku. Teist rongi, mis pidi meid sealt arusaamatu aeglusega edasi Oxfordi toimetama, ei olnud alati veel ees, kui kuus või seitse Londonist tulevat reisijat saabusid (Briti Raudtee ilmselt arvas, et selle hilise rongiga sõitjad on paadunud öökullid, kel pole midagi selle vastu, kui veel pisut hiljem magama saavad), ja siis tuli mul oodata selles tühjas vaikses jaamas, mis, niipalju kui silm pimedas seletas, näis lähedal olevast asulast, millele see kuulus, täiesti eraldatud ning ümbritsetud maa ja metsaga nagu mõni teivasjaam.

      Inglismaal räägivad võõrad üksteisega harva, isegi rongis või pikkade ootamiste ajal, ja öine vaikus Didcoti jaamas on üks sügavamaid, mida ma eales olen kogenud. Selline vaikus tundub veelgi sügavam, kui seda katkestavad hääled või üksikud hootised helid, näiteks kriiksatus vagunist, mis äkitselt ja mõistatuslikult mõne meetri liigub ja seejärel peatub, või pakikandja arusaamatu hüüatus, kui külm ta põgusast uinakust äratab ja halvast unenäost päästab, või kauge tuhm mütsatus, kui nähtamatud käed liigutavad heast peast paigast kaste, kuigi selleks puudub igasugune pakiline vajadus ja kõik näib olevat edasilükatav, või õllepurgi metalne krigin, kui see kokku litsutakse ja prügikasti heidetakse, või üksiku ajalehepaberi tagasihoidlik lend, või minu enese sammud, mis astuvad aega parajaks tehes tulutult platvormi äärde ja siis jälle tagasi (Inglismaal nimetatakse perroone platvormideks). Mõned laternad kümmekonnameetrise vahega, et mitte elektrit raisata, valgustavad ujedalt veel puhtaks pühkimata perroone, mis näevad välja, nagu oleks sealt üle käinud haledavõitu tänavapidu. (Naised, kes neid hommikul pühivad, näevad veel pimedusse mattunud Didcotis und.) Lampide kõhklevates valgusvihkudes joonistuvad välja perrooni ja liiprite napid piirjooned, ning üks valgustab ka minu nägu, paistmas meremehesinise mantli ülestõstetud krae vahelt, ning naistekingi ja pahkluid, mille omanik püsib varjus. Näen ainult tema istuvat vihmamantlis kuju ja hõõguvaid sigaretiotsi, sest nagu mina, nii suitsetab ka tema oodates, ja oodata tuleb seekord kauem kui tavaliselt. Kingad koputasid sillutisel kergelt rütmi, nagu kuuleks nende kandja ikka veel kõrvus muusikat, mille saatel oli terve õhtu tantsinud; need olid nooruki või naiivse noore tantsijanna kingad, madala kontsa, pandla ja ümarate ninadega. Kahtlemata Inglise kingad, mis köitsid mu pilku ja muutsid Didcotis veedetud lõputu tunni talutavamaks. Meie kummagi sigaretikonid kogunesid maha: mina nipsasin omad pesuehtsa papirotazo’ga perrooni serva poole (üle ääre nad alati ei lennanud), tema heitis enda omad samas suunas käeliigutusega, mis meenutas jõuetut palliviset. Ja selle liigutuse juures sisenes tema käsi valgusvihku ning lasi mul sekundi murdosaks silmata käevõru. Aeg-ajalt ma tõusin, osalt selleks, et puurida pilk kauguses mustendavatele rööbastele, osalt selleks, et püüda näha pisut paremini seda suitsetavat naist, kes tõstis vahepeal jala üle põlve ning koputas oma valgustatud pöidadega tundmatut rütmi. Astusin paar-kolm sammu tema poole ja tulin tagasi oma kohale, ent mul ei õnnestunud näha muud kui Inglise kingi ja pahkluid, mille hämarus täiuslikuks muutis. Viimaks, kõigest paar minutit enne seda, kui hilinenud rong aeglaselt ja loiult nähtavale ilmus, tõusis ta püsti ja jalutas aegamisi mööda perrooni, samal ajal kui valjuhääldist kostis indialasest raudteetöötaja pehmekeelne teadaanne rongi Didcotti saabumise ja järgnevate jaamade kohta: Banbury, Leamington, Warwick, Birmingham (või olid need Swindon, Chippenham, Bath, Bristol?) – aktsent oli nii tugev, et võõramaalane võis vaid oletada, mida öeldi. (Ma ei taha kaardilt vaadata: minu mälus on olemas mõlemad peatuste jadad, võimalik, et teineteisega segunenud.) Naine jäi seisma ja kiigutas oodates oma väikest kotti. Tegin talle vaguniukse lahti.

      Olen täielikult unustanud ta näo, temast on meeles ainult värvid (kollane, sinine, roosa, valge, punane), ja siiski tean, et terve mu nooruse jooksul oli just tema see naine, kes mulle esmapilgul kõige sügavama mulje jättis – ehkki ma tean ka seda, et tavaliselt, nii kirjanduses kui ka elus, saab selline märkus käia vaid nende naiste kohta, keda noored mehed kunagi lähemalt tundma ei õpi. Ma ei mäleta ka seda, kuidas ma temaga vestlema sattusin või millest me rääkisime selle vaevalt pooletunnise sõidu ajal, mil rong Didcotist Oxfordi jõudis. Võimalik, et me ei vestelnudki, vaid vahetasime lihtsalt kolm-neli põgusat märkust. Seevastu mäletan, et ehkki ta polnud enam nii noor, et olla üliõpilane, oli ta siiski nooruke ja selle tõttu mitte eriti maitsekas, tema mantel oli just nii palju eest lahti, et nägin pärlikeed (raske öelda, olid need kunstpärlid või ehtsad), millesarnaseid hoolitsetud inglise neiud pidasid mõned aastad tagasi moekaks kanda, isegi kui nad olid muidu riides argiselt või pealtnäha hooletult (tema ise oli pigem kena kui maitsekas). Samuti mäletan, et oma lühikese soengu ja nüüdseks ununenud näojoontega näis ta olevat otse 1930. aastatest välja astunud. Võimalik, et neil päevadel, mil uksehoidja Will elas just nimelt tolles kümnendis, paistsid talle kõik naised niisugused. Millest me ka ei rääkinud, igatahes polnud see piisavalt isiklik, et oleksin tema kohta midagi teada saanud. Võimalik, et tema selged silmad vajusid väsimusest kinni ja ma ei söandanud seda takistada. Võimalik, et selle hilise pooletunnise sõidu jooksul oli minu soov teda silmitseda palju tugevam kui mu uudishimu või siis võime oletusi teha. Aga võib ka olla, et rääkisime üksnes Didcotist, selle hämarast ja külmast jaamast, mille olime seljataha jätnud ning kuhu meil mõlemal tuli kunagi uuesti minna. Ta läks Oxfordis maha, mina aga ei osanud pinnast ette valmistada ega pakkunud isegi seda, et võin ta oma taksoga ära viia.

      Järgmised kümme päeva kõndisin mööda Oxfordi sihiga või õigemini alateadliku lootusega teda uuesti kohata, mis ei olnudki ülemäära ebatõenäoline, kui oletada, et ta ei tulnud sinna mitte külla, vaid elas seal. Veetsin tavapärasest veelgi enam aega tänavatel ning iga mööduva päevaga muutus tema nägu üha hägusemaks või segunes teistega, nagu ikka kipub juhtuma asjadega, mida soovid ning meeleheitlikult püüad mäletada, kõigi nende piltidega, mille vastu mälu ei ilmuta mitte mingisugust austust (see tähendab jääb täiesti osavõtmatuks). Mõni ime siis, et praegu ei meenu mulle ainsatki tema näojoont – ta on lõpetamata portree, visand, mille värvid on küll otsustatud ja laikudena olemas, kuid mida pole veel maalima hakatud –, olgugi et mul õnnestus teda kindlalt näha veel teine ja võimalik, et kolmas ning võib-olla neljaski kord. Ent sel ühel korral, kui ma teda kindlalt nägin – kümme päeva hiljem –, juhtus kõik ütlemata kiiresti ja pealegi oli ilm tuuline. Väljusin Blackwelli raamatupoest ja aega oli vähevõitu, et jõuda tõlkeseminari, mida pidasin koos ülitäpse Dewariga. Kiirendasin sammu ja rühkisin otse enda ette vaadates tormi kätte, mis oli selle aja jooksul valla pääsenud, kui mina poodi kammisin. Umbes paarkümmend sammu eemal Trinity ees möödusin kahest naisekogust, kes samuti kiirustasid, pead tuulekaitseks kumaras. Alles siis, kui olin veel neli-viis sammu edasi läinud (ja olin tema poole seljaga), tundsin ta ära ja pöörasin ümber. Kõige rohkem hämmastas mind see, et tema ja ta sõbratar, kes olid omakorda neli-viis sammu edasi astunud, olid samuti seisma jäänud ja ümber pööranud. Niiviisi, kaheksa või kümne sammu kauguselt, saime teineteist korralikult silmitseda. Ta naeratas ja hüüdis, pigem selleks, et mina tema ära tunneksin, kui näitamaks, et on mind ära tundnud: „Rongis! Didcotis!” Kõhklesin hetkeks, kas astuda lähemale või mitte, ja seni, kui ma kahtlesin, sikutas sõbratar teda käisest ja utsitas

Скачать книгу