Merejutud - Lembit Uustulnd

Скачать книгу

vanema mehe kuju, kes kõverat piipu popsides ennast nurgast nähtavale nihutas. „Mina olen, Toomas, mina – kotermann Juss, kes siis muu,” lausus võõras käriseva bassiga, „see ju vana lugu – kui kapten puhkab, siis kotermann valvab.” Ja olgugi et Toomas ei mäletanud vanemat meest varem näinud olevat, tulid tolle kärisev hääl, kõver piip ja õlgadele visatud tormijakk kusagilt tuttavad ette. Jah, just sellisena oli ta lapsepõlves kotermanni vanade meremeeste juttude põhjal ette kujutanud.

      „Ah siis sina oled, Juss,” haigutas Toomas mõnuga, „näe, tukastasin pisut, kodused tulid meelde. Mis siis Laevaisal mureks on?” Kapten uuris vana meremeest huviga. Kotermann viskas õlijaki seljast, kohendas siniseid tunkesid ja istus roolimehe tooli. Ta tõmbas piibust mõnuga paar sügavat mahvi, lasi paar pahvakut healõhnalist Clani tubakasuitsu lakke ning pöördus siis silmi kissitades kapteni poole: „Ah et mis mureks – noh, mured on meil sinuga ikka ühised – „Mariat” hoida ja valvata. Tegelikult,” siinkohal silus võõras arutlevalt käega üle halli habeme, „tulin ma sind tänama, kapten. Paljud kipuvad vanu meretraditsioone unustama. Sinul, Toomas, olin mina, vana inimene, täna õhtul meeles.” Piibukahast tõusis järjekordne pahvakas aromaatset suitsu. Toomas astus kaardikambrisse, võttis külmikust paar pudelit õlut ning ühte neist avatult vanamehele ulatades istus kotermanni vastu taburetile. „Unustada,” kordas ta mõtlikult, „kuidas saab unustada, Juss? Need vanad ja väärikad merekombed ongi see selgroog, mille peale uus põlvkond meremehi kasvama peab.” Vanamees võttis pudelist tubli sõõmu, pühkis peoga üle märgade huulte ja kinnitas: „Õige, vaat see on õige, Toomas. Laevad on tänapäeval rauast, kuid ega mehedki tohi sellepärast veel paberist olla.”

      „Jah, nii see on – taevaalune sputnikuid täis, laeva asukoha võid ookeanis mõnemeetrise täpsusega määrata, aga meri, Juss, meri on ju endine,” ütles kapten kahe õllesõõmu vahel mõtlikult. Ka kotermann vajus mõtteisse. Pudel ta käes ootas joomist ning hambus olev piip tossas nõrga praginaga. „Ma olen ka märganud,” võttis vanamees piibu suust, „noored mehed tulevad peale, laevad on elektroonikat täis tuubitud, aga kui sa kuuled, siis põrutavad ikka kas magupidi madalasse, vööripidi kokku või upuvad sootuks.”

      „See on sellepärast, Juss, et vanu tavasid ei peeta enam miskiks. Noored mehed on tehnika toel bravuuri ja ülbust täis – mis see meri ikka ära ei ole.” Toomas ütles hingelt, mis seal ammu kipitanud oli. „Just nimelt, just,” kinnitas ka kotermann pudelist rüübates, „unustatakse vana tarkus – merd karta ei või, kuid ülbitseda ei tohi temaga sootuks.” Mehed vaikisid, rüüpasid õlut ning Juss nohistas oma piibu kallal. Juba ammu oli Toomasel olnud soov istuda kellegagi, arutada ja rääkida sellest, mis muret tegi.

      „Tead, Juss, minu esimene kursandipõlve praktikalaev oli purjekas „Kodor”.” Kotermann koputas piibu korralikult tuhatoosi tühjaks, torkas selle tunkede taskusse ja sättis ennast kuulama. „Pootsman, kes meid, rohelisi meremehehakatisi kootsitas, oli karm vend – vett ja vilet saime öösel ja päeval,” jätkas kapten möödunu meenutamist. „Kõigi vajalike ja vähem vajalike teadmiste hulgas, mida ta meile õpetas, oli peamine – respekt mere vastu. Mul seisab seniajani selgelt silme ees, kuidas Ivanõtš seisis tähtede valgel allatuult reelingu ääres, purjed pea kohal tuules paisumas, soristas kõrge kaarega üle parda, ise meid õpetades: „Poisid, kui tahate meremeheametit pidada, jätke eluks ajaks meelde – merd tuleb austada. Temale te oma „malspiiki” näidata ei tohi – solvub, aga oma riistale olete merd kohustatud tutvustama.” Kotermann naksutas lõbustatult keelt: „Tark mees oli see teie purjelaeva pootsman, tark mees.”

      „Temal oli tarkust küll, kas või teistele laenata, aga mina, mina tegin täna küll hullu tembu,” pomises Toomas kahetsusega ning tundis, et äng pole hingest kuhugi kadunud. „Sa mõtled seda peamasina lugu või?” jäi Juss tähelepanelikult kuulama. „Sedasama jah,” soostus Toomas tujutult, tõusis taburetilt ning lonkis närviliselt illuminaatori juurde kuupaistesse. „Vanemmehaanik käis ja kellas, et teeme ära, teeme ära, kes teab, millal veel tuleb selline soodus võimalus peamasinale profülaktikat teha,” osatas kapten vanemat Vänta. „Noh, lasingi mootori laiali kiskuda, aga nüüd omal süda valutab ja hinges on sitt tunne. Peaaegu oleksid pulgad õhtuks kokku saanud,” pöördus Toomas kotermannile seletama, „no ei olnud mul, Juss, südant poiste vana-aasta õhtut tavoti ja õliga ära määrida.” Kapten Kukk rehmas käega.

      „Sellest saan ma aru,” lausus vanamees, end ägisedes toolist püsti ajades, „kui aus olla, siis ka minu vanades kontides on täna mingi jama lahti.” Toomas jäi üllatunult kotermanni silmitsema: „Ah siis sinul ka…”

      „Jajah, vahel pistab abaluude taga nagu noaga.” Ning Juss sirutas end ettevaatlikult. Kapteni murelikkus süvenes ja ta kordas endamisi nagu hingepalvet: „Ilm on ilus, ilm on ilus… poisid panevad masina mõne tunniga kokku.” Vihastades enda peale, lausus ta väsinult: „Ja üks mure peab ka kogu aeg olema.Vahel, Juss, ma kohe kadestan neid kalda lipsumehi – pool kuus õhtul lööb kontoriukse tagantkätt kinni, võtab Manni käevangu ja purjetab teatrisse, kinno või restorani, sina aga…”

      „Amet, Toomas, amet on selline,” lausus vanem mees õlijakki selga ajades ja ütles siis, puhmaskulmude all kavalalt silmi vidutades: „Aga seda juttu, et sa oma kohta mõne kantseleiroti ameti vastu vahetada soovid, noh, seda võid kellelegi teisele puhuda.” Nähes kotermanni muhelemas, venitas Toomas: „Ega vist, küllap sul, Juss, on ikka õigus. „Mariat” ei vahetaks küll mingi kontori vastu.”

      „No näed, seda minagi.” Muhelus näol, sättis vanamees mütsi paremini pähe. „Ma olen üsna mitmeid kordi juhtunud kuulama, kui sa tormis temaga räägid – noh, tüdruk, ole tubli, pea see valu veel vastu, kannatame väheke, varsti on sadam, küll siis kai ääres puhkame.”

      Mitte see ei ärritanud kapten Kukke, et kotermann teda andekalt matkis, vaid teadmine, et keegi võõras on sinu salamisi palveid pealt kuulnud. Ta hääles kõlas ärritus: „Kuule, ei ole mina esimene ega jää ka viimaseks kapteniks, kes oma laevaga räägib.” Kotermann tõstis rahustavalt käe ja ta hääletoonist võis kuulda lugupidamist: „Kuss, kuss, mis sa pahandad, ega ma halva pärast, vastupidi…” Siis järsku nägi Toomas vanamehe nägu valust kõveraks kiskuvat. Ta toetus õhku ahmides seinale ning püüdis abitult end käega selja tagant haarata. „Ai… ai… ai sa mait,” ägas Juss kõverasse vajudes ja valjult oiates, „otse abaluu taha sorkas, nagu noaga…” Kapten Kukk nägi kotermanni kannatavaid silmi ja kuulis teda näppu viibutades sosistavat: „Toomas, midagi on mäda, kapitaalselt mäda…” ja enne kui kapten talle toeks jõudis, tõmbus Jussi nägu piklikuks, venis välja nagu kumm ja mattus uttu. Toomas püüdis liigutada üht jalga, tõsta teist, kuid jäsemed olid nagu savis kinni.

      „Juss, oota, Juss,” hüüdis ta vanameest, „mida sa ütlesid, mis asi on mäda?”

      „Ei ole siin mingit Jussi, mina olen, vanemtüürimees Kalju,” kuulis kapten häält ja tundis ennast õlast raputatavat. Toomas avas silmad ja nägi tema kohale kummardunud Chiefi hämmeldunud nägu. Kapten Kukk hoomas, et kõik, mida ta nii selgelt oli näinud ja kuulnud, oli toimunud unes. Ärevus, äng ja mure aga jäid. Ta ajas end diivanil istuli, tõmbas hajameelselt käega läbi juuste. „Tukastasin vist pisut.” Siis meenus talle kogu unenägu ning ta tõusis kärsitult jalgadele. „Imelikku und nägin, Chief, väga imelikku.” Kapteni kaugusesse suunatud äraolev pilk oli Kalju jaoks uudne. „Ja mind ristisid veel Jussiks,” pomises ta, võõrastavalt kaptenit silmitsedes. Toomas ei teinud ta sõnu märkamagi. Astus rohetava radariekraani juurde ja päris, mõtted kusagil mujal: „Kuidas meil all lood on?”

      „Mis seal ikka, uus aasta sai Eesti, Greenwichi ja kohaliku aja järgi vastu võetud ning mehedki juba väsinud. Vanem Vänt kukkus nii ära, et tuli võõrast abi kasutades koisse transportida.” Chiefi hääles kõlasid uhkusenoodid, sest probleemid olid masina- mitte tekikomandoga ning kemplemine alumise ja ülemise korruse meeste vahel on sama vana kui mootorlaevade ajalugu. Tooma hajameelsus oli nagu käega pühitud. Ärevus hääles, küsis ta: „Kuidas teise mehaanikuga lood on?” Vanemtüürimees sättis end logiraamatut täitma, kuid kapteni hääletoon sundis teda pead tõstma. „Vändakesel pole häda midagi.

Скачать книгу