Merejutud - Lembit Uustulnd

Скачать книгу

– Black and White ikka ka,” kostis läbisegi vaimustunud sosinat. Kapten lasi pilgu üle rõõmsate nägude käia ja küsis nöökamisi: „Ei tea, aga äkki lähevad jälle ümber?” Nüüd tõusis vali naljatlev protestikisa: „Ei… ei… ei, küll me need kindlalt peos hoiame!” Veel kord lasi kapten pilgul üle rõõmsate nägude rännata ja lausus: „Mis siis muud, võtame kübara maha.” Ta nööpis korgi pudelilt. Lõbusalt vulksudes täitis kange kraam klaasid. Siis seisis kapten Toomas Kukk, klaas käes, oma meeskonna ees, nende meeste ees, kellega ta kuude kaupa oli vetevälja mõõtnud, tuult trotsinud ja laineid taltsutanud. Ta tahtis neile öelda midagi head ja sõbralikku, midagi sellist, mis oleks kas või vähekenegi suutnud kompenseerida kodu ja lähedaste puudumist sellel erilisel õhtul. Mõeldes ka oma perele, alustas Toomas mõtlikult: „Vaadake, mehed, merel on ikka nii, et sina loed ja arvestad päevi, püüad sättida oma tulekuid ja minekuid, aga tema, sinder, teeb oma korrektiivid ning see on meie ameti paratamatus. Me võime olla ju nii valjud mehed kui tahes, aga mere riugaste vastu me ei saa, ja siin me nüüd oleme Casablanca reidil ning uus aasta on silme ees.” Kapten köhatas korraks, veeretas klaasi näppude vahel, kogus mõtteid ja jätkas: „Ega ma vist ei eksi, kui arvan, et täna õhtul on meie kõigi mõtted kusagil seal, mitme tuhande miili kaugusel põhjakaares, kus meil igaühel pere kodus kuuse all koos, õues külmakraadid ja lumi rindu…” Siinkohal tegi kapten pausi ja jätkas juba rõõmsamalt: „Kuid amet, mehed, amet on meil selline, et kus sadam, seal kodu, kus laev, seal koi, ja seepärast…” Toomas vaatas taas meeste ootusärevaid nägusid. „Seepärast,” kordas ta, klaasi kõrgemale tõstes, „tahan mina, nagu õigetele meremeestele kohane, tõsta selle klaasi ja võtta esimese napsi meie laeva, meie kodu ja tööpaiga terviseks!” Toolidega kolistades ja läbisegi heakskiitvalt sumisedes tõusid mehed: „Õige, õige, vaat see on õige,” kostis kiitvaid hüüdeid, „võtame jah „Maria” terviseks!” Kuumalt libises märjuke kurgust alla.

      Toomas asetas tühja klaasi lauale, võttis istet ja lausus: „Olgu hea ta käekäik, ja mis peamine, et vett, seda merevett, vähemalt kolm jalga ikka kiilu alla jätkuks.” Rahulolev mõmin ning nugade ja kahvlite klõbin andis märku, et jutt oli omaks võetud. Grill-liha oli aga tõepoolest parajalt piprane, hästi pehme ja meeldiva suitsulõhnaga.

      „Pootsman, kuule, pootsman.” Tunnustusnoodid hääles, heitis kapten pilgu laua teises otsas troonivale saarlasele, „sul on see lihapraadimine ikka täitsa asja ette läinud!”

      „Läks aga veini ka üles,” oli koka-Jüri kiire vahele torkama. Üldine naer andis tunnistust, et probleem oli kõigile tuttav. Ent pootsmanil oli solvunud nägu ees, kui ta käega üle rasvaste hülgevuntside silus ja valjul häälel kogu messiruumile teadustas:

      „Veini, veini… korrat, koloosikorra aegu anti tervist kahjustava töö eest piima.” Draakoni pilk oli otsiv, nagu püüaks ta veel praegugi kaotsiläinud piimapudelit leida.

      „Kuid seda sa minu käest ei nuianud,” oli Cuprum kiire vahele suskama, meeskonnakaaslastele kavalalt silma pilgutades. Pootsman lõi käega ja süvenes nohisedes taldrikusse. Teine mehaanik Avo Uus ehk Vändake, nagu seisis pootsmani nimederegistris, pühkis suu salvrätikuga korralikult puhtaks:

      „Vaadake, mehed, mul õnnestus seda lihagrillimist näha – täitsa kino oli…”

      „Just-just,” kinnitas Draakon kahe suutäie vahele, „pajata neile, Vändake, pajata, kuda see tööprotsess meitel köikse raskuste kiuste just käis.”

      Mehed laua taga jäid kuulama. Kui kusagil oli juba pootsmani käsi mängus, siis võis teravaid elamusi oodata. Teine mehaanik, kes tundis endal ootavaid pilke, ei kiirustanud alustamisega. Ta mekutas klaasist ja hammustas sakummiks liha kõrvale. Tundes huvi tõusvat, alustas ta: „Olime vanema Vändaga paari tunni eest roolimasina ruumis. Kuuleme, kuidas pea kohal ahtritekis raud kriuksub mööda rauda ja midagi rasket paneb laine taktis kräunudes vasakust poordist paremasse. Pisut aega oli vaikust, siis jälle samad hääled, ainult nüüd juba paremast poordist vasakusse. Meil Raivoga kohe selgus majas – küllap on lainega meie õlivaadid lahti väntsutanud ja need seal ringiratast lasevadki. Noh, ise teate, ränk värk, oil pollution – õlisaaste. Selle viimase eest kipuvad sadamamehed rahakoti kallale, mis omakorda võtab palga kõhnaks. Seepärast olime vanema Vändaga nagu üks udujutt trepist üleval…” Teine mehaanik võttis üleüldist tähelepanu nautides klaasist uue sõõmu. „Noh, ja mis edasi?” kostis läbematult meeste hulgast. „Mis edasi, mis edasi,” korrutas Vändake, „meie vaatidel polnud häda midagi, seisid paremas poordis soritult kinni nagu muistegi, aga Draakon, raisk, grillib ahtritekis liha.” Järgneva saateks oli üldine naer. „Nojah, suuremere laineummik, nii kui paugu paneb, on laev kreenis ja grillahi, sädemepuru taga, ühes poordis. Ajab laev ennast püsti, tuleb järgmine laine, suurem kui eelmine, ja ahi leekide lehvides juba teises poordis. Pootsman, tulehark püsti peos, nagu noor jumal, muudkui litsub lõõtsutades kogu kaadervärgile järele – täitsa Euroopa karikas kohe.” – „Just-just,” sorkas ka pootsman matsutades meeste naeru vahele, „keikse sitem see, et ahjul puhta elus tuli sees ja körvetab, raisk.” Pootsman pungitas silmi ja puhus näppudele, näidates, kuidas ta just oli grillimise ajal toimetanud.

      Teine mehaanik aga jätkas: „Mul hakkas pootsmanist hale meel. Kui nad siis järgmiselt ringilt tulid, ahi ees ja Draakon roobiga vehkides järel, püüdsin mõlemad kinni, ja ühistöö viljana,” Avo patsutas pootsmanile naljatavalt õlale, „keevitasime grillahju jalad ahtriteki külge.”

      „Kuule, Vändake, sa oleksid võinud Draakoni sussid sinnasamasse kinni lasta.” Sõnaseadjaks osutus teine tüürimees Juhan Kelder, kes kuidagi ei suutnud unustada, et hüüdnime Angaar oli talle just pootsman omistanud. Ta jätkas meeste järjekordse naerurõkatuse saatel: „Oleks mees tööpostil seisnud, oleks liha varem valmis saanud ja vein ka alles.” Pootsman muigas, rehmas käega ja tõstis endale uue portsu kartulisalatit. Pidu oli saavutamas staadiumi, kus kuulajaid hakkas üha vähemaks jääma ja seda enam tekkis jutustajaid.

      „Pootsman, kuule, pootsman,” kostis kapteni hääl läbi jutumelu, mis nüüd tasapisi vaibus, „ütle, kas Laevaisa on oma osa saanud?” Pootsmani nägu omandas tõsise ilme. „Just nii, härra kapten, kotermanni on meeles peetud. Klaasi veini ja taldriku kartulimoosi viisin isiklikult juba paari tunni eest ahtrimasti kanna juurde.” Kapten Kuke näole ilmus rahulolev naeratus: „Tubli, see on tubli, pootsman, meretraditsioone ei tohi unustada.” Mehed laua taga noogutasid lugupidavalt ja soostuvalt. Esimest reisi tegev noor madrus Fredi oli ainuke, kes pilkavalt köhatas, lastes iroonial välja paista. Ta tedretähne täis nägu punetas ja väike kilk peas andis julgust, kui ta irvitades konstateeris: „Ah, pootsman, mida sa jahud. Veinile ajasid ise päkad silma ja sama teed läks ka kartulimoos.” Draakoni alati naerune nägu vedas tõsiseks: „Pean’d ikka pea hoogu, mees. Sa oled paes liiast noor ning roheline veel, et kotermannile kriipsu pääle vädada.” Fredi, kes oma noorust kuraasikusega püüdis kompenseerida, ei jäänud võlgu: „Kotermann, pähh, mis või kes see veel on? Kas keegi on teda näinud või käega katsunud?” Võidurõõmsalt vaatas noormees salongis ringi. „Mina vaimusi ei usu.” Nägu veelgi punasem, lõi Fredi pea uhkelt kuklasse. Pootsman laiutas demonstratiivselt käsi, apelleerides ülejäänud seltskonnale: „No ütle nüüd noorust, kes soole, jospel, oo sii vaimudest öhkand. Vaimud, nee vöivad kuskis kuival maal pesitseda, aga merel…” – „Õige, õige, pootsman,” kuuldus läbisegi heakskiitvat suminat. Kapten Kukk leidis, et on aeg sekkuda.

      „Noormees.”

      Toomase pilk oli terav, kui ta Fredi punetavat nägu silmitses. „Kotermann – see on meremehe hing, tema oskused, püüdlused ja tahe. See ongi see, mis päästab, hoiab ja kaitseb laeva ka veel siis, kui maamehe jaoks oleks kõik ammu kadunud.” Kapten tegi pausi ja vaatas mehi, kes olid tähelepanelikult kuulama jäänud.

      „Kotermann,” jätkas Toomas, „see on meretööde ja – tegemiste hea traditsioon, ja pole tähtis, kellena või millisena me teda ette kujutame. Kui meie austame meretraditsioone, siis austame ka endid nendes traditsioonides.” – „Õige, õige,” kostis meeste hulgast kinnituseks.

      Sellise ühisrinde vastu ei julgenud Fredi rohkem midagi öelda. Tujutult

Скачать книгу