Mina ja minu pere - Jaan Tangsoo

Скачать книгу

nüüd kõik, kui kuri ma olen!”

      Aga haukumine ei aidanud põrmugi. Lumi ei teinud minust väljagi. Siis sain aru, et mul tuleb temaga vist ära leppida.

      Tegelikult pole talvisel ajal ja paksul lumel viga miskit. Lumes on päris tore ringi joosta ja möllata.

      Häda on ainult selles, et vaatamata paksule karvale on mu kõht täiesti paljas. Minu roosal kõhunahal ei kasva mitte ainsatki karva. See on täiesti sile. Ja sügavas lumes kõndides puutub mu kõht vastu lund ja see ei meeldi mulle sugugi. Ei saagi meeldida, sest mu kõhul hakkab külm.

      Mõnikord ei hakka ka. Niimoodi on siis, kui ma olen väljas hästi lühikest aega. Kümme-viisteist minutit. Siis mulle isegi meeldib lumes ringi joosta. Sellega on ainult niisugune asi, et paksus lumes ei lippa ma mitte joostes, vaid hüpeldes. Üks hüpe, siis teine ja kolmas. Ma olen siis nagu kummipall.

      Aga kui mind jäetakse pikemaks ajaks välja , siis hakkab kõht külmetama ja see pole enam sugugi mõnus.

      Külm on vastik.

      Ainuke võimalus on ennast siis hästi küüru tõmmata. Nii, et kõht vastu lund ei puutuks. Niimoodi on küll ebamugav kõndida, aga midagi muud ei jää üle. Kes siis külmetada tahab?

      Siis ma näen välja nagu tagurpidi U-täht.

      Ja siis meeldib mu inimestele minu üle naerda.

      Aga mis mina sinna teha saan, kui mu kõhul on külm?

      Üks halb asi on lume juures veel. Nimelt tekivad mu käppade külge jääpurikad. Õigemini pole need purikad, vaid niisugused inimese näpuotsa suurused jäätükid, mis karvade külge jäävad ja ma ei saa neist sugugi lahti. Varsti on neid mu käppade küljes nii palju, et mu jalad on nagu elevandil. Hästi paksud ja kolm korda suuremad kui harilikult, ja kui ma siis ringi jooksen, kostab kõva klõbin.

      Iseäranis vastik on veel see, et säherdused jäätükid lähevad ka varvaste vahele. Siis ma püüan neid sealt hammastega ära tirida. Mõnikord see õnnestub, mõnikord mitte.

      Alguses, kui ma veel ei teadnud, et vesi võib muutuda jääks ja siis jällegi vastupidi, juhtus niisugune lugu.

      Ma tulin tuppa, jäätükid käppade küljes, ja hakkasin neid kohe näkitsema. Aga ma olin väljas hoolega ringi jooksnud ja üpriski väsinud. Heitsin vähekeseks magama. Mõtlesin, et kui üles ärkan, siis näkitsen edasi. Aga kui ärkasin, olid need kadunud.

      Neid polnud kusagil.

      Aga minu jalad olid vees.

      Ma ei saanud aru, mis sünnib? Kuidas ma oma toas vette sattusin?

      Ma ehmusin sellest nii ära, et hakkasin vaikselt kiljuma.

      Aga Mamma hakkas naerma.

      Ma olin selle peale isegi natuke solvunud. Mida on naljakat ühes unest ärganud Kutsas, kes ühtäkki avastab, et tema jalad on vees?

      Huvitav, mis näoga ta ise minu asemel oleks olnud?

      LUGU KODUJÄRVEST

      Aasta kõige toredamad päevad algavad kevadel. Umbes sel ajal, kui ilmad muutuvad soojaks ja maapinnast tungivad välja esimesed rohulibled. Selsamal ajal hakkavad ka linnud laulma.

      See on hästi tore aeg, sest siis on kogu maailm täis igasugu uusi lõhnasid. Kevadel liigub mu nina vahetpidamata.

      Aga iseäranis tore on kevadine aeg veel sellepärast, et siis hakkab Jantsa kalal käima. Ta on ses suhtes täitsa nagu haige. Ta käib kalal peaaegu iga päev. Siinsamas lähedal on järv, mida ta nimetab Kodujärveks ja vaat seal ta käibki. Mind võetakse muidugi kaasa, sest mis kalapüük see ilma Kutsata oleks?

      Ei! Sellest ei tuleks midagi välja.

      Tegelikult olen ma oma elus nii palju kalal käinud, et ma polegi enam harilik koer.

      Ma olen eriline peni.

      Kalakoer.

      Aga selleks, et mind kaasa võtta, tuleb Jantsa alati enne kalaleminekut Mamma poolt läbi. Peale selle hoiab ta siin ka oma kalapüügiasju. Ja kolmandaks põhjuseks, miks ta siit alati läbi tuleb, on see, et Mamma aiamaalt kaevab ta omale kalapüügi tarbeks vihmausse.

      Oma kodu juurest poleks tal neid kusagilt võtta. Seal suurte majade vahel pole sellist kohtagi, kust neid kaevata. Aga siin Mamma juures on hea. Aiamaal on usse oh kui palju. Nii käibki ta neid siin kaevamas.

      Vihmaussid on ühed imelikud elukad. Mina pole neist aru saanud. Kuidas on võimalik, et üks elusolend elab maa all?

      Ei! Niisugune asi näib mõistetamatuna.

      Nad on üldse ühed veidrad elukad: pikad ja väänlevad nagu pesumasina voolikud. Libedad, aga lõhna pole ollagi. Tavaliselt on nii, et igal elusolendil on oma kindel lõhn, aga ussidest ära seda üldse loodagi. Nad lõhnavad ainult mulla järele, aga see on ka kõik.

      Niisiis algab meie kalaleminek sellega, et hommikul tuleb Jantsa meile. Mõnikord kohe päris vara. Niipea kui väljas valgeks läheb. Ja vaat siis lähme koos usse kaevama. Niipea kui Jantsa labida võtab, lähen ma pööraseks. Ma jooksen ümber tema, hüplen tema najal ja teen nii pöörast kisa, et mõnikord lähevad selle peale mu enda kõrvad ka lukku.

      See kõik tuleb suurest rõõmust, sest ma ju tean, mis mind nüüd ees on ootamas!

      Varsti oleme järve ääres!

      Ja kui ussid kaevatud, Jantsa ussipurgi ja õngeridvad kätte võtab ja me üheskoos teele asume, siis olen ma nii hasardis, et mõni inimene peab mind vist kohe täitsa lollakaks. Ma jooksen kiunudes siia-sinna, kõige sagedamini ikkagi Jantsast natuke maad ette. Mitte küll palju, vast kolmkümmend meetrit, jään siis seisma ja vaatan tema poole tagasi„Noh! Miks sa juba ei tule? Miks sa nii aeglaselt kõnnid? Miks sa ei jookse nagu mina? Kes siis järve äärde kõndides läheb?”

      Niimoodi võin ma ringi joosta kuni suure manteeni, mis jääb maja ja Kodujärve vahele. Siis ma enam joosta ei või. Mitte mingil juhul. Kui ma seda teen või isegi asfaldile söandan astuda, saab Jantsa kurjaks. Vahel teeb ta oma Kutsa suhtes päris kurja häält, aga selles pole ka midagi imelikku, sest suurel maanteel sõidab hästi palju masinaid. Ka niisugusel hommikusel tunnil. Enamjaolt on need suured jurakad palgiveokid, mis on teel Tallinna või Pärnusse. Ühe väikese koera jaoks on need masinad päris ohtlikud asjad.

      Ja kui neid masinaid tuleb tihedalt, siis võtab Jantsa mu sülle ja nii me siis üle tee lähemegi. Jantsa ja mina, kusjuures mina olen nagu kandetoolis.

      Aga mõnikord on asjad nii, et Jantsa solvab mind väheke. Iseäranis siis, kui kõnniteel on minemas mõni Jantsa tuttav ja too siis küsib, et kuhu sa selle koeraga lähed?

      Jantsal on niisugusel juhul vastus olemas:

      „See pole koer, vaid elussööt!”

      Teisel pool teed lastakse mind lahti ja siis võin ma juba ringi hakata jooksma. Järve ääres ja selle koha ümbruses, kus me tavaliselt kala püüame, kasvavad igasugu põõsad ja puud. Neid on seal hästi palju ja minu esimeseks tööks järve ääres on alati puude ja põõsaste märgistamine.

      Nii jooksengi ma kõigepealt seal siis paarkümmend minutit ringi. Ühe puu juurest teise juurde, ühe põõsa alt teise alla, ja lasen neist igaühele sortsukese pissi.

      Vaat sedasi märgistan ma ära kogu meie kalapüügikoha ümbruse. Jätan sõnumi kõikidele:

      „Hei, teie! Teadke nüüd kõik! See siin on Kutsa territoorium. Tema kuningriik, kus ta Jantsal kala aitab püüda! Või veelgi täpsemalt öeldes: kus Jantsa seda Kutsal aitab teha.”

      Vahel lähen ma oma märgistamisega nii hoogu, et satun Jantsast päris kaugele. Nii kaugele, et teda pole põõsaste vahelt nähagi. Mul endal poleks sellest midagi, aga Jantsale niisugune asi ei meeldi. Mina ka ei tea, mida ta kardab? Ega Kutsa siis nii rumal ka pole, et ta siin Kodujärve ääres kaotsi võiks minna.

      Niipea kui Jantsa avastab, et mind polegi enam

Скачать книгу