Mina ja minu pere - Jaan Tangsoo

Скачать книгу

suured tammed ja vaat seal on mul tõeliselt hea ja huvitav.

      Ilusa ilmaga oleme väljas päris kaua.

      Iseäranis siis, kui Mamma mõne naabriga juttu hakkab ajama.

      Mina saan sel ajal ringi joosta. Kohti, mida tarvis läbi nuuskida ja ära märgistada, on sel puiesteel aga õige palju. Kõigepealt tuleb ette võtta kõik tammed, lasta igaühele lõhnastamiseks üks sortsuke.

      Seejärel tuleb üle vaadata, kas tee ääres oleva kraaviga on kõik korras.

      Siis tuleb nuuskida läbi rohi puiestee kõrval.

      Veelompe tuleb ka uurida.

      See kõik võtab aega ja seda kõike teen ma ülima põhjalikkusega. Midagi ei tohi kahe silma vahele jätta. Seepärast ongi mul hea meel, kui Mamma jääb kellegagi juttu ajama.

      Päris sõidutee äärde me siiski ei lähe. Mina teeksin seda heameelega, aga Mamma ei luba. Meie jalutusretk lõpeb teest umbes kolmekümne meetri kaugusel. Niipea kui ma sealt edasi lähen, pistab Mamma karjuma ja kutsub mu tagasi. Mina teen seepeale näo, et ega ma ei tahagi sinna tee peale minna. Ma tahan hoopis siitsamast, oma jalgade eest midagi nuusutada ja uurida.

      Ma tahan ju lõppude lõpuks teada saada, kes siin minu puiesteel vahepeal käinud on?

      Kelle lõhn see on?

      Aga Mamma ei jäta jonni ja käsutab mu ikkagi enda juurde.

      Ja kui Mamma hääl on juba kurjaks muutunud, siis tulen suure hooga. Nii ruttu, kui vähegi jõuan. Ma jooksen siis nii kiiresti, et kõrvad hakkavad ka lipendama.

      „Juba tulen!”

      Mul ei jää midagi muud lihtsalt üle, kui Mamma sõna kuulata. Kui ma seda ei tee, siis saan karistada ja see ei meeldi mulle sugugi.

      Ühel korral on mind niisuguse sõnakuulmatuse eest juba karistatud. Tol korral ei kuulanud ma sõna ja siis tehti minuga nii, et kui mind järgmisel päeval jalutama viidi, pandi mind oheliku otsa. Mamma sidus mulle nööri kaela, teise otsa võttis enda kätte ja mina olin nagu vang. Ei saanud korralikult joosta ega miskit.

      Oi, ma olin selle nööri peale tige! Aga ma maksin talle pärast kätte. Kui me tuppa olime läinud ja see kole asi mul kaelast ära võeti, pani Mamma selle toolile.

      Ma närisin ta puruks. Täitsa väikesteks tükkideks kohe.

      Sestpeale ma Mammaga puiesteele jalutama minnes enam sõnakuulmatu ei ole.

      Mamma kardab minu pärast. Tal on meeles, kuidas tema eelmine koer sel suurel teel auto alla jäi ja nüüd on tal hirm, et samasugune asi võib juhtuda ka minuga.

      Ühest küljest on see väga tore, et ta minust nii palju hoolib, aga teisest küljest – seal tee ääres oleks hästi huvitav olla ja ringi nuuskida.

      Seal oleks hästi palju tegevust.

      Asjad on nimelt niimoodi, et nagu juba öeldud, asub meie kodu, kus me Mammaga elame, kahe linnajao vahel. Kummaski linnaosas elab hästi palju koeri, kes vabalt ringi liiguvad, ühest linnaosast teise ja vaat see nende tee läheb just meie puiestee lõpust läbi.

      Ja nad kõik jätavad sinna maha oma lõhnad ja jäljed ja neid oleks mul huvitav uurida.

      Aga mul ei lasta seda teha, sest Mammal on minu pärast hirm ja Mamma ei luba.

      Mõnikord olen ma tema peale päris pahane.

      Mis see siis olgu! Ega ma siis nii rumal ka pole, et ma sinna tee peale jookseksin.

      LUGU ÜHEST MAITSVAST ASJAST

      Vahel tuuakse mulle kauplusest ühte head asja. Jantsaproua toob, sest Jantsaproua on hea. Peale selle on ta veel hästi tark, sest ta teab täpselt, kui üliväga see asi kutsale meeldib.

      Sellel heal asjal on nimi ka.

      Nahkkont!

      Oi, see on üks hea asi! Kõigepealt on see imemaitsev. Siis on see veel hästi tugev, nii et ma saan seda päris tükk aega närida. Mõnega läheb mul kohe mitu päeva aega, enne kui tast jagu saan.

      Iseäranis mõnusad on suured nahkkondid. Tegelikult pole keskmistel ja väikestel ka midagi viga, aga nende juures on üks asi, mis mulle sugugi ei meeldi. Nimelt saan ma neist liiga ruttu jagu. Paar tundi närimist, ja kogu lugu.

      „Noh! Kuhu see kont jäi?”

      Aga suurtega tuleb tublisti vaeva näha. Suuri juba mõne tunniga nahka ei pista. Nende kallal rassimine väsitab mu vahel nii ära, et ma jään sinnasamasse kondi kõrvale magama. Panen oma koonu selle kõrvale ja puhkan natuke.

      Vahepeal avan silmad ka.

      „On’s mu kont ikkagi alles?”

      Ma valvan oma suurt nahkkonti hoolega. Kui ma näituseks vahepeal välja lähen ja jupikese aega õues olen, siis tuppa tagasi tulles on esimeseks asjaks üle kontrollida, et kas kont on alles või ei? Harilikult on ja siis ma nosin seda natuke aega. Mõnikord närin, aga mõnikord ka lakun, sest sel kondil on hästi hea maitse.

      Minu armas kondike.

      Vahel juhtub nii, et ma tahan inimestele meeldida. Siis ma teen nende läheduses igasuguseid tempe. Mõnikord jooksen nende ees ringi. Mõnikord püherdan maas, aga mõnikord võtan midagi hammaste vahele ja lähen inimeste juurde. Näiteks väikese ümmarguse palliga.

      Jantsal ja Jantsaproual on nimelt kombeks seda palli pilduda. Nad viskavad selle kusagile eemale, aga mina lähen ja toon tagasi. Ning tonksan neid, pall hambus, ninaga. Või panen palli nende lähedale.

      „Noh! Visake nüüd veel.”

      Ja nad viskavadki. Mõnikord mängime sedasi lausa tund aega jutti. Otsin selle palli välja kas või voodi alt.

      Sedasi teen ma palliga. Oma mänguasjaga. Aga nahkkondiga ma sedasi ei tee. Ma võtan selle küll hammaste vahele ja kõnnin temaga uhkelt oma inimeste ees edasi-tagasi, aga kätte neile seda ei anna. Nii kui nad kondi järele küünituvad, keeran pea kõrvale või hüppan eemale.

      Oma konti ma neile viskamiseks ei anna.

      Kont on lihtsalt nii hea, et see pole mängimiseks.

      See on MINU, MINU ja veel kord MINU kont ja ma ei anna seda kellelegi.

      Vaat nii.

      LUGU SELLEST, KUIDAS MINU ÜLE NAERDAKSE

      Ma olen kevadine kutsikas. Ma olen sündinud aprilli lõpus ja seepärast möödus minu elu algus kõige ilusamal ajal. Suvel. Siis on hea, sest siis on soe ja väljas on hirmus palju tegemist.

      Seepärast ei teadnud ma oma varases lapsepõlves ka mitte midagi lumest. Ma ei tulnud selle pealegi, et niisugune asi üldse olemas võib olla. Seepärast tahtsingi ma oma elu esimest lund nähes ära minestada.

      See juhtus sedasi.

      Igal hommikul laseb Mamma mu hästi vara välja. Et ma seal oma hädad saaksin ära õiendada ja väheke ringi joosta. Nii ka tol korral.

      Ta lasi mind kõigepealt toast koridori ja tegi siis ka koridoriukse lahti. Mul oli hästi kange pissihäda ja nii tormasin ma kohe hooga uksest välja.

      Ruttu-ruttu, enne kui hilja pole!

      Aga öösel oli sadanud maha esimene lumi ja maailm oli valge. Kogu õuele oleks nagu valge lina peale tõmmatud. Ma ehmusin seda nähes nii ära, et hakkasin kiljuma. Pissihäda läks ka ehmatusega meelest. Pöörasin otsa ümber ja jooksin koridori tagasi. Mamma juurde peitu.

      Aga tema võttis mu sülle ja viis tagasi õue.

      „Ära karda, Kutsa! See on ju ainult lumi!”

      Tahtsin uuesti koridori joosta, aga Mamma oli maja välisukse vahepeal kinni pannud. Nii ei jäänudki mul midagi muud üle, kui selle imeliku asja sisse jääda, mida lumeks nimetatakse.

      Esialgu ei julgenud ma selle peal kõndida ka. Asi oli nimelt selles, et lumi tegi imelikku häält. Iga sammu ajal kostis krudinat ja see ajas mulle hirmu

Скачать книгу