LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kõige tähtsam erinevus seisneb selles, et kui bolonkad on toa-, siis terjerid on hoopis jahikoerad.

      Meie iseloomud on erinevad. Kui bolonkad on hästi ettevaatlikud ja kartlikud, siis terjeritel on julgust isegi ülearu. Nad topivad oma nina igale poole ega karda siin maailmas ühtegi asja. Sellised nad lihtsalt on ja ega teisiti vist ei saakski. Arga jahikoera pole kellelegi tarvis.

      Sel terjeril oli nimi ka.

      Tema nimi oli Peni!

      Ma tean seda kõike seepärast, et Mamma on mulle temast rääkinud. Mamma kõneleb Penist tihti. Peale selle on ta on näidanud mulle Penist tehtud fotosid. Sealt ma teangi, missugune ta oli ja mäherdune välja nägi.

      Mamma ütleb tihtipeale Penist kõneldes, et too olnud üks igavene linnavurle. Huvitav oleks ainult teada, mida see tähendama peaks?

      Mina igatahes ei tea.

      Peniga oli niisugune lugu, et ta armastas ringi luusida. Nii kui ta toast välja sai, oli kohe minek. Jumal teab, kuhu, ja mõnikord kohe mitmeks päevaks.

      Ükskord oli ta peaaegu nädal aega kadunud. Tervelt viis ja pool päeva jutti.

      Mamma oli teda siis isegi otsimas käinud, aga asjata. Üht kodust plehku pistnud koera ei olegi võimalik leida. Koerte ja inimeste rännuteed ei ühti iial. Nad käivad erinevaid radu.

      Mamma oli siis ahastanud mis hirmus. Ta oli arvanud, et Peni on kusagil hukka saanud, et temaga on mingi õnnetus juhtunud. Aga ei! Polnud tal häda miskit. Varsti tuli ta koju. Jumala terve ja ikka seesama tubli Peni, ainult võrreldes endise Peniga kole kõhn.

      Ta oli nagu luukere. Ta oli nii nälginud, et sõi või õigemini õgis pärast kojujõudmist tund aega jutti. Tõsijutt. Mamma ise rääkis ja ma ei näe mingit põhjust, miks ta niisugust asja valetama oleks pidanud.

      Peni oli hästi elujõuline koer. Nagu terjerid ikka. Üle kõige meeldis talle ringi joosta ja mängida. Kõige rohkem meeldinud aga talle see, kui keegi teda taga ajas.

      Aga Mamma on vana. Temal polnud Peni tagaajamiseks jõudu.

      Selles majas, kus me mammaga elame, on mitu korterit. Ühes neist korteritest elas ühe väikese tütarlapse vanaema. Tütarlaps käis õige tihti vanaema pool. Vahel ta lausa elas seal, kohe päevade kaupa. Päevasel ajal oli ta lasteaias ja vaat seoses selle lasteaiaga juhtus üks lugu, mida ma nüüd kohe jutustama hakkan.

      Nimelt oli Peni kord hulkuma läinud ja sattunud lasteaia juurde. Lapsed olid väljas mängimas ja Peni tundis oma väikese naabritari kohe ära.

      Ta jooksis tütarlapse juurde ja tollel oli Peni nägemisest muidugi hea meel. Ta ju teadis ja tundis seda koera! Ta oli juures vahel Peniga hullanud. Nad olid head sõbrad.

      „Ma tean seda koera. See on Peni.”

      Peni oli jäänud sinna lasteaia hoovi mitmeks tunniks. Lõpuks ometi oli ta leidnud koha kus temaga mängida tahetakse. Kus ta saab liduda ja hüpata ja kus teda taga aetakse!

      Kõige lõpuks olid lapsed veel kasvatajatädi käest ühe punase lindi saanud ja see seoti talle siis kaela. Nagu lips! See võis uhke pilt olla – süsimust koer punase lipsuga!

      Nii ta siis õhtul koju Mamma juurde ilmuski. Hästi uhke ja iseteadva näoga. Nina taeva poole ja silmis umbes niisugune pilk:

      „Vaadake nüüd kõik, kui ilus ma ikkagi olen!”

      Alates tollest päevast hakkas Peni tihtipeale lasteaia juures mängimas käima. Varsti teadsid teda seal kõik lapsed. Kasvatajatädid ka.

      Ta oli seal nagu oma koer.

      Vaat niisugune elukas oli Peni!

      Kurb on ainult see, et ta sai küllaltki noorelt surma.

      See maja, kus me Mammaga elame, asub suurest teest pisut eemal. Umbes saja meetri kaugusel. Majast kuni suure teeni on puiestee. Kahel pool teed kasvavad suured tammed.

      Ning täpselt selle koha kõrval, kus puiestee lõpeb, on maanteel järsk kurv. Nii et kui puiesteelt tänavale välja tormata, pole lähenevat autot näha. See jääb kurvi taha.

      Ükskord juhtuski nii.

      Mamma oli Peniga puiesteel kõndimas. Nad olid juba peaaegu suure teeni välja jõudnud, kui äkki nägi Peni teisel pool tänavat üht oma head sõpra. Üht teist koera, kellega nad tihtipeale linna vahel ringi olid seigelnud.

      Peni tahtis kohe oma sõbra juurde tormata, et talle tere öelda, ja siis see juhtuski. Ta oli jõudnud tänava keskele, kui kurvi tagant sööstis välja auto ja Peni jäi selle rataste alla.

      Ja siis teda enam polnudki.

      Ta jäigi nelja-aastaseks.

      LUGU NEIST, KES ON MINU JAOKS TÄHTSAD

      Siin maailmas on kolm kohutavalt tähtsat inimest. Vähemalt minu jaoks. Nad on nii tähtsad, et ilma nendeta ei kujutaks ma oma elu üldse ettegi.

      Neist kõige tähtsamaks on Mamma, kelle juures ma elan ja kes mulle süüa annab. Mamma on küll hästi vana, aga sellest pole midagi. Ta on veel küllaltki kõbus. Palju kõbusam kui ükski teine niisama vana inimene, keda ma tean.

      Edasi tuleb Mamma poeg, keda Jantsaks hüütakse. Temaga käin ma suviti järve ääres kalal. Need on minu elu kõige toredamad hetked, sest seal järve ääres juhtub igasugu huvitavaid asju.

      Jantsal on ka naine, keda hüütakse Jantsaprouaks. Tema on ka minu jaoks väga vajalik inimene, sest tema süles on hea istuda. Mamma ja Jantsa süles on ka hea, aga Jantsaproua süles on millegipärast kõige parem. Ma ei tea ise ka, miks? Võib-olla seepärast, et ta teab täpselt, kustkohast mind sügada tuleb.

      Kõrvade tagant.

      Kõrvade tagant sügamine on nii hea, et kui seda tehakse, hakkavad mu tagajalad mõnust tõmblema.

      Seepärast ongi nii, et kui Jantsaproua siia Mamma poole tuleb ja toolile istub, vupsan ma talle kohe sülle ja hakkan õrnalt vinguma. See vingumine pole tegelikult mitte midagi muud kui üks suur palve:

      „Palun süga mind kõrvade tagant!”

      Ja kuna Jantsaproua on inimese kohta küllaltki taiplik, saab ta mu soovist aru ja ta hakkabki mind kõrvade tagant sügama.

      Oi, see on mõnus! See on nii mõnus, et mul hakkab suurest mõnust ila ka tilkuma.

      Mamma süles on ka hea olla. Ta istub tihtipeale akna all laua taga ja vaat siis, kui ta enese seal sisse seab, hüppangi ma talle sülle. Mõnikord olen seal päris kaua aega. Vähemalt pool tundi jutti, ja me vaatame koos aknast välja.

      Mamma ja mina.

      Õue peal toimub igasugu huvitavaid asju. Vahel kõnnib seal mõni kass ringi. Vahel võib seal ka võõraid inimesi näha. Tihtipeale laskuvad aknaalusele platsile linnud ja vahel sõidab hoovi mõni auto.

      Niisugustel puhkudel hakkan ma urisema ja haukuma.

      Nihelema ka.

      Niisugustel puhkudel teen ma kõva kisa, sest Mammat ei või ju iial teada. Täpselt nagu kõiki teisigi inimesi. Äkki pole ta seda autot või harakat tähele pannud! Äkki on tal miski kahe silma vahele jäänud! Vaat seepärast ma tema süles haukuma hakkangi.

      „Vaata nüüd ruttu sinna! Seal on midagi põnevat!”

      Iseäranis marru lähen ma siis, kui meie õuele sõidab punane auto. Siis hakkan ma Mamma süles lausa märatsema. Ma rabelen siis nii usinalt, et olen selle rabelemise käigus mõnelgi korral tema sülest maha kukkunud.

      Asi on nimelt selles, et punane auto kuulub Jantsaprouale ja Jantsale.

      Punase auto nägemine tähendab seda, et varsti näen ma jälle neid enese jaoks ülitähtsaid inimesi. Et varsti istun ma jällegi Jantsaproua süles ja saan mõnuleda, kui ta mu kõrvataguseid sügab.

      Ja kui nad on juba autost välja tulnud ja maja poole astuvad, siis ei malda ma enam Mamma süles istuda. Siis jooksen mööda tube ja kööki ringi nagu pöörane ja

Скачать книгу