LITMIR.BIZ

Скачать книгу

seda juhtus nii mõndagi, kiiresti ja ühekorraga.

      Esimesena juhtus see, et Wade röögatas. Mitte sellepärast, et tal oli perse äkki täis šokolaadi-maasika juustukooki, kuigi seegi olnuks kahtlemata piisav põhjus. Wade röökis, nagu ma hiljem ühelt lobamokast parameedikult kuulsin, sest enne Jeni sisenemist oli ta määrinud oma riistale kreemi, mida tema raadiosaade reklaamis, ja mis pidi seksuaalset sooritust parandama. Paraku ei teadnud Wade, et kreem on äärmiselt kergesti süttiv ning nüüd, tänu kolmekümne kolmele sünnipäevaküünlane ja ühele õnne tarvis, olid tal kerad tules. Sildil polnud hoiatust, ilmselt seetõttu, et enamik mehi hoiab oma õrnemad osad lahtisest leegist loomuldasa eemal. Seepärast Wade röögatas, kui ta Jenist eemale – ja välja – lendas ning üle voodi veeres, kattes samal ajal kätega lõõmavaid munandeid. Et asja veelgi hullemaks teha, oli ta olnud tuld võttes seemnepurskest vaid mõne sekundi kaugusel ja nüüd, valus vääneldes, vurtsatas ta õhku tillukesi poolküpseid seemnevedeliku ribakesi.

      Sellal kui Wade röökis ja põles ja oma pihku tuli, karjus ka Jen, kes veeretas ennast kiiresti teises suunas. Algul röögatas Jen sellepärast, et Wade oli temast säärase jõuga välja tõmbunud ja löönud nii tugevasti laubaga vastu Jeni ninaselga, et tal tõusid pisarad silmi. Seejärel silmas Jen läbi pisarate kaleidoskoobi voodijalutsis seismas mind, käed punase ja pruuni juustulögaga koos, ning seepärast oli tema röögatus ka üllatuse- ja häbikarjatus, mis muutus valuks, kui ta voodilt maha põrandale veeres ning Wade’i neljasajadollarilise nahkkinga konts valusasti ta kintsu puuris.

      Ja mina karjusin, sest see, mida mina tundsin, oli hoopis hullem kui põlenud munad või murdunud nina, mis, nagu hiljem selgus, Jenile osaks sai. See rusudes tuba oli olnud minu magamistuba, see juustukoogi- ja kehamahladega määritud voodi oli olnud minu voodi ning see naine, see kühmu tõmbunud alasti naine põrandal oli olnud minu abikaasa ning nüüd, mõne sekundiga, olin neist kõigist ilma.

      Siis lõpetasid kõik röökimise ning järgnes säärane surmavaikuse hetk, kus sa lihtsalt seisad ja tunned, kuidas planeet su jalge all pöörleb, kuni sellest hakkab pea ringi käima. Seksi ja põlenud munandite lehk täitis õhku nagu gaasileke ning ma vannun – kui keegi oleks süüdanud tiku, oleks see tuba õhku lennanud.

      „Judd!” kriiskas Jen põrandalt.

      Ikka veel valust oiates, silmas täis õudu hirmust sellepärast, milline äraütlemata kahju võis olla tema munadele osaks saanud, veeretas Wade ennast kohmakalt voodilt maha, tormas vannituppa ja lõi ukse enda järel kinni. Alasti mehed ei tohiks ringi joosta. Ukse tagant oli kuulda voolava vee solinat, mille saateks kostis Wade’i kurguhäälne vandumine.

      Silmitsesin Jeni, kes istus põrandal alasti, selg vastu öölauda, põlved rindade vastu tõmmatud, käed näo ees ja nuttis, ning tundsin tungi laskuda põlvili ja võtta ta käte vahele, nagu ma oleksin teinud enam-vähem igas muus olukorras. Tegelikult tundsingi ennast tema poole liikumas, kuid seisatasin siis. Sellest, kui ma magamistoa uksest sisse astusin, oli kulunud vaid umbes minut ning mu aju polnud veel kohanenud äkiliselt muutunud maailmaga, kus ma Jeni enam ei lohutanud, sest vihkasin teda. Mu peas valitses äkki iganenud reflekside ja vägivaldsete uitmõtete segapuder, ning mul polnud aimugi, mida kuradit peaksin tegema. Tung põgeneda oli kõikehaarav, kuid nende kahe jätmine oma majja tundus tingimusteta allaandmisena. Mul oli vaja end välja karjuda, sealt minema pääseda, nutta, suruda pöidlad Wade’i silmaaukudesse, et ta silmamunad lömastada, haarata Jen käte vahele, teda kägistada, ennast ära tappa, magama jääda ning ärgata ja olla uuesti kahekümnene – seda kõike ühekorraga. Täielik närvivapustus polnud sugugi välistatud.

      Jen silmitses mind rabatult, silmad pisaraist punased, veri ja tatt ninast mööda lõuga rinnale voolamas. Tegelikult oli mul temast hale ja ma vihkasin ennast selle pärast.

      „Ma ei suuda uskuda, et sa seda tegid,” kuulsin ennast ütlemas.

      „Mul on nii kahju,” vastas ta ja võttis endal värisedes ümbert kinni.

      See oligi kogu meie jutuajamine. Üheksa aastat abielu ühe hetkega läinud, ilma et selle kohta olnuks suurt midagi öelda. Astusin magamistoast välja, virutasin ukse enda järel kinni piisavalt tugevasti, et lüüa midagi paigast kipsplaatides, mis seina sees raginal alla kukkusid. Seisatasin hetkeks koridoris, vapustatud ja segaduses. Hingasin sügavalt välja, teadmata, et olin hinge kinni hoidnud, ning suundusin trepist alla, et asuda Jeni vanaema portselani puruks loopima. Kui politsei ja parameedikud saabusid, olin ikka veel sellega ametis.

      „Mis siis nüüd saab?” küsis Jen. Seisime köögis ja üritasime keset portselanikilde rääkida.

      „Pea suu.”

      „Ma tean, et see ei tähenda sulle praegu midagi, aga mul on ausalt rohkem kahju, kui suudan eales öelda.”

      „Lõpeta.”

      See ei laabunud kuigi hästi.

      „Sellele, mida ma tegin, pole mingit vabandust. Ma olen olnud nii kaua õnnetu, saad aru, nagu eksinud, ja…”

      „Kas sa palun paneksid oma kuradima suu kinni!” karjusin ning Jen võpatas, nagu oodates, et võiksin teda lüüa. Ta nina oli juba korralikult üles paistetanud ning hakkas inetult lillakaks tõmbuma kohas, kuhu oli Wade’i laubalt obaduse saanud. Kui jutud meie muredest ümbruskonnas levivad, saaks tema siniseplekiline nägu rasvavaba latte taga lobisevate koduperenaiste seas väsimatute spekulatsioonide teemaks.

      Sulgesin silmad ja hõõrusin meelekohti. „Ma esitan sulle paar küsimust ja tahan, et sa vastaksin neile nii napilt kui võimalik. Selge?”

      Jen noogutas.

      „Kui kaua täpselt sa oled Wade’iga keppinud?”

      „Judd…”

      „Vasta küsimusele!”

      „Veidi üle aasta.”

      Pärast viimase tunni sündmusi võinuks arvata, et mind ei suuda enam miski šokeerida. Veidi üle aasta ei ole mingi põgus flirt, juhuslik seksuaalne üleastumine. See on suhe. See tähendas, et Jenil ja Wade’il oli aastapäev. Meie esimesel aastapäeval olime ööbinud ühes Newporti pansionis. Jenil oli seljas lavendlikarva pesu ja mina lugesin talle imalat luuletust, mis ajas ta niimoodi nutma, et tundsin hiljem tema põskedel soolamaitset. Kuidas olid Jen ja Wade esimest aastapäeva tähistanud? Ja kui juba jutuks tuli, millest nad seda arvestasid? Esimesest flirdist? Esimesest suudlusest? Esimesest kepist? Esimesest korrast, kui üks neist ütles: „Ma armastan sind”? Jen oli oma kalendripidamises ühtaegu sentimentaalne ja piinlikult täpne ning teadis kahtlemata kõigi nende verstapostide täpset kuupäeva.

      Viimase aasta jooksul oli Jen igal võimalusel minema putkanud, et seksida Wade Boulangeri, minu ülimalt sportliku alfaisasest ülemusega. See oli minu jaoks mõeldamatu, umbes sama, nagu oleksin äsja teada saanud, et ta on sarimõrvar, mis oleks olnud tegelikult eelistatavam. Oleksin käinud kohtus, noogutanud tõsiselt süüdimõistva otsuse peale, jutustanud oma loo ajakirjale People ning elanud oma elu edasi. Vähemalt oleksin teadnud, kuhu ma täna öösel oma pea panen.

      „Veidi üle aasta,” kordasin. „Sa oled siis nagu mingi valetaja, mis?”

      „Selleks olen ma saanud jah.” Jen vaatas mulle peaaegu trotslikult otsa.

      „Kas sa armastad teda?”

      Ta pööras pilgu ära.

      Seda polnud ma oodanud ja see tegi haiget.

      Jen ohkas, see oli pikk, dramaatiline ennast haletsev ohe, samal ajal kui mina kaalusin, millised tagajärjed oleksid sellel, kui ma ta kõri portselanikilluga läbi lõikaksin. „Meil olid probleemid ammu enne seda, kui mul Wade’iga midagi tekkis.”

      „Kindlasti mitte säärased, nagu meil nüüd on.”

      Võib-olla ütles Jen pärast seda veel midagi, kuid ma ei kuulnud teda enam. Kuulsin vaid luuportselani raginat jalge all, kui ma läbi köögi kõndisin, eesukse hingede käginat, kui ma selle lahti lõin, ning äkilist õhupahvakat, kui mu kehale meenus viimaks taas hingama hakata.

      Mis kurat siis nüüd saab?

      Istusin

Скачать книгу