LITMIR.BIZ

Скачать книгу

eelmisel nädalal mehele, kes oli meie autole ootamatult ette keeranud ja kahe sõrme kaugusel teemandiga sõrmusest, mille olin talle ostnud meie viiendal pulma-aastapäeval, taunisin tegelikult üsna rangelt. Koguni nii rangelt, et mul kulus veel pisut aega taipamaks, et see oli tegelikult Wade Boulanger, populaarne raadiosaatejuht, kes lisaks sellele, et ta keppis parajasti minu naist ja armastas nähtavasti kerget anaalstimulatsiooni, oli ühtlasi ka minu ülemus.

      Wade juhib raadiojaama WIRX populaarset hommikuprogrammi „Saa meheks koos Wade Boulangeriga”. Ta räägib seksist, autodest, spordist ja rahast. Peamiselt seksist. Ta konsulteerib eetris pornostaaride, stripparite ja prostituutidega. Ta võtab vastu kõnesid meestelt ja naistelt, kes jutustavad talle pisimate üksikasjadeni oma suguelust. Ta teatab oma peeretustest ja hindab neid pallides. Ta käsib armuvalus vaevlevaid seksinäljas helistajaid: „Saa juba meheks!” Müügil on selle lendlausega T-särgid, kohvikruusid ja autokleepsud. Ta on elukutseline sitapea, kelle saadet müüakse kaheteistkümnele jaamale. Reklaamiandjad võtavad sappa nagu lambad.

      Mina seda saadet ei tõrva. Ma olin tema produtsent. Mina kutsusin külalisi. Mina juhendasin kõnesid sõeluvaid praktikante ja võrgulehte haldavaid IT-jobusid. Arutasin raadiojaama bossidega saate formaadi üle ja sponsorlusega seotud küsimusi. Mina suhtlesin juristide, personaliosakonna ja reklaamiandjatega. Mina tellisin lõunasöögi ja piibitasin välja vandesõnad.

      Olin äsja lõpetanud kolledži ja töötasin assistendina WRADis, väikeses kohalikus raadiojaamas, kui Wade’i karjäär hakkas tuult tiibadesse saama, ning mingil põhjusel ma meeldisin talle. Kui tema produtsent mingi jama pärast ringhäälingukomisjoniga lahti lasti, palkas Wade minu. Me käisime pärast saadet pikkadel einetel, veetsime terved pärastlõunad raadiojaama kulul restoranides, jõime martiinisid oliivisoolveega ja mõtlesime välja nalju. Wade nimetas mind oma mõistuse hääleks, hindas mu arvamust ning võttis mind kaasa, kui kolis kohalikust jaamast üle WIRX-i. Ja kui saade läks sündikaati, ähvardas ta minema kõndida, kui jaam minu lepingu peale puiklema hakkas.

      Wade on pikk ja tugev, tumedate juuste ja lõualohuga, mistõttu ta lõug meenutab tillukest tagumikku. Tema hambad on seda tooni valged, mida looduses ei leia. Neljakümneselt räägib Wade endiselt korporatsioonikaaslastest, nagu oleks neil mingit tähtsust, hindab endiselt valjuhäälselt möödujate rindu ja nimetab neid ikka veel tissideks. Sedasorti sell. Teda on lihtne kujutleda täies hiilguses korporandina, kes kummutab kiiduhüüete saatel õlleklaase, ristib rebaseid ja poetab pidudel kenade esimese kursuse tüdrukute punastesse plasttopsidesse tablette.

      Elus pole tegelikult midagi, mis valmistaks sind ette kogemuseks näha oma naist seksimas teise mehega. See on üks sääraseid sürrealistlikke asju, mida sa oled mingil hetkel võrdlemisi ähmaselt ette kujutanud, nagu näiteks ka suremist või loteriivõitu. Ent mis puutub teadmisse, kuidas sellele reageerida, siis oled läbiuurimata alal. Nii ma siis seisin seal ilma mingi reaktsioonita tardunult ja seirasin Jeni nägu, samal ajal kui Wade teda pumpas nagu suure karvase mootori kolb. Jeni pea oli kuklas, lõug Jumala poole ja suu pärani ning ta hingeldas raskelt, silmad naudingust kinni pigistatud. Püüdsin meenutada, kas ta oli näinud kunagi meie seksimise ajal välja nii asja kallal, nii imeliselt räpane, kuid muidugi on säärast asja raske öelda. Mul polnud sellist vaatenurka kunagi varem olnud. Pealegi oli möödas terve igavik sellest, kui me viimati päeva ajal seksisime ning pimedas on partneri ilme peensustes raskem selgusele jõuda. Siis vallandus Jeni huultelt pikk oie, mis algas madalal ja hüppas siis paar oktavit kõrgemale, meenutades haiget saanud kutsika klähvatust. Olin kuradima kindel, et säärast häälitsust polnud ma tema suust varem kuulnud. Samal ajal libisesid ta käed Wade’i selga mööda alla, et mehel tagumikust haarata ja teda sügavamale enda sisse tõmmata.

      Avastasin, et pean aru Wade Boulangeri riista üle.

      Konkreetsemalt, oli see minu omast suurem? Jämedam? Kõvem? Oli see pisut kõver, nagu mõned riistad on, ning ulatus see äkki Jeni sees paikadesse, mida minu oma polnud kunagi puudutanud, ning riivas seni puutumata õrnu kohti, mis pani Jeni niimoodi karjatama? Kas Wade oli osavam armastaja? Kas ta oli õppinud tantristlikku seksi? Päris kindlasti oli ta maganud piisaval hulgal libude ja pornostaaridega, et otseallikast juhtnööre saada. Minu vaatekohast tundus päris kindlasti, et Wade teab, mida teeb, ent kui aus olla, siis polnud ma ennast kunagi seksimas näinud. Me ei võtnud ennast Jeniga kunagi videole, nagu mõned paarid teevad, ja nüüd ma natuke kahetsesin seda. Lintide tagasikerimisest võinuks vast abi olla. Niipalju kui mina teadsin, mõjusin voodis täpselt niisama veenvalt kui Wade. Aga see karjatus… mul oli olnud kümne aasta jooksul Jeniga igasugust seksi, kuid niimoodi polnud ta kunagi häälitsenud. Ma oleksin seda mäletanud.

      Mõistsin, et mõtlen juba sellest, kuidas räägin sellest Jenile, oma Jenile – hiljem, kuidas ma seda jaburust talle õhtul koju jõudes kirjeldan. Aga ma juba olin kodus. Ja minu Jeni ei olnud enam olemas, ta oli minu silme all uttu haihtunud. Ning uuel Jenil, sellel kiljuval, higistaval, pärakus sorkival Jenil polnud vaja, et mina talle sellest räägiksin. Ta võiks mulle arvatavasti ise ühtteist rääkida.

      Tundsin kõhunahal tillukesi torkeid, esimene märk valust, mis mu keerava kõhu pimedaimas soppides pead hakkas tõstmas. See võttis alles kuju, kuid ma tundsin juba, kuidas tuline kuumus nagu kontsentreeritud laserkiir mu rindu kerkib, ning teadsin, et kui maailm hakkab jälle ringi käima, lahvatab see tulikuumaks sähvatuseks ja põletab mu tuhaks.

      Ja nemad keppisid ikka veel, sisse ja välja, üles ja alla, mõmisesid ja kiunusid, nagu kavatseksid rekordit püstitada, ja selle taustal kostsid helid, mille peale muidu ei mõtlegi, laksumine ja lirtsumine, plartsuv gaaside väljalaskmine – suguühte mehaanilised helid. Õhk oli nende seksi kirbest lõhnast paks. Ja mina seisin ikka oma kohal, lasin sellel kõigel sündida, värisedes ise nagu haavaleht. Siis tõstis Wade Jeni vasaku jala üle oma pea ja viis selle uuesti alla Jeni parema jala peale, pöörates ta ainsatki tõuget vahele jätmata külili. See polnud lihtne manööver, millega välja tõmbamata hakkama saada ning kergus, millega Wade seda tegi ning see, kuidas Jen nagu märguande peale end külili keeras, kinnitasid mulle, et nad on seda rada varemgi tallanud. Ja siis torkas mulle pähe mõelda sellele, kui kaua see kõik oli üldse kestnud: kuu? Kuus kuud? Kui palju asendeid olid nad omandanud? Kui suur osa minu abielust oli vale? Jen keppis Wade Boulangeriga küliliasendis minu voodis, kortsus Ralph Laureni voodikattel, mille ta oli ostnud Nordstromist, kui me siia kolime. Minu elu, sellisena nagu ma seda tundsin, oli läbi.

      Ilmselt on praegu niisama hea hetk kui iga teine mainida, et kogu selle aja hoidsin käes suurt sünnipäevakooki.

      Olin töölt varem ära tulnud, et osta tort, šokolaadi-maasika juustukook, Jeni lemmik. Jen võttis oma sünnipäeval alati haiguspäeva. Pidime minema hiljem välja õhtust sööma, kuid olin varem koju tulnud, et teda koogiga üllatada. Sissesõiduteel tegin karbi lahti ja panin tordile kolmkümmend kolm küünalt, lisaks ühe õnne jaoks. Peatusin esikus, et süüdata küünlad spetsiaalselt selleks otstarbeks ostetud pika varrega gaasisüütajaga. Kuulsin, kuidas Jen ülakorrusel ringi liigub, seepärast viskasin koogikarbi ära ja ronisin trepist üles, hiilides kikivarvul nagu sissemurdja aeglaselt ja tasakesi edasi, mõeldes igale sammule, nagu põlevate küünaldega torti hoides ikka tehakse. Nüüdseks olid küünlad juba poolest saati sulanud ning punase vaha lärakad katsid säravvalget glasuuri nagu lumele tilkunud veri. Kui asjad oleksid läinud plaani kohaselt, oleks Jen need nüüdseks juba ära puhunud. Siis oleks ta võtnud sõrmega tüki glasuuri, selle ära limpsinud ning mind koorejuustuste huultega suudelnud, ning me oleksime elu lõpuni õnnelikud olnud. Kuid asjade sääraseks pöördeks ei olnud ma valmistunud ja nüüd oli kook rikutud.

      Teadsin, et hiljem tuleb hulk valusaid küsimusi, mis ei lahenda midagi. Kuidas ta küll võis? Millal see algas? Miks? Kas nad armastasid teineteist või jahtisid lihtsalt keelatud seksi põnevust? Millist vastust ma eelistasin?

      Tegelikult ei tahtnud ma teada vastust ühelegi neist küsimustest. Kui oled olnud tunnistajaks oma naise salaseksile, siis on mingi lahenduse saavutamiseks ilmselt paremad väljavaated üheksamillimeetrise Magnumiga lähedalt sihtides kui teaduslikku meetodit appi võttes. Kuid ma teadsin, et küsin Jenilt ikkagi, sest seda ju tehakse. Olin sattunud filmi ning mul ei jäänud üle muud kui järgida stsenaariumi. Kuid just siis, selsamal hetkel, tuli see nagu ilmutus, kõige tähtsam küsimus,

Скачать книгу