LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kujutaski endast püsimist ranniku nägemiskauguses, mere- ja maamärkide tundmist ning pidevat loodimist leetseljakute vältimiseks, ennekõike aga oskust ennustada taeva järgi ilma. Kompasse hakati Läänemerel kasutama alles XVI sajandil. Nende järele ei olnudki erilist vajadust, kui tegemist ei olnud just võõrastega, sest eelnenud kolmesaja aasta vältel olid rannikud täis külvatud kõrgeid torne ja riste, mida võis merelt eristada juba kümne miili kauguselt, samuti olid ohtlikumad laevasõiduteed tähistatud «poomide» ja toodritega. Ohtu kujutasid endast tihe udu, äkilised pagid ja mereröövlid, kuid võimalus varju pääseda aitas vähemalt kaht esimest märksa kergemini vältida kui näiteks Põhjamerel, Inglise kanalis või Vahemerel.

      Varaseimad meresõitjad olid Läänemerel arvatavasti soome hõimud, kes kasutasid oma nahkpaatidel masti ja purjede asemel lehes kasepuud. Germaanlased võtsid kasutusele aeru ja purje kombinatsiooni, kuni lõpuks muutus kogu Põhja-Euroopa meretranspordis nii kaupade kui ka sõjameeste edasitoimetamisel domineerivaks niinimetatud viikingilaev. See, kes kontrollis mehi, kes teadis, kuidas selliseid aluseid ehitada ja juhtida, selle päralt oli jõukus ja võim. IX–XI sajandini kaldusid viikingite juhid seda põhimõtet rakendama just nendes piirkondades, kus jõukust ja võimu juba oli palju: Briti saartel, Lääne-Euroopas ning Venemaa veeteedel. 1100. aastaks olid võimalused märgatavalt kokku kuivanud, kuid vähemalt Läänemerel endal käisid võim ja sõjalaev endiselt käsikäes ja valitseja mõju olenes oluliselt tema laevastiku suurusest. Taanlaste ja rootslaste kuningad püüdsid endale võimalikult palju laevu hankida, kehtestades oma võimsamatele alamatele sõjateenistuse kohustuse. Erilist edu nad selles ei saavutanud ning neil jäi üle loota oma rüüstelaevastike meeskondadele. Alates umbes aastast 1170 jagasid Taani kuningad kaitseotstarbeliste laevastike moodustamiseks maa laevapiirkondadeks ja nõudsid alamailt laevade mehitamist. Selleks koguti üle kuningriigi umbes 860 laeva. Tegelikult ei suudetud üle 250 laeva üheks retkeks kokku saada.6

      Laevatüüpe oli siiski üsna palju. Nende tähendus omanikele ja meeskonnale võis olla üpriski erinev, samuti nende mõju ühiskonna organiseeritusele. Sõjalaevad jagunesid kaheks suuremaks klassiks: võimsad kuuekümne aeruga «draakonid» (skeišr), mida eelistasid norralased ja mille süvis oli enamasti liiga suur, et seda rannavees ja jõgedel tõhusalt kasutada, ning tavaline, neljakümne aeruga sõjalaev, mis taanlastel kandis nimetust snekke ja roostlastel snekkja ning mis slaavlaste käte all valminuna oli üldjuhul kergem ja madalam kui skandinaavlastel. Need laevad vajasid meeskonnaks väljaõppinud sõdalasi, suutsid mahutada ülemereretkeks vajalikku provianti ning nende ehitamine ja hooldamine eeldas korralikke spetsialiste. Seetõttu pidid neid kontrollivad kuningad ja pealikud olema maaomanikud, arvukate alamate senjöörid, suurte kogukondade isandad. Laevadel jagus ruumi orjadele, kariloomadele ja röövsaagile, kuid mõistagi mitte lõputult, sest see piiras meeskonna liikumisvabadust. Kui asi puutus kauplemisse, kasutati samuti pikka, kuid laia ja keskelt sügavat alust, kus aerumehi oli vähe või polnud üldse, ja mis tugines liikumisel ennekõike tuulele. Laev kandis nimetust byrthing. Sellel oli kaks või rohkem omanikku, kes panid oma ressursid ühte ning võtsid ühiselt kanda riski laevahuku või mereröövlite rünnaku ees. XII sajandil hakkasid sellised ühendused ilmselt moodustama gilde ja kompaniisid, et kaitsta end vaenuliku maailma ohtude vastu. Ojamaalased või vähemalt need nende seast, kes olid kaubandusega rikkusi kokku ajanud, juhtisid tervet saart sarnase ühenduse kaudu, milles Rootsi kuningal sõnaõigust polnud. 1150. aastatel kaitsesid Sjællandi maaomanikud ja kaupmehed end mereröövlite vastu väikese laevastikuga, mida juhtis nende palgatud kaaper Wedeman. Byrthing’i haavatavus muutis enesekaitse hädavajalikuks vähemalt seni, kuni vürstid ei olnud suutelised endale võtma vastutust selle ohutuse tagamise eest.

      Peale selle oli veel arvukalt erinevat tüüpi väiksemaid aluseid, mida perekonnad või naabrite ühendused kasutasid retkedeks, kaubaveoks, kalapüügiks ja mis tahes transpordiks: taanlastel nelja- kuni viieteistaeruline skude, juba kiiluga alus, mis võis saata sõjalaevu, kanda vibumehi, jõgedel luuret teha või iseseisvalt väiksemaid rüüsteretki ette võtta; slaavlastel lamedapõhjaline praam soode ja järvede ületamiseks, mille kohta küll varasemast ajast andmed puuduvad, kuid mis levis väga kiiresti kogu Läänemere piirkonnas; kiire ja Põhjalahte voolavates jõgedes toimetulev haapar,> mida hoidsid koos taimejuured, paplivitsad ja hirvekõõlused; Vene jõgedel olid kasutusel strug ja uškui; Peene jõel aga toimetasid kaupu edasi bolskip, skute ja kane. Igale Kirde-Euroopa jõekalda või mereranniku elanikule oli paat oluline osa kogu elust ning muutused paadiehituses ja merevõimu kaldumises ühe või teise jõu kasuks avaldasid neile vahetut mõju.

      Õigupoolest ei ole merevõim siin kohane mõiste. Tänapäeval tähendab see riigi laevastikust sõltuvat hegemooniat, kuid keskaegses Põhjalas oli tegemist pigem laeva- või paadivõimuga ehk mis tahes inimüksuse – olgu üksikisiku või kaupmeeste seltsi või kuninga – suutlikkusega saavutada vajalikku tüüpi aluseid omades või kontrollides mitmesuguseid, parajasti aktuaalseid sihte. Suured sõjalaevad üksi ei suutnud kuidagi hoida kontrolli all kõiki Põhjala veeteid. Parimal juhul kõlbasid need teatud piirkondade, marsruutide ja sadamate kontrollimiseks. Näiteks toimisid nii Knud Suur ja Valdemar Suur, kelle võimu all olid sel moel Taani veed. Selline merevõim oli aga erakordne ja ajutine. Enamasti arendasid piraadi-, sõja-, orja-, kauba-, kala- ja jõealused oma mitmekesist tegevust ettevaatlikult üksteise kõrval, jätmata mõistagi vajadusel või juhuse tekkimisel kasutamata võimalust lüüa lahinguid või äri ajada. 1070. aastail saavutasid Taani kuningad kokkuleppe Suur-Belti hirmu all hoidnud mereröövlitega: kuningas võttis nende röövsaagilt oma mati ja pigistas silmad hirmutegude ees kinni. XIV sajandiks polnud asjad kuigipalju pararanenud: Taani kuninganna alustas avalikult sõda Põhja-Saksamaal asunud mereröövlite, niinimetatud vitaalivendade vastu, kuid Taani, Rootsi ja Mecklenburgi maaomanikud olid mereröövlitega mestis ning ajasid nendega äri. Keegi ei suutnud merel valitseda, kui ta ei olnud võimeline laiendama oma võimu vahetust rannikust ja jõesuudmetest kaugemale.

      Mõõduka mere ning maismaaliiklust takistavate põlismetsade, mägede ja soode, pehmete suvede ja karmide talvede ning nomaadide ja põlluharijate kokkupuude andis Läänemere ümbrusele ja kogu Kirde-Euroopale varasel keskajal omalaadse ilme, mis eristas seda selgelt muudest piirkondadest ja ajendas siin elavaid inimesi mõneti sarnaselt toituma, võitlema ja isegi mõtlema. Seda omaette maailma lahutas ülejäänust hulk looduslikke tõkkeid, kuigi isegi äärmiselt karmi kliima piirjoon ei olnud mõistagi takistuseks neile, kes teadsid, kuidas siin liikuda ning kuidas siia pääseb ja uuesti välja saab. Erinevalt põhjasuunast oli pääs lõunasse, itta ja läände mõistetavalt mõnevõrra hõlpsam, kuid sugugi mitte nii kerge ning on ilmne, et sissetungijate vältimiseks üritasid kohalikud asukad raskustega liialdada.

      Nii näiteks lõhestasid Põhja-Saksa tasandiku rannikuala suured jõed, rääkimata juba arvukatest väiksematest jõekestest ja ojadest, mis voolasid liigniisketelt viljatutelt platoodelt – Mecklenburgi ja Masuuria järved, Ees-Pommeri sood – otse merre. Just siin püüdsid taanlased 1171. aastal läbida «tohutut takistavat ja lehkavat sood» põhja pool Demminit, mida kirjeldas Saxo Grammaticus:

      Selle pealispinda kattis õhuke turbakiht, mis suutis küll kanda rohukatet, kuid jalgu enda peal hoida ei suutnud, tõmmates enda sisse paljud, kes sinna astusid. Tõesti, täiesti mutta vajudes kadusid nad aeglaselt lehkavatesse ja räpastesse haisvatesse aukudesse…

      Siis ratsamehed vigastuste ja väsimuse vältimiseks võtsid endalt raskust vähemaks ja hakkasid hobuseid eest juhtima. Kui mõni hobune liiga sügavale sisse vajus, toetati teda, ja kui loomi juhtivad mehed ise vajuma hakkasid, leidsid nad tuge hobuselakkadest.

      Samuti ületasid nad äärmiselt sageli nende teele sattuvaid ojasid kokkuseotud taimedest punutud purdeid mööda… Kuid hobused, kes sisse vajudes ägedalt uuesti ülespoole rabelesid, surusid mõnikord kapjadega oma juhte mutta. Kuningas ise, keda kaks sõjameest õlul kandsid ja kes oli ära heitnud kõik peale ihule lähima särgi, pääses hädavaevu püdela muda käest. Harva on Taani voorus rohkem higi valama pidanud!7

      Neist soodest ning Taga-Pommeri kõnnumaast lõuna pool laius liivaste metsade ja nõmmede vöönd,

Скачать книгу