LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kandsid ka oda või mõõka, kuid üldiselt olid vabameeste kõrval alati ka orjad. Kuigi vaese ja rikka vabamehe jõukuses valitses suur erinevus – kui näiteks ühele kuulus pool bøl’i ja teisele viissada, nagu seda võis kohata XII sajandi Taanis – , oli neil ometi ühesugune juriidiline staatus: nad mõlemad olid bond’id («asunikud», «talunikud»), kelle esivanemad olid end näidanud heast küljest sõjapidamises, piraatluses, kaubanduses või mõnel juhul ehk ka talupidamises ja kellest õigupoolest koosneski toona riik kui selline.

      Enamik Taani ja Rootsi bond’e oli mingil moel, näiteks truudusvandega, seotud valitseva dünastiaga, kuningasooga, esindas rahvast ja neile kuulus nii riigivõim kui ka märkimisväärne isiklik varandus. Legendaarsesse minevikku ulatuvate kuninglike traditsioonide rüüsse riietasid end rikastunud perekonnad. Taani Knytlingid jäljendasid selles Inglise ja Saksa valitsejaid. Kuid kuningate tähtsusele vaatamata talitasid bond’id vähemalt rahu ajal enamasti iseseisvalt. Väiksemaid piirkondi (herred Taanis, hundrad Rootsis) valitses maaomanike nõukogu ehk ting, mis võis koos käia isegi korra nädalas. Suuremaid piirkondi, kuhu kuulus mitu herred’it või näiteks terve saar, juhtis aga kõrgema taseme nõukogu ehk landsting, mis võis koos käia näiteks kaks korda aastas.

      Kuningad kasutasid landsting’e sõjaväe kogumiseks ja poliitiliste nõuandjatena, alamatelt nõukogudelt oodati aga kuninga esindaja otsuste täitmist nii rahu- kui sõjaajal. Mõlemal juhul aga olid ting’il määravaks ennekõike kohalik arvamus ja kohalikud suurnikud, «auväärsed» inimesed. Neile nõukogudele tugines sotsiaalne stabiilsus: rahu püsimine sugulusgruppide vahel, kõigi sõltlaste vaoshoidmine, lindpriide jälitamine, ausate kaubandusreeglite kehtestamine, piiride mahamärkimine, sissetungijate tagasilöömine. Kui kuningas suri, tuli kokku bond’ide suurkogu, mis kiitis heaks või lükkas tagasi valitseva kuningasoo troonipretendentide taotluse, kuigi vahel võis see tähendada pelgalt juba ette äraotsustatu tunnistamist. XII sajandi algul võisid vabamees ja tema isand Taanis ja Rootsis tegutseda endiselt ilma erilise ülalt tuleva surveta ning kuningad, kes suurkoguga läbi ei saanud, ei võinud oodata erilist sümpaatiat. 1131. aastal süüdistati Taani kuninga Nielsi poega ja pärijat mõrvas ning Ringstedi ting mõistis ta avalikult hukka. Verevalamise vältimiseks pidi kuningas poja Rootsi pagendama. 1153. aastal aga võeti kuningas Svend III Skåne landsting’il vastu mõnituste, vilekoori ja kividega.9 Rootsis oli asi veel hullem: kui kuningas soovis osaleda götalaste nõukogus, pidi ta laskma end sinna ametlikult kutsuda. Kuningas Ragnvaldile, kes 1120. aastatel ilmus kutsumata Karlaby ting’ile, sai osaks «häbiväärt surm».10 Ajad olid aga muutumas ning kuningavõim tugevnemas.

      Kuningad oli märksa rikkamad kui ülejäänud maaomanikud. Mõlemal maal kuulus neile hulk kuningamõisu ning õigus saada toiduaineid, hõbedat ja liiklusvahendeid igast piirkonnast. Nad võisid sõita mööda riiki koos relvastatud kaaskonnga, «süües end läbi kuningriigi», ning pidada suurtes majades võimsaid pidusid, kuhu olid kutsutud parimad meelelahutajad. Aplus ja joomarlus, mida nii neile kui ka slaavi vürstidele ette heideti, olid ilmselt sellelaadse sotsiaalse kontrolli lahutamatu koostisosa. Peale selle oli Taani kuningatel linlaste üle mitmeid õigusi – raha müntimine, linlastest kinnisvaraomanike «kesksuveraha» sissenõudmine, tollid, gildide ja välismaalaste kaitseraha, samuti õigus trahvisummadele teatud kuritegude eest, kuningriigi rannikule paiskunud laevavrakkidele ning mitmetele loodusvaradele. Rääkimata sellest, et kuningas sai endale ka pärijata surnute vara. Kõik see tõi jõukust juurde ning lisaks tugevdas kuninga seisundit veelgi kahe üleriigilise organisatsiooni juhtimine, mille eest ei pääsenud ükski inimene. Need olid lething ehk sõjavägi ja kirik. Esimesest oli juba juttu (lk. 53), kuid lähemalt räägime sellest edaspidi. Kirikul oli kulunud enda kehtestamiseks tublisti aega (umbes 815.– 1020. aastani), kuid 1070. aastail täitis Taani kuninga kaitse all oma kohustusi seitse piiskoppi. Nende kohustuste hulka kuulus osalemine kohalikes nõukogudes, abi kohaliku kaitse organiseerimisel ning valitseja abistamine nõuannete, külaliste vastuvõtmise, kirjatööde ja palvetega. 1103. aastani oli nende vaimulikuks juhiks Hamburg-Bremeni peapiiskop, kuigi ametisse nimetas neid tegelikult kuningas. Järgmisel aastal sai Skandinaavia kirikute peapiiskopiks aga Lundi piiskop ning Taani kuninga päralt oli nagu keisrilgi oma Reichskirche.

      Taani hakkas tasapisi sarnanema muude läänekristlike kuningriikidega, seda eriti Nielsi (1104–1134) ja Valdemar I (1157–1182) võimu ajal. Esimesed konvendid ja kivikirikud püstitati 1070. aastail, neile järgnesid peagi ka kloostrid. Paavst Gregorius VIII oli oma kirjad adresseerinud Põhjala kuningatele kui kristlikele valitsejatele ning Paschalis II oli tunnistanud mõrvatud Knud IV (suri 1086) katoliku usu märtriks. Püha Knudi vend Erik I läks palverännakule Bütsantsi, kõrgaadlikud järgisid aga kuninga eeskuju ja tegid kirikutele heldeid annetusi. Vahel said need aadlikud piiskoppideks ning aegamisi kadus vajadus kutsuda kõrgvaimulikke Saksimaalt või Inglismaalt. X sajandil olid kuningad kuulutanud end alamate nimel kristlikeks, nüüd hakkas see tegelikkuseks muutuma.

      Rootslastel kestis Lääne kommete omaksvõtmine umbes pool sajandit kauem, kuid suund oli sama. Viimane avalikult paganast kuningas suri XI sajandi lõpul, sama ajani tegutses ka muistse jumala Frej pühamu Uppsalas. Smålandi metsaelanikud olevat jäänud kristlusest puutumata 1120. aastateni, muudes kaugemates piirkondades võis kristluse levik veelgi enam aega võtta. Igal juhul võis paavsti skribent 1120. aasta paiku Rootsi üheksast peamisest regioonist seitse kirja panna piiskopkondadena ning 1164. aastal sai kuningriik oma peapiiskopi, kes küll jäi alluma Lundi piiskopile. Ka kuningavõimu konsolideerumine võttis Rootsis rohkem aega. Osaliselt kiriku nõrkuse tõttu, osaliselt aastail 1156–1250 eri kuningasuguvõsade vahel möllanud võitluse, ennekõike aga svealaste ja götalaste endiselt püsiva eristatuse pärast. Põhiraskusteks olid aga hõredam asustus, kehvemad sideolud, külmemad talved ja suuremad metsamassiivid muutsid kontrolli kehtestamise vaevalisemaks.

      Kristlus ei suutnud siiski mainitud rahvaid otsekohe rahumeelseks muuta. Endiselt domineerisid ühiskonnas sõjamehed, kelle elu sisuks oli tapmine, olgu siis tegemist vürstide, maaomanike või lihtsate mõõgameestega. Sõdalaste ja ülejäänute vahel valitses selge erinevus nii sünni kui ka järglaste poolest, rääkimata juba väljanägemisest, mida rõhutasid veelgi traditsioonid ja seadused. «Maa rajanegu seadusele,» kõlas uus deviis, kuid seadusi tegid, hoidsid alal ja tõlgendasid maaomanikud, mis välismaalaste meelest oli meelevaldne ja ebakristlik. Kui Knud IV püüdis seda 1080. aastail muuta, kohtas ta teravat vaenulikkust. Alles XII sajandi teisel poolel hakati seadusi kirja panema ning neid leevendama. Siin ei olnud tegemist ainult vägivalla seadustamisega. Suuremaid seaduserikkujaid võidi isegi siis, kui nad olid rikkad, lindpriiks kuulutada, nagu juhtus 1131. aastal kuningas Nielsi pojaga. Kuningal oli mõistagi avaliku vägivalla ohjeldamisel ja vaenuküsimuste lahendamisel oma huvi, sest trahvid kosutasid ka valitseja kassat. Vaenuküsimusi, vargusi ja pärilustülisid lahendati vastavalt üldisele õiglustundele. Kuni 1130. aastateni polnud linnad piiratud müüridega, samuti polnud eralinnuseid ega eraõigust nii avaras tähenduses, nagu see hiljem tugevaid ja rikkaid soosides tekkis. Kirikuseadusi tuli muuta ja parandada, enne kui neid hakkasid kohtulikõiguslikult siduvaks pidama ka skandinaavlased, kes olid omaks võtnud kristluse, hülgamata samal ajal oma esivanemate kombeid. See avaldus mitmel moel. Endiselt pandi lastele harjumuspäraseid vanu nimesid. Taanlastel olid näiteks Svend, Erik, Harald, Aki, Toki ja Bovi märksa levinumad kui Nigles, Pæter ja Kristoffer. Neile meeldis kuulata vanu värsse ja islandlastele maksti korralikult nende retsiteerimise eest. Nad ei loobunud lahutustest ja mis peamine, ei ilmutanud sugugi leebust ülekohtu eest kätte makstes. 1131.–1135. aastal pühiti sellise veritasuga peaaegu minema rohkearvuline Taani kuningasuguvõsa. Üks teade kõneleb, et kuningas Erik «Unustamatu» (Emune) olevat lasknud kaheksa last – oma vennapojad ja – tütred külmavereliselt mõrvata, et lõpetada tüli oma vennaga, kelle ta oli juba lasknud tappa.11 Ka kuus piiskoppi hukkus võitluses Eriku vastu, kuid siiski andis ta maad Lundi kanoonikutele ja Ringstedi munkadele ning olevat valitsenud «jumaliku leebuse soosingus».12 Sama sajandi lõpul hindas ajaloolane Saxo teda õiglaseks meheks. Sellised mehed kummardasid ennekõike edu, mida tagas Kristus, kes

Скачать книгу