LITMIR.BIZ

Скачать книгу

olid oma Läänemere-naabritele sama hirmutavad kui viikingiajal, kuid aastaks 1100 oli nende meretaguste ettevõtmiste laad muutunud. Idas vajasid Vene ja Bütsantsi õukond sõjamehi ja sinna suundus endiselt erinevaid sõjasalku, aga võimu ja maa omandamise võimalused olid seal kesised. Me ei tea ühtki Rootsi kuningat, kes oleks ajavahemikus 1050–1150 võtnud ette sõjaretke Soome, sest venelased hoidsid kaubateid ja nahku pakkuvaid sõltlasrahvaid üha tugevamini oma kontrolli all ning varandust kokku ajada lootev rootslane pidi tegutsema kas kaupmehena või teenima palgasõdurina varjaagide üksuses kõrvuti taanlaste, norralaste, islandlaste ja inglastega. Raha oli küll käeulatuses, kuid konkurents kauka juurde pääsemiseks oli väga tugev.

      Läänes ei olnud perspektiivid, mis sundisid paljusid taanlasi perioodil 800–1075 merele suunduma, enam nii ahvatlevad. 1069., 1075. ja 1086. aastal proovisid Svend II ja Knud IV taas tõsisemalt Inglismaad tagasi vallutada, ent igal järgmisel katsel oli aina vähem edu. Viimane retk ei jõudnudki plaanist kaugemale. Tõrksad sõjamehed läksid loata laiali ning selle asemel, et teenistuse vältimise eest trahvi maksta, hakkasid nad vastu ja tapsid kuninga. Ehk nagu ütles üks inglise kroonik: «taanlased, keda kunagi peeti kõigist rahvastest kõige ustavamaks, on nüüd süüdi kõige truudusetumas ja reeturlikumas kuriteos, mida ette võib kujutada».13 Sellel võib olla mitmeid põhjusi, kuid siinkohal käsitleme vaid kolme.

      Esiteks oli väepealikel tõenäoliselt rohkem võita koju jäädes, kui hästi kaitstud saarele ohtlikku retke ette võttes. Suured suguvõsad olid kogunud liiga palju maad ja vara, et riskida selle saatusega kaugetele maadele sõtta minnes. Mehed, kes suutsid oma tahtmise ting’il läbi suruda, talupojad tööle panna või pidada kaubalaeva, ei vajanud oma vara suurendamiseks Inglismaaretke ning isegi vaesed sõjamehed leidsid küllaldaselt laevu, mis jahtisid saaki koduvetes. 1069. ja 1075. aastal Inglismaale jõudnud laevastikud käitusidki nii, nagu oleks nende ülesanne kiiresti röövsaak kokku ajada ja turvaliselt koju tagasi pöörduda, mitte aga korrata 1016. aasta maavallutust.

      Teiseks ei piisanud Taani kuningatel enam raha Lääne relvastuse arenguga sammupidamiseks. Svend Harkhabe ja Vana Knud olid ülal pidanud suurt palgaarmeed. Kui aga Knudi järglased kaotasid Inglismaa, jäid nad ilma ka oma sissetulekute põhiallikast ja suutsid ülal pidada vaid väkesearvulist väljaõppinud sõjameeste kaaskonda. Svend II oli palunud Edward Usutunnistaja käest 1052. aastal laenu viiekümne laeva mehitamiseks. Seda ta aga ei saanud. Kui tema poeg Knud IV 1086. aastal Odenses tapeti, ümbritses teda vaid paarkümmend sõjameest. Teda hüljanud suur laevastik oli valet sorti laevastik: mehed ei olnud saanud väljaõpet piiramiskunsti alal, samuti polnud neil ratsaväe varustust. Teised kuningad olid targemad, näiteks Knudi vend Harald Käiakivi (Hen) ja tema Norra kaasaegne Olav Rahulik (Kyrre).

      Kolmandaks oli kodumaalgi märksa pakilisemaid sõjalisi probleeme: Taani rannikut ja piirialasid rüüstasid regulaarselt Läänemere-äärsed slaavlased. Taanlastest oli saanud kaitsele asunud härrasrahvas Herrenvolk.

      Põhjala kolmest ülejäänud rahvarühmast olid skandinaavlastele lähimad slaavlased. Eriti just need lääneslaavlased, kes elasid rannikul ja kaugemal sisemaal Kieli lahe ja Visla vahel, asustades muu hulgas Fehmarni, Poeli, Rügeni, Usedomi ja Wolini saart. Nad jagunesid mitmeks rahvaks. Saksi ja Taani piirist Traveni elasid vagrilased, Travest Warnow’ni obodriidid – kaks hõimurahvast, kes olid ühise valitseva dünastia läbi lõdvalt seotud Elbe jõgikonnas elanud polaabidega. Warnow’st Rügenini elas Odra suudmealal ja piki Peene jõge rühm kokkusulamata hõime, keda nimetati ühise nimega ljuutitšiteks või viltsiaanideks (tõlkes «hirmus» või «hundirahvas»). Neist põhja pool, Rügenil ja selle vastu jääval mandriosal elasid ruugid ehk ranid. Obodriitide ja ljuutitšite keel erines veidi nende lõunapoolsetest sorbi ja Lausitzi alade naabrite omast ning seda klassifitseeritakse lääne-lehhi keelerühmaks. Ida-lehhi keelerühma kuulusid poola keel ning selle rahva keel, kes asustas ülejäänud lääneslaavlaste rannikut Odrast Vislani. Need olid pomoraanid ehk «mereäärsed inimesed», kelle seast hiljem Danzigi (Gdańsk) suunas eristusid kassuubid («kasukainimesed»).

      Läänemere slaavlased olid Põhjalas suhteliselt uustulnukad. Nad olid saabunud kagust ja asunud aladele, kust germaanlased olid I–VI sajandini lahkunud. VIII sajandiks olid nende piirid suhteliselt stabiilsed, kuigi võitlus ülemvõimu pärast tõi ka hiljem kaasa mõningaid muudatusi. Bremeni Adam nentis, et nad on böömide ja poolakate hõimlased ning kuuluvad seepärast suurde Kesk- ja Ida-Euroopa piirkonda, millele ta andis nimeks Slaavia. Ladinakeelsed autorid nimetasidki neid slaavlasteks, kuid eristasid poolakaid, venelasi ja tšehhe, keda ka meie slaavlasteks nimetame. Skandinaavlased ja sakslased kasutasid nende kohta nimetust vendid. Vaadeldaval ajajärgul erinesid nad mitmes mõttes kõigist oma naabritest, kuid samas oli ka palju ühisjooni, mida tasub eriti rõhutada.

      Vendid olid sarnaselt skandinaavlastele enamjaolt talupojad: maaviljelejad ja karjakasvatajad elasid väikestes külades, kasvatades vilja ja lina ning pidades kodulinde ja veiseid, kõrvaltegevusena ka kala püüdes, mesilasi pidades ja küttides. Põhiline maakasutusühik oli kuritz ehk adramaa (ladina keeles uncus, mille vastandiks oli mansus ehk saksa keeles Hufe). Talupoeg tasus selle pealt viljamaksu ja mitmesuguseid muid makse vastavalt oma kõrvaltegevusharudele. Varastes statuutides on neid vahel nimetatud träälideks, kes olid seotud konkreetse uncus’ega, või siis ühe osapoolena küla arvukate maksude tasumisel. Mõned andmed aga lubavad oletada, et talupoegi võeti sageli vangi või müüdi.

      Nagu Skandinaavias, läks ka siin põllumajanduslik lisaväärtus maaomanike ülalpidamiseks, olid need siis maaülikud, kes elasid kaaskonnaga suurtes metsataludes, või linnadesse asunud sõjameeste ja linnaelanike kogukonnad. Slaavi ühiskond oli väga tugevasti militariseeritud. IX–X sajandil elasid nad pideva surve all viikingite haamri ja keisririigi alasi vahel ning pikka aega olid obodriidid ja vagrilased Taani kuningate, Saksa piiskoppide ja markkrahvide andamikohuslased. Tekkiv ülikkond hoidis vaenlaselt õppides enda käes maad ja talupoegi ning ekspluateeris hõimukaaslasi tõhusa sõjaväe, laevastiku ja linnuste loomiseks. Suuremad asukonnad jagunesid väiksemateks piirkondadeks, mille keskmeks oli vähemalt üks muldvalli, tara ja vallikraaviga linnus. Seda kontrollis tavaliselt valitseja asehaldur ehk vojevood. Vojevood nõudis sõjameestelt teenistust, talupoegadelt makse ja võõrustas vürsti, kui see mööda maad ringi sõitis kas suuremate pidustuste ja avalike esinduskogude koosistumiste puhul või oma võimu ja karistava väe näitamiseks. Vürsti nimetati knes ja nagu Skandinaaviaski tegutses ta oma hõimu juhina, samuti vürstisuguvõsa peana. Kuigi vürstisuguvõsa kõigil liikmetel oli reeglina maad ja oma kohtupidamisõigus, oli vürsti võim enamasti üsna piiratud.

      Selle üks põhjusi oli territooriumide erinev staatus. Osa kujutas endast laanealasid, kus asusid vürsti enda maad ja kus vojevoodile ei julgenud keegi vastu astuda. Osa aga paiknes suurte veeteede ja abajate ääres, moodustades kiiresti arenevaid kogukondi, mis ei soovinud kellegi käsule alluda. Hõimude, territoriaalvalduste ja vürstivõimu geograafia kõrval tuleb arvestada ka linlike keskuste geograafiat. X sajandil rajasid vendid juba ringikujulise või ovaalse põhiplaaniga linnuseid, mis varasemates tekstides kannavad nimetust civitates. Sõda, kaubandus ja maade parandamine soosis mõningaid nende seast, jättes teised tagaplaanile. Nii võis XI sajandil näha Taanist Vislani igas jõesuudmes mitu kilomeetrit sisemaale ulatuvat agulinnade ahelat. Põhiplaanid võimaldavad meil näha linnade arengujärkusid. Kõige kõrgemal seisis gard (grod) ehk palatium, kus paiknesid sõdalaste eluhooned, tsitadell ja valitseja residents, tavaliselt ümbritsetud vallikraavi, muldvalli ja puittornidega. Selle all ringvalli sees asus urbs või suburbium, mis algselt kujutas endast kohta, kuhu piirkonna elanikud said sõja korral varjuda. Hiljem aga täitus see tihedalt ülikute, käsitööliste ja kaupmeeste majadega, olles samuti vähemalt üheks kohaks, kus võis näha väikesi puust pühakodasid. Väljaspool valli oli tihtipeale veel üks asustustsoon kalurite, talupoegade ja väikekaubitsejate jaoks. Seal asus ka turuplats. See muster võis paiguti erineda vastavalt maastikule (Szczecinis–Stettinis näiteks oli kolm küngast) ja arengutasemele, kuid igal juhul oli see teistsugune kui Taani lihtsad nelinurkse põhiplaaniga linnad.

      Ükski linn ei asunud vahetult rannikul, vaid abajate, jõgede või laguunide ääres (Arkona näiteks kõrgel rannakaljul),

Скачать книгу