LITMIR.BIZ

Скачать книгу

õpetatakse närvidele käima?”

      Janar püüdis mitte välja teha, kuigi teadis, et õige pea osutub see võimatuks.Tal oli õigus.

      „Janar, kuule, kas sa mõne medõega oled keppinud?” lajatas Marek otsustavalt ammu hingel olnud küsimuse.

      „Jajah, hoia muidugi endale,” ütles Marek, kui Janar kohe midagi ei vastanud.

      „Päris elus ei räägi inimesed sellistest asjadest.”

      „See siin ei olegi päris elu. Me ainult istume ja teeskleme, et on. Samuti kõik õed ja arstid, isegi minu ema. Et kõik on korras. Aga pole ju!”

      „Ei, ma ei ole kunagi ühtegi medõde keppinud,” loobus Janar mõttetust vastupanust.

      „Varsti tekib meil mõlemal võimalus. Koos töötades on paremad šansid.” Marek noogutas nii agaralt pead, et tume lokk hüples laubal.

      Janar ei hakanud üle kordama, et ta ei saa liigutada. Noormehe entusiasm oli nakkav. Jälle kord tundus talle, et õigupoolest polegi midagi eriti lahti.Varsti, varsti ja võimalik, et kõigest kuu-kahe pärast saab ta siit omal jalal välja.

      Ei tea kuidas Marek seda ette nägi, aga peagi piilus palatisse Liina.

      „Tere, on teil midagi vaja?” oli ta esialgu leplik.

      „Kuidas oleks…” püüdis Marek alustada, kuid Liina oli nobedam: „Sina ei saa midagi. Ma küsisin Janari käest.”

      Liina astus palatisse ja kohendas Janari patja. Marek matsutas rahulolevalt ja tegi Janarile silma, kuigi too seda märgata ei saanud. Pealtnäha arusaamatus meeltesegaduses istus Liina Janari voodiservale, jättes Mareki ennast suurte silmadega jõllitama.

      Janar, kes ei osanud veel inimeste haletsushooge ära tunda ega vihata, vaatas imetledes Liinat ja mõtles, et ehk on Marekil õiguski, et ta niiviisi Liinat ihales. Liina juuksed olid nii rõhuvalt sütevärvi mustad, et Janaril tekkis tahtmine käsi sirutada ja katsuda, et nende ehtsuses veenduda.

      Impulss, mille aju välja saatis, jõudis kätesse ning enne, kui Janar käsu tühistada jõudis, müksas ta Liinat õrnalt ribidesse ja läks ise üle näo punaseks, kartes, et Liina arvab ta Marekiga ühte klubisse.

      Naine ütleski: „Nonoh, ma näen, et su käed ei taha kuidagi paigal seista.“

      Janar oleks väga tahtnud, et Liina poleks midagi märganud või vähemalt, et ta oleks suu kinni hoidnud. Nüüd kuulis teda terve palat ja kindlasti ka Roman.

      Marek upitas ennast vaatama. „Näed siis, polegi midagi hullu.” Ülesajamisel olid ka teised põhjused. Marek ei saanud sinna midagi parata, et loodus ta hormoonid nii lootusetult tormama oli pannud.Ta pidi pettuma: Liina kittel lasi küll paista naiselikel vormidel, kuid need olid laia rinnahoidjarihmaga selja peal kokku pigistatud. Haare oli nii tugev, et külgedelt pressisid paelad sügavale ihusse. Marek oli kade. Janar oli saavutanud Liina täieliku tähelepanu, rohkem, kui tema iganes suutnuks. Jonnakas puberteet nõudis kohest sekkumist, kuid fakt, et Liina istus temast poole meetri kaugusel ja tal oli võimalik naise aroomi sisse ahmida, hoidis teda tagasi.

      „Kuule, ole hea, too mulle siiber, mul on sitahäda,” jätkas Marek rõõmsalt, kui Liina teda lõpuks märkas.

      Liina patsutas paar korda julgustavalt Janari käsivarrele ja tõusis, et tüütu patsiendi soovi täita. Janari käsi jäi puudutuse kohalt meeldivalt kirvendama.

      „Ta sõi sul peo pealt,” itsitas Marek ja tõstis pöidla paljutähenduslikult üles. „Ja tead,” ta ei jäänud vastust ootama, vaid jätkas kiiresti, „kui ta sinu voodil istus, siis ta põlved ei olnud päris koos. Ja ma nägin! Ta tegi seda meelega! Ma ju ütlesin sulle, et koostöös hakkab meil vedama.”

      Janar oli emotsionaalselt ja moraalselt nii väsinud, et ei hakanud lopsakaid kulme vehkiva ürgvaimustuses puberteedile vastu vaidlema.

      „Nüüd ei olegi muud, kui palud, et ta masseeriks sind natuke ja mina samal ajal…”

      „Rahune maha,” sõnas Janar tuimalt.

      Naaber oleks ilmselt lõpmatuseni samal teemal lobisenud, kuid õnneks tuli Liina siibriga palatisse tagasi ja Marek pidi tõestama, et ta seda ka vajas.

***

      Radiaatori küljes elava soojalembese asuka suust kostis ärritunud pomin: „Jätke see kiremine!”

      Poisid vaatasid üksteisele üllatunult otsa: tuli välja, et pikkade halliseguste juustega õgard, kes ainult toitumiseks virgus, oskas rääkida.

      Marek hakkas totakalt hirnuma ja küsis poolkuuldavalt: „Mis see jobu köhib seal?”

      Janar ei mõistnud palatikaaslase raevupurset, sest nad ei olnud Marekiga midagi tavapärasest erinevat korda saatnud. Marek pidas monoloogi ja tema vastas lühidalt jah ja ei.

      Sündmused hakkasid hargnema: mees viskas järsu liigutusega teki pealt ja tõukas ennast voodiservale istuma.Ta heitis vihase pilgu poiste poole, toetas kätega voodiraamile ja vibutas lühikesi jalgu energiliselt. Marek tõmbus tõsiseks. Äkilised liigutused tundusid ähvardavalt reaalsed.

      Higised laubale kleepunud hallid juuksesalgad, säravad silmad ja järsk hüplemine meenutasid mõnd „Kapsapea“ multifilmi nukku.

      Vihane mees üritas voodi kõrvale maha poetatud karke kätte upitada, kuid kuna see ei õnnestunud, ümises omaette: „Hõmm, hõmm, hõmm, hõm,” viskus voodisse tagasi ja surus pea demonstratiivselt patjade vahele. Selleks korraks oli olukord lahenenud.

      „Mnjaa, ohtlik vanur tundub seal nurgas elavat,” osatas Marek.Ta ei olnud juhtunust raasugi õppinud.Vihasest kaaslasest lahutav distants tundus talle piisavalt turvaline.Viis meetrit võis mõnel juhul tähendada sajakilomeetrist edumaad.

      Janar ei öelnud midagi.Teda hakkas järsku häirima, et ei tea palatinurgas tigetsenud mehe nime ega ka seda, mis mõlemal kaaslasel viga oli. Millegipärast tundus talle, et palatikaaslased olid maailmas, kuhu tema äsja sisenes, kohanenud ja ellu jäänud. Ja et nad varjavad tema eest midagi.Ta oleks tahtnud nendelt infot tangidega välja kiskuda, uurida, pärida, kombata, et teada saada, mis teda täpselt ootamas oli. Hetkel tundus talle, nagu kihutaks ta autoga betoonseina suunas. Kokkupõrge oli vältimatu, kuid midagi ei saanud ette võtta, sest saatus oli valmis kirjutatud ja ära otsustatud. Janar oli jäetud nimetu statisti rolli, kellel ei olnud sõnaõigust.Ta sai ainult oodata ja tunnetada, et õnnetus lähenes.

      Janar mõtles, et see ei saa nii olla. Kukkumine oli ju seljataga, operatsioon õnnestus ning võib-olla juba mõne kuu pärast naerab ta juhtunu üle. Avab pudeli õlut, vaatab õhtust seebikat – olenevalt päevast, kas kriminalistide või arstide tegemisi –, hommikul läheb tööle, õhtul koju ja trenni. Nädalavahetusel kõmbib läbi porise sügise või selleks ajaks ehk juba läbi lumise talve ööklubisse ja öösel komberdab koju magama. Pühapäeval on pohmell, olenevalt eelmise päeva joobeastmest. Ja siis algab uus tsükkel.

      „Kardad seda vana või?” irvitas Marek.

      „Ah, jäta inimene rahule ja ole veidi vaiksem. Ma tahan ka rahus olla, mitte pidevalt su möla kuulata,” sähvas Janar veidi liiga teravaltki.Teadmatus, segased tunded ja palatinaabri pidev sumin ärritasid.

      Mareki prilliklaasidelt peegeldus solvumine.Ah niiviisi, näisid need ütlevat. Ise tead. Suunurgad tõmbusid allapoole krimpsu.

      Solvunud laps.

      Õnneks astus palatisse Liina ja Marek unustas kõik muu.

      „Liina,” hõikas ta rõõmsalt, „kas tood teed, mul on külm?” Marek oli taktikat muutnud.Ta püüdis pealekäiva ülbitseja edutu mudeli välja vahetada haavatud kutsika käitumise vastu, mis näis palju paremini mõjuvat. Poiss õppis lennult manipuleerimist. Oli ju temagi katki ja eesmärgi nimel panna Liina oma tahtmise järgi liigutama oli ta paljuks valmis.

      „Oi, jalad valutavad,” oiatas Marek ja krimpsutas nägu. Liina astus Mareki juurde, vaatas teda kahtlustavalt ja ütles: „Kui sul tõesti on valud, siis toon unerohtu ja valuvaigistit.”

      „Jah,” oli Marek ohverduseks valmis.

      Liina

Скачать книгу