LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Janar omas mahlas. Loomulikult oleks ta tahtnud olla jutuosav ja seista tähelepanu keskpunktis, kuid see ei õnnestunud kunagi.

      Birgitiga kohtus Janar klassivenna sünnipäeval. Polnud ka tema otseselt Janari maitse, kuid ta oli vanem ja igati keskmine.

      Mitte paks. Mitte ilus. Hall. Aga iga võimalust pidi kasutama, selline oli reegel. Birgitil oli, mida Janar ihaldas, ja nad ei häbenenud üksteist.Võinuks isegi öelda, et võrdsed paarilised olid teineteist leidnud. Peagi selgus, miks ta Janarile tähelepanu pööras: naises peitus ablas deemon, kes ei teinud mingit saladust, et peale Janari seksis ta veel ka Tarmoga ja Andrusega ja… Janar taandus kompromissitult, kuid hiljem kahetses tõtlikku sammu kibedalt.

      Kas tõesti oli ta sunnitud leppima mälestustega paksust Annelist ja litsakast Birgitist ning veel mõnest üksikust vaevu meenuvast hädisest suguühtest purjus peaga. Oligi kõik ja rohkem ei saagi? Türa ei tööta.Viga küljes? Ahastus vajus peale ja uputas kõik mustadesse värvidesse. Ei himu, ei tunnet, ei kiima, ei midagi, ainult hirm ja kadedus. Kas elul oligi mõtet, kui ei saa sugu jätkata? Või oli see kõik ületähtsustatud mula?

      Kui võtta mehelt soojätkamise või seksimise võimalus, kas siis talle üldse jäi midagi alles? Kas elus võis olla midagi suuremat? Ei, seda Janar ei uskunud. Kuid töötavaid käsi omades sai enda elu ja saatusega midagi peale hakata.Tekkis valikuvõimalus. Kas ta pidi oma haledat eksistentsi üleüldse pikemaks venitama? Mõtted julgustasid Janarit ja andsid suuna, mille poole püüelda.

      Marek sirutas käterätiku poole. Sellepärast kasutavadki õed alati kummikindaid, kui seda eset puhta vastu vahetavad. Janar tundis järsku naabri vastu ülimat tülgastust. Kuradi pihkur, mõtles ta vihaselt, ajas mind keset kõige magusamat und üles. Võimaluse korral andnuks Janar talle korraliku keretäie. Kas või ainult sellepärast, et teine võis teha seda, mida tema ei saanud.

      Roman

      Kui välja jätta mõned silmapilgutamised ja põrnitsemine eile või sada aastat tagasi, siis polnud Janaril õnnestunud naabriga rääkida, kuigi oli seda kindlalt plaaninud. Anesteesiajärgsetest veidrustest ja keha vastureaktsioonist operatsioonile ning üleüldisest meeltesegadusest oli möödas pikk ajaühik – päevajupike ja öö.

      „Kuidas läheb?” küsis Janar ja naeratas.Vastust ta ei oodanud. Tegelikult ta ei teadnud, kas Roman teda kuulebki.Vähemalt pidi ta nägema, et Janari suu sõnu vormis. Seegi asi. Janar polnud mitte kellelegi nii sügavalt ja nii kaua silma vaadanud.

      Alguses see talle ei meeldinud.Tekkis äratõukerefleks, ta oleks tahtnud silmad sulgeda ja Romani olematuks mõelda, kuid siis mõistis, et teise patsiendi eksisteerimine lohutas teda. Keegi, kellel läheb viletsamini kui temal. Igal inimesel oli julgustuseks vaja enda kõrvale saatusekaaslast, teada, et mingil skaalal läheb tal ikka hästi. Põrusin küll eksamil läbi, aga see 11b Markus jäi hoopistükkis istuma või siis mina sain küll kinga, aga naabri Ants oli juba kaks aastat töötu. Nii edasi, kuni lõpmatuseni.

      Roman liigutas silmi vasakult paremale, imiteerides ilmselt pearaputust või õlgade kehitamist. See võis tähendada, et näed ju ise, kuidagi ei lähe.

      Enam ei tihanud Janar midagi küsida.Vaatamisest piisas. Rääkides ta justkui rõhutanuks oma üleolekut. Kaks tundi veel, siis saab süüa ja nad keeratakse selili.

      Sõnatu vaatamise taga oli suur maailm. Kui keskenduda laugudele, näoilmetele, vaadata peegeldavaid täpilisi struktuure, silmavalgeid, siis avalduvad teadvuse uued horisondid. Aegade algusest söötis seisnud tühjad väljad.Võis lausa ette kujutada, kuidas info sähvib mööda närvivõrku kuklasse ja tagasi. Kõige taga oli midagi peaaegu tajumatut, õhkõrn niidike, mis näis juhatavat teda järgiva mõtte saladuslikele radadele, aga iga kord, kui Janar silmi pilgutas, kadus teejuht käest ja ta pidi jälle otsast alustama.

      Pingsast vaatamisest pisaratesse kippuvaid silmi sai puhata, kiigates üle Romani, tühja voodit ning akent selle taga.Aknalauda kaunistas jalgpallisuurune kaktus – kingitus mõnelt tänulikult patsiendilt.

      Kui silmad kõvasti kinni suruda, oli kuulda ühtlaselt sahisevat ventilatsiooni. Hea ettekujutlusvõime korral võis mõelda tuule käes keerlevale kõrbeliivale, aga Marek oma lobisemisega hoolitses selle eest, et keegi liiga kaugele ei pageks. Jutukaja kõlas ühtlase jahvatusena, ükspuha, kas keegi kuulas ja vastas või mitte. Soojalembene patsient pistis aeg-ajalt uudistavalt nina padjakihtide vahelt välja. Linad sahisesid, padjad lõhnasid higi järele, koridoris oli kosta samme ja summutatud jutukatkeid.

      Maailm oli kahanenud nii pisikeseks, et mahtus pöidla ja nimetissõrme vahele nagu tatikuul. Jäi ainult pallikeseks veeretada ja kuhugi kaugemale silma alt ära nipsutada. See oli ka ainuke füüsiline tegevus, milleni Janar küündis.Ta oli hommikust peale kahte sõrme üksteise vastu nühkinud, nii kõvasti, et nahk hakkas kuluma. Näpud olid tulised ning tegid haiget.

      Mida tungivamalt Roman teda seiras, seda vähem Janar silmi lahti hoida suutis. Roman oli vahtimiskunstis palju osavam.

      Võib-olla oli ta eelmise voodinaabri surnuks jõllitanud. Janar turtsatas hüsteeriliselt naerma. Marek tahtis naljast osa saada, aga kui Janar temast välja ei teinud, solvus kiiresti.

      Veel mõnikümmend minutit ning ta keeratakse selili, siis veel mõned tunnid ja tuleb öö, mõned päevad, nädalad, kuud. Nii kaugele ei olnud Janaril julgust vaadata, ta püüdis pigem hetkes püsida. Niisiis, tuli ära kannatada need mõnikümmend minutit.

      Argipäev

      Janar puhus läbi kõrre, kuidas jaksas, ja Mareki ema Inga hoidis veeklaasi. Mullid tõusid järjekindlalt veepinnale. „Veel-veel,” julgustas Inga. „Tead, ma toon sulle järgmine kord rannapalli, sellest on rohkem kasu. Sul tuleb veeklaasis mullitamine juba päris hästi välja. Rannapalli puhudes saad paremini kopse treenida.”

      Marek vahtis neid tükk aega vaikides, lõpuks ei pidanud enam vastu.

      „Kurat küll, ema,” kiunatas ta, „ma olen sulle sada korda öelnud, et ma ei taha, et sa mulle viinamarju tood. Kas sulle ei jää midagi meelde?”

      „Viinamarjades on palju vitamiine. Sa pead neid sööma, siis saad kiiremini terveks.”

      „Osta siis vähemalt ilma seemneteta. Miks sa alati ostad neid hapusid rohelisi ja suurte seemnetega, ma ei viitsi neid välja nokkida.”

      Inga patsutas pojale rahustavalt põsele. Näiliselt süütule liigutusele järgnes raevukas purse: „Kuidas sa võid nii teha, teiste nähes!” Mareki põsed värvusid tulipunaseks. „Ma ei ole enam kümneaastane!”

      Inga ehmus ja püüdis ebamugavast olukorrast ohutult välja libiseda: „Vabandust, ma unustasin ära, et sulle ei meeldi.”

      „Käi minema! Iga kord, kui sa siin oled, teed sa midagi sellist, et ma ei saa pärast inimestele silma vaadata.” Marek plaanis situatsioonist kogu draama välja imeda.Ta ei oleks kuidagi suutnud mõista, et tegelikult oli tal vedanud: õena töötav ema pääses teda kord nädalas külastama.Teistel patsientidel seda luksust ei olnud.

      Janar püüdis olukorda päästa ja pöördus Mareki ema poole: „Ulata mulle palun õuna.”

      Inga pöördus tänulikult, kuid Marek nägi katse läbi ja sõnas jonnaka tooniga: „Jaa, muidugi, tegele ikka mingi võõra tüübiga, mitte oma pojaga.”

      „Ma ju andsin talle lihtsalt õuna.”

      „Lihtsalt kogemata sattus su kotti õun, mille sa talle öökapile poetasid, aga mulle tood alati neid sitaseid viinamarju!” karjus kontrolli kaotanud Marek.„Tasa, tasa, sa äratad kõik üles,” ütles Inga. ”Ma hakkan parem minema.”Ta tõusis ja astus töntsi sammuga ukseni. Pööras veel kahtlevalt ringi, vaatas oma kurja näoga poega, kes käed rinnal kõrgilt ümbrust seiras, lehvitas Janarile ning väljus. Hoolimata tülist teadsid kõik osapooled, et ta tuleb järgmine kord jälle. Janari rõõmuks ja Mareki meelepahaks.

      „Ta teeb alati kõik valesti. Meelega!”

      „Mulle tundub, et ta võttis sinu pärast töölt vaba päeva.”

      „Ära hakka peale, raisk,”

Скачать книгу