LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ma lootsin kogu südamest, et meeldib edaspidigi. Raevust punaseks tõmbunud silmavalged selle plaani juurde ei kuulunud.

      “Stupid is as stupid does.”

      Ma lonkisin kööki ja tõstsin suitseva panni tulelt. Üldiselt olin ma need vähesed korrad, kui keegi mind tõsiselt solvas, auga välja teeninud. Aga mitte täna. Ma olin ju Ulrikest säästa üritanud. Vägivalla, mõttetu surma ning arusaamatu fanatismi eest. Me olime Eestis, kus oli turvaline. Tallinnas ei plahvata autopommid ning tulistatakse ainult lasketiirudes. Maailmas, kuhu Ulrike läbi LCD-ekraani oli kaevunud, toimusid kõik need õudused mingitel konkreetsetel põhjustel. Siin puudusid isegi olud, mis neid põhjusi sünnitanud oleks. Meie kliima võis olla kehvem kui Agadiris ja puuviljad jahusemad kui Hanois. Meie inimesed võisid olla endassesulgunumad kui Bangkokis ja vaesemad kui San Franciscos. Aga Eestis võisid sa rahulikult autoga sõita, kartmata, et mõni usuhull ennast koos sinuga õhku laseb. Halvim, mis juhtuda sai, oli üks poolkõva Pronksiöö ja kari purjus venelasi, kes mingi riidepoe aknad sisse lõi ja siis lambakarjana Lasnamäe isikupäratutesse paneelmajadesse tagasi peitu puges.

      Ulrike oli mind valusalt haavanud. Ma ei suutnud esimese hooga midagi nii haigettegevat meenutadagi. Välja arvatud ehk üheteistkümnes sünnipäev, kui ma vanemate utsitusel mõned paremad sõbrad külla kutsusin. Juba siis ei armastanud ma suuremaid seltskondi ja oleksin parema meelega sünnipäeva üldse pidamata jätnud. Aga nii olevat mul olnud oht sotsiaalseks hälvikuks kujuneda, nagu ema mingist toonasest ajakirjast luges.

      “Ehk on aeg ka mõned tüdrukud külla paluda?” oli isa minu täiskasvanuks saamisega kannatamatu.

      “Ehk tõesti, kui sa nii ütled,” olin ma temaga nõustunud ja ka kolmele kenamale klassiõele käsitsi sünnipäevakutse joonistanud. Tüdrukutega suhtlemine oli minu jaoks tõeline katsumus. Hirm korvisaamise ees oli mu praktiliselt halvanud, kuid õnneks võttis kõige kenam neist mu kohmakalt vormistatud kaardikese naeratades vastu ja ülejäänutel polnud enam paslik pirtsutada. Ema oli juba eelmisel päeval pirukatainast kergitama asunud ja kella kolmeks pärastlõunal oli meie kahetoalise Mustamäe korteri tillukese elutoa söögilaud toonaste võimaluste piires priskelt kaetud. Isa oli mulle tähtsaks päevaks isegi valge triiksärgi ja punaste mummudega kikilipsu ostnud, mis meie pere majanduslikku seisu arvestades küll selge priiskamine oli, aga emotsionaalses plaanis seda suuremat kaalu omas. Ma olin ootusärevuses. Veelgi suuremas ärevuses olid minu vanemad. See oli nende ainsa lapse esimene suurem pidu, mille õnnestumisse nad rohkelt hoolt ja muret olid investeerinud.

      Paraku on selles eas lapsed tihtilugu õelamad kui täiskasvanud inimesed oskavad ette kujutada. Mu sõbrad olid omavahel kokku leppinud, et boikoteerivad minu pidu. Lihtsalt boikoteerimise pärast, ilma ühegi muu põhjuseta. Julma embargoga olid ühinenud ka kolm tüdrukut ja uksekell ei helisenud minu esimese suure sünnipäeva jooksul mitte kordagi. Ma olin väga löödud. Mitte niivõrd saamatajäänud kingituste, vaid ema pärast, kes veel hiliste õhtutundideni köögis üksinda vesistades püüdis aru saada, kuidas küll lapsed juba nii varakult nii jõhkraks kasvavad. Hiljem tõi viimne kui üks tulemata jäänud külaline mulle kutse tagasi. Need olid värviliste vildikatega täis soditud ja üks poiss oli enda oma koguni pooleks rebinud. See oli mul tänase päevani alles. Kaks poolikut papitükki, millest ühele oli kirjutatud “Kallis Sander” ja teisele “palun tule minu sünnipäevale”. Ma hoidsin neid kindlas kohas. Kus või millist elu Sander praegu elas, ei omanud mingit tähtsust. Oma revanši olin ma hästimakstud telelõustaks saades juba võtnud. Aga mingi intuitsioon kinnitas mulle, et ühel päeval aitavad need väikesed talismanid – ühe ammuse rikutud sünnipäeva pooleks kistud kutse tükid – mul oma viha fookuses hoida. Igaühe elus on päev, kui ta peab, maksku mis maksab, oma viha väga selges fookuses hoidma.

      “Ma olen sulle ilmselt vabanduse võlgu.” Deutche Welle oli sodiks kõmmutatud nägudega meeste juurest mingi majandusteema juurde läinud ja Ulrike seisis pisut süüdlaslikul ilmel köögiuksel.

      “Oled päris kindlasti,” ei olnud mul kavatsustki tema elu kergemaks teha. Tervelt pool minutit seisis Ulrike samas rivis paarkümmend aastat tagasi ühe pisikese poisi ja tema isa ning ema südamed purustanud väikeste julmuritega. Ma panin suitsu põlema.

      “Siin ei tohi suitsetada.”

      “Eks kaeba mind kohtusse.”

      Ulrike naeratas. Ta näis arvavat, et ma üritan ettevaatlikult naljatades meie vahele kerkinud müüri lammutama hakata. Eks ma üritasingi.

      “Ma palun vabandust. Ma ei mõelnud seda nii.” Ulrikese hääl oli madal ja rahulik. Maailm on kummaline ja veel kummalisem on mõju, mida ta meile isegi läbi televiisoriekraani avaldab. Oli aeg Ulrikese kohatu käitumine maailma süüks ajada ning tema vabandus vastu võtta.

      “Ah, tühiasi. Mis seal toimus?”

      “Kus?”

      “Ma ei tea, kus. Sina olid see, kes telekat vaatas, luba endale meenutada.” Ma olin ikka veel pisut okkaline, kuigi suuremal osal minu tõrksusest oli praeguseks vaid pedagoogiline funktsioon.

      “Oslos. Fantasmas de Tráfico on Norrasse jõudnud. Täna toimus esimene löök, aga karta on, et järgmistel päevadel tuleb neid veel. Nad ei lõpeta enne, kui kord majja saab.”

      “Fantasmas mis?”

      “Fantasmas de Tráfico. Üheksakümnendate keskpaiku Mehhikos loodud rühmitus, mis tegeleb liiklusjärelvalvega seal, kus traditsioonilised vahendid end ammendanud on.” Ulrikese silmad hakkasid imelikult läikima. “Nende sünni tingis asjaolu, et inimesed ei pea liikluseeskirju mitte millekski. Kas sa tead, kui suur oli surmaga lõppenud liiklusõnnetuste arv Mexico Citys üheksakümnendate aastate alguses?”

      “Ilmselt suur, kui sa niimoodi küsid.”

      Juba meie esimesel kohtumisel oli Ulrike lubanud, et ei räägi minuga poliitikast. Aga siin ta seisis, silmad leekimas nagu tõrvikud vabadussamba avamisel. Ta oli silmnähtavalt erutunud ja kui toimetaja tema asemele mõnevõrra moodsama maailmavaatega kolumnisti poleks leidnud, istunuks Ulrike juba arvuti taga ja plõgistanuks klaviatuuril keevalist arvamusartiklit.

      “Nad käivitasid massiivse operatsiooni ja paigutasid snaiperid valitud majade katustele ning pööninguavadesse. Kui mõni auto punase tule ees seisma ei jäänud või sebra juures jalakäijaid üle tee ei lubanud, lasid nad selle juhi maha. Põmm! Ei ühtegi küsimust ega vaidlustatavat trahvi. Külm ja kiire surm. Päeva lõpus saatsid nad suurematele telejaamadele ja uudisteagentuuridele lühikese sõnumi: “Teadmiseks kõigile kodanikele: liikluskaristused läksid just karmimaks. Fantasmas de Tráfico.” Algul peeti seda lolliks naljaks, kuid nädala möödudes valitses Mexico City liikluses laitmatu kord. Keegi ei julenud isegi viis kilomeetrit tunnis lubatud kiirust ületada.”

      Informeeritus, millega Ulrike äsjanähtud uudislõigu taustu selgitas, oli muljetavaldav. Ma olin kindel, et vajadusel oleks ta suutnud kogu Mehhiko liiklusstatistika täpsete arvudena diagrammideks ja tulpadeks joonistada. Ta oli ajakirjanik, seda muidugi. Ent erinevalt Õhtulehe nuputreialitest, kes mulle aeg-ajalt helistasid ja “Kuulus inimene puhkab” rubriigi tarvis paar nõmedat küsimust esitasid, suhtus Ulrike oma töösse seninägematu kirega.

      “See tähendab, et nad on terroristid?”

      “Ametliku definitsiooni järgi kindlasti, kuigi paljud usuvad, et ülekäigurajal raseda naise surnuks sõitnud autojuht on suurem terrorist kui need, kes teda takistada üritavad.” Ulrikese empaatiavõime ei jäänud tema professionaalsusele kuigivõrd alla. “Aga nende fenomeni juures on üks unikaalsemgi tahk. Nimelt peetakse Fantasmas de Tráfico loojaks üht Mehhiko vanema põlvkonna estraadilauljat. Ega keegi ju täpselt ei tea, nad ei oleks fantasmas, kui teaks. Kuid selline on kõige levinum versioon.”

      Ulrike seletas, kuidas kogu loo ilu seisnes selles, et kuulsa ja armastatud staari ees avanesid ka need uksed, mis tavainimesele suletuks jäid. Uksed, mis viisid strateegiliselt olulistesse kohtadesse ja muutsid Fantasmas de Tráfico tegevuse lihtsamaks. Kellelegi ei tulnud pähegi suurtel reklaamplakatitel avalalt naeratava vanamehe taga riigi brutaalseimat mõrvarit näha.

      “Jah, ega mina ka ei kujutaks ette

Скачать книгу