LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ajas ta südame veelgi rohkem puperdama. Helen hakkas põrandale visatud üleõlakotist igaks juhuks kaasavõetud kilejopet otsima. Auto sõitis aga hiiglaslike kuuskede vahel aeglaselt edasi ja mõlemad mehed põrnitsesid haudvaikselt lähitulede sõõri taga kõrguvat pimeduseseina.

      “Vabandage, aga me tahaksime maha minna,” püüdis Helen meestele mõista anda, et tema ja Jaana tee nende omast nüüd lahku läheb. Armiline mees vaatas korraks tahavaatepeeglisse, kuid kumbki ei lausunud jätkuvalt silpigi. “Halloo, pidage auto palun kinni, me läheme maha!”

      “Kuhu te sellise vihmaga ikka lähete,” lausus Aivar nagu robot odavas arvutimängus. “Vihma sajab ja te saate märjaks. Meie majas on ruumi kõigile. Pealegi võiksite meile sõidu eest tasuda. Või mis, Tamps?” pöördus ta venna poole.

      “Küpsetate meile õhtuks pannkooke ja võib-olla räägib Päss oma maailmasõjalugusid,” tegi ka Tambet esimest korda suu lahti. Tema hääl oli suure kogu ja hirmuäratava armi kohta ootamatult peenike. Kes oli Päss või miks peaksid tema sõjalood kedagi huvitama, jäi Helenile ning Jaanale ebaselgeks. Küll aga hakkas lugu inetuks kiskuma.

      “Jätke auto kohe seisma,” kiljatas Jaana põhiliselt iseennast ehmatades. “Jätke auto kohe seisma ja laske meid välja!” Ta hakkas närviliselt ukse linki kangutama, kuid see oli kesklukustusega suletud.

      “Hea küll, hea küll. Rahu nüüd,” tõstis Aivar häält. “See pole teil mingi traktor, mida lõhkuda võib. See on täpselt samasugune auto nagu see, millega issi teid hommikul kooli ja õhtul trenni viib. Tambet, sa kuulsid, mis preilid ütlesid. Pea auto kinni!” Armiga mees hakkas heleda häälega naerma, kuid pidas auto siiski kinni ja tegi uksed valju klõpsatusega lukust lahti.

      “Alati teie teenistuses, armulised preilid,” teatas Tambet tehtud alandlikkusega. “Kui preilid peaksid tõllaga oja äärde sõita tahtma, võivad nad minu abiga alati arvestada.” Vennad hakkasid naerma. Tüdrukud kuulsid autost välja sööstes ja niiske kruusa peal maantee suunas tagasi joostes veel tükk aega, kuidas kaks täismeest valjuhäälselt naerda röökisid.

      “Džiisõss, kuidas need friigid mind ehmatasid,” prahvatas Helen hingeldades. “On ikka värdjad, ah? Ma arvasin juba, et nüüd läheb jamaks.” Nad jooksid nii kiiresti kui said, kuigi olid ammu tagasi suurele teele jõudnud ja keegi neid taga ei ajanud. Vihm peksis vastu elu eest tormavate tüdrukute nägusid. Kuid see ei olnud valus. Mingil kummalisel moel oli see isegi meeldiv.

      “Ma ei jaksa enam,” lõõtsutas Jaana ja jäi seisma. Tee oli tühi, nii kaugele kui silm ulatus. Läheneva auto tuled oleksid juba kurvi tagant näha olnud.

      “Õu mai gaad, ma nii kartsin! Nad olid nii jubedad ja eriti see armiga mees, see Tambet. Ta vahtis mind läbi peegli nagu raisakotkas saaki. Issand, ma ole vist kunagi nii hirmul olnud kui seal vastikus autos.”

      Pikkamisi hakkas suurem ärevus järele andma ning mida kaugemale nad Aivari ja Tambeti kodutee otsast jõudsid, seda kiiremini taastus tüdrukute enesekindlus. Varsti tegi äsjakogetu neile juba naljagi.

      “Õu shit, ma oleks napilt püksi teinud, kui sa neile oma isast rääkima hakkasid,” itsitas Helen nüüd juba peaaegu endise heatujulisusega. “Panid tähele, kuidas värdjad kohe vaiksemaks võtsid? Tead, praegu on mul neist isegi kahju. Püüa ise kusagil karuperses elada. Ma vean kihla, et neil pole isegi telekat. Netist rääkimata. Või siis ongi neil ainult telekas ja nett. Veel hullem.”

      Jaana oli koju unustatud mobiili igatsema hakanud. Lauale ei jäänud tema telefon mõistagi juhuslikult. Nad olid Heleniga kokku leppinud, et “unustavad” vahendid, mille kaudu vanematel olnuks võimalik nendega ühendust saada, võimalikult nähtavale kohale “maha”. Sa ei võinud iial teada, kui suureks on peolärm kerkinud, kui ema sulle parajasti helistas. Nii palju kui tema teadis, oli tütar sõbranna juures uusi DVD-sid vaatamas. Vastamata kõnet olnuks hiljem aga palju keerulisem seletada kui seda, et telefon koju ununes. Pidu, kuhu nad teel olid, käis ilmselt juba täie hooga. Aga minna oli üle poole maa.

      “Kähku-kähku, tule siia!” hüüatas Jaana ühtäkki hirmunult. Tüdrukute selja taha olid kerkinud autotuled. See võis vabalt olla romu, kust nad just üle noatera pääsesid. Jaana tiris Heleni teeäärsesse kraavi ja tõmbas ta koos endaga pikali maha. Kaks autot vihisesid peatumata mööda ning Jaanal hakkas piinlik, et ta ikka veel nii pinges oli.

      “Kuule, me jäämegi tee äärde, kui ühtegi autot peatada ei püüa. Rahune maha, kõik on okei. Need jobud vahivad kodus juba arvutipornot.” Helen tegi käega onaneerimisliigutusi ning Jaana hakkas ettevaatlikult itsitama.

      Nad ronisid kraavist välja ning leppisid kokku, et peatavad ainult suuri autosid, mis olid tulede järgi kergesti eristatavad. Neid liikus sellisel kellaajal küll vaid üksikuid, ent see oli maksimum, millega Jaana nõustus. Väikese auto lähenedes pidid nad aga peitu pugema. Helenil ei jäänud muud üle kui sõbranna kapriisidele alla vanduda, sest ainus arvestatav alternatiiv oli ööseks esimese bussipeatuse katuse alla pugeda ning seal koidikuni passida.

      “Seal puhkame,” pakkus Helen käega üksiku laternapostiga teeristi poole viibates. Nad tõstsid tempot ja jõudsid mõne minuti pärast ristmikuni, mis eemalt palju väiksem oli tundunud. Järsult paremale suunduv kõrvaltee oli korralikult asfalteeritud ja Jaana pani mõttes imeks, miks siin ühtegi viita polnud. Tavaliselt suundusid nii laiad teed olulistesse kohtadesse, ja kas või turistidele mõeldes võinuks teedeamet või kes iganes taoliste asjade eest ka ei vastutanud, siia normaalse sildi paigutada.

      Eemalt terendasid järjekordsed autotuled.

      “Voila!” huilgas Helen käsi plaksutades. Sellel autol oli koguni kuus tuld. Kaks tükki seal, kus kõigil teistelgi. Kaks nende all ja kaks alumistest paar meetrit kõrgemal. See oli väga suur auto. Nüüd tuli see nui neljaks peatuma sundida. Tõenäosus, et mõni sama suur ja turvaline auto lähemal ajal soovitud suunas sõidab, muutus minut minutilt väiksemaks. Tüdrukud hüppasid keset teed ning hakkasid üles-alla karates kätega pea kohal vehkima. Auto lähenes võimsa mootori urinal ega paistnud Jaana ja Heleni meelehärmiks kiirust vähendavat. Vähe sellest – tüdrukute suunas sööstva rekka juht andis signaali ja kallutas masina koos elumaja suuruse järelhaagisega võimalikult teise tee äärde.

      “Pliii-iii-is,” hüüdis Helen kaeblikult. Juht tallas aga veelgi jõulisemalt gaasipedaali. Üüratu laadungiga veoauto hoidis nii vasakule teeserva kui vähegi suutis. Siis libises aga masina vasak esiratas vihmast libedaks muutunud asfaldilt teepeenrale. Rekka kaotas hetkeks juhitavuse, paiskus seejärel toore jõuga tagasi teele ning kaldus võimsa hooga paremale. Sinna, kus Jaana ja Helen turvalist autot hüpeldes ootasid.

      Mütakas, mida autojuht kuulis, oli nii pika sõidustaažiga mehe kõrvadele tuttav. Ta kuulis seda vähemalt korra poole aasta jooksul. Siis, kui mõni metsloom – enamasti kits või rebane – tema massiivse auto esirataste vahele lendas. Eestis juhtus seda harvem, aga juba Poolas tuli tal vahetpidamata autoremonditöökoja vahet sõeluda, kus õliste maikadega mehed esistange paarikümne euro eest ulukiajudest spetsiaalse šampooniga puhtaks pesid.

      See veri, mida juba homme kohalikus autopesulas veoki esituledelt maha küürima hakati, ei kuulunud paraku loomadele. Tohutul kiirusel kihutanud auto oli kaks hääletavat tüdrukut teelt mitmekümne meetri kaugusele paisanud. Et nad viimasel hetkel instinktiivselt üksteise käest kinni haarasid, olid sõbrannad enam-vähem samasse kohta maandunud. Helen ning Jaana lebasid elutult teineteise kõrval. Aga nad olid koos ja see oli kõige tähtsam.

      Ruudulise särgiga autojuht oli kontrollimatult teel lohisenud masina mõnesaja meetri pärast lõpuks seisma saanud ja ronis kabiinist üle kere värisedes välja. Ta puuris kissis silmadega ümbrust ning hõikas pimedusse: “Halloo! Kus te olete?”

      Ainsatki heli vastu kuulmata huikas ta igaks juhuks veel kord. Kolmandat korda kõlas tema hääl juba murdunult. Siis saabusid kujutluspildid kohale kihutanud politseiautodest, musta talaari riietunud kohtunikust ja seebist, mis vangla duširuumi põrandale oli kukkunud ning esimest julget kummardujat ootas. Mees sööstis tagasi rooli taha ning kaapis kohalt minema.

      Juba minuti pärast valitses üksiku valguspostiga ristmikul, kus üks

Скачать книгу