Скачать книгу

kortsutades püüdis mees eelmise õhtu sündmusi meenutada. Suuri vaevu tungis ta läbi mälukatkete, pea oli kui udus.

      Suudlust mäletas ta aga selgesti.

      “Vabandust,” pobises Angela kohmetult põrandale vaadates, “ma ei mõelnud seda, et sa Emmale lihtsalt valetasid…”

      “Just seda sa mõtlesidki,” vaidles Michael leebelt vastu. “Mul on veel seitsmekümne kolme aastane vanaisa, kes kõikjale sekkub. Ta võiks Emmale mõne kupeldamistunni anda. Minu perel on Iiri toidubaar Chicago lõunaosas ja selle nimi on Gallaheride Iiri Toidubaar. Baar on meie valduses olnud juba kolme põlvkonna vältel.”

      “Niisiis, Michael Gallaher.”

      Angela hääldas mehe nime valjusti ja see meeldis talle.

      “Kas oled kirjanik?” küsis Angela sülearvutile osutades.

      Mees hakkas naerma.

      “Ütleme nii, et tahan selleks saada. Loodan selle kuuga mõtteid koguda ja märkmeid korrastada. Vaatame, mis mul välja tuleb. Kes teab, kui kõik hästi läheb, võib-olla jätan oma praeguse töö täielikult ning pühendan end paberile ja sulele,” lisas Michael naeratades.

      “Ma juba ütlesin, et oleme sinu tuleku üle rõõmsad. Tegelikult on meie võõrastemaja detsembrini, mil Chester Lake’is toimub iga-aastane jõululaat, suletud.”

      Nähes mehe nõutust, täpsustas naine:

      “See on väga suur laat, tänu millele meie linn ongi tuntuks saanud. Inimesed sõidavad selleks ajaks siia riigi igast nurgast. Aga mul on hea meel, kui sa tõesti siia jääd, kas selle ajani, kuni su auto korda tehakse või niikauaks, kuni tekib soov ära sõita. Arvan, et on hea mõte enne uuesti rooli taha istumist veidi hinge tõmmata.”

      Michael noogutas rõõmsalt.

      “Olen sulle väga tänulik.”

      “Võõrastemaja kuulub mulle ja onu Jimmyle,” jätkas Angela naeratades. “Talle küll meeldib toriseda, kuid südamlikumat inimest on raske leida. Peale selle on ta kirglik kabetaja. Kaartidest ma ei räägigi ning sohitegemist ta ei pelga, nii et ära end petta lase,” hoiatas Angela.

      “Püüan su näpunäited meeles pidada,” hakkas Michael naerma. “Kuid mul on seljataga pikk praktika oma vanaisaga, kes ei blufi Chelentanost sugugi hullemini.”

      Ootamatult tekkis tal igatsus oma perekonna järele ning see muutis teda pisut kurvaks.

      “Kas pead seda võõrastemaja onuga kahekesi?”

      “Jah,” ohkas Angela, “vaid suvel ja jõuluks palkame mõned töölised. Harilikult püüame siiski kahekesi toime tulla.”

      Angela vaatas kella.

      “Meil ei ole küll kindlat päevakava, kuid võta teadmiseks, et hommikusöök valmib umbes poole tunni pärast.”

      “Ausalt öeldes olen nälga suremas. Ma ei ole Chicagost lahkumisest saadik midagi hamba alla saanud.”

      “Lõunaeine koosneb harilikult võileibadest ja kodusest supist, õhtusöök aga on umbes kella kuue paiku. Söögiaeg sõltub sellest, kui kiiresti ma kodutöödega hakkama saan.”

      “Suurepärane!”

      Angela ei pööranud pilku aknalt. Michaeli poole ei tahtnud ta vaadata, sest see juhtis ta tähelepanu kõrvale, viies teda võimatute unelmate maailma.

      “Täna on mul plaanis lasanjet valmistada. Loodan, et see maitseb sulle.”

      “Kodune lasanje?”

      Michael oli nii imestunud, et Angela puhkes naerma.

      “Jah, olen ehk vanamoodne, aga ma valmistan toidu ise. Ei mingeid pooltooteid, mikrolaineahjusid ega konservsuppe.”

      “Mulle tundub, et olen hinge heitnud ja paradiisi sattunud!” hüüatas Michael. “Kui ma kodust toitu süüa saan, olen seitsmendas taevas.”

      “Köögi leiad lõhna järgi,” muigas naine ja lahkus, sulgedes enda järel vaikselt ukse.

      Üle kõige soovis Angela mõista, mis temaga praegu toimub.

      Ta flirdib külalisega! Külalisega, keda Emma talle kaela üritas määrida. Angela ei saanud aru, mida temas praegu rohkem on, kas üllatust või viha enda vastu.

      Loomulikult pidasid mõned teda tema kahekümne kuue eluaasta juures alles muretuks nooreks tüdrukuks. Asjaolusid arvestades ei arvanud Angela ise enam ammu niimoodi.

      Naine ei suutnud meenutada, millal ta üldse viimast korda mehega flirtinud oli, seda enam Michaeli-sugusega. Kõigele lisaks oli ta andnud endale tõotuse mitte ühegi üürilisega suhteid arendama hakata.

      Rumalused on vaja kiiresti peast välja ajada, keskenduda majapidamisele ja Michael unustada!

      3. peatükk

      ENNAST PISUT PAREMINI tundes, vähemalt emotsionaalselt, pakkis Michael lahti oma väikese reisikoti, lülitas sisse arvuti ja hakkas pabereid korrastama.

      Praetud peekoni lõhn täitis kogu võõrastemaja. Sellele oli võimatu reageerimata jätta.

      Trepist alla jõudnud, Michael tardus. Ta ei osanud midagi ette võtta, sest ta teele astusid ette kaks tohutu suurt laikat, takistades edasiminekut.

      “Toredad koerad,” pomises Michael ebakindlalt, tõstes aeglaselt käe, et loomi silitada. Mehe käsi tardus õhus, sest koerad tulid üsna lähedale ja hakkasid valjemini urisema. Nende hambad plaksatasid kokku otse mehe käelaba juures.

      “Ah saite juba meie tohmanitega tuttavaks?” kostis ootamatult meesterahva hääl.

      Michael pööras ringi ning nägi umbes kuuekümneaastast halli siilisoenguga meest. Mehel oli seljas huvitava lõikega eredavärviline särk. Raskelt kepile toetudes lähenes ta Michaelile.

      “Mida te teete, põrgulised?” käratas ta koertele ja koputas kepiga vastu põrandat.

      “Marss kööki!” käsutas ta. “Aitab külalise hirmutamisest!”

      Michael ohkas kergendatult.

      “Aitäh!” ütles ta ja haaras naljatades südamest.

      “Kõik on korras. Olen Jimmy, Angela onu.”

      Mees ulatas Michaelile parema käe.

      “Michael, Michael Gallaher.”

      Michael surus talle ulatatud rakkus kätt.

      “Aitäh, et mind eile õhtul aitasite!”

      “Vabandage mind avameelsuse pärast, kuid ausalt öeldes oli teie poolt rumal tegu asuda teele sellise ilmaga,” torises Jimmy. “Aga koeri ärge kartke. Nad paistavad hirmuäratavad, tegelikult aga pelgavad isegi omaenda varju.”

      Onu naeratas ja lisas:

      “Peaaegu nagu mina. Muide, kas te preferanssi mängite?”

      “Pisut,” tunnistas Michael.

      Ta oli Angelale hoiatuse eest tänulik.

      “Vanaisaga mängisime me tihti kaarte.”

      “Mis te räägite,” ei suutnud Jimmy oma rõõmu varjata, “aga kuidas kabega on?”

      Michael hakkas naerma.

      Jimmy lükkas pöördust ja nad sisenesid kööki. Michael seisatas lävel, et uudistada avanevat vaadet. Köök oli suur, võttes enda alla võõrastemaja tagumise osa, ning oli varustatud tehnika viimase sõnaga: kuueauguline pliit, suur praeahi, hulk igasugu elektrilisi köögiriistu. Köögi keskel seisis kogukas laud kaheteistkümnele inimesele. Toolidel olid helesinised padjad, mis läksid hästi kokku sinise tapeedi ning sini-valgete kardinatega.

      Ühe seina ääres oli kamin, mis kiirgas soojust ja valgust, tekitades köögis, vaatamata selle suurusele, õdusa atmosfääri. Tagaukse juures nurgas olid end sisse seadnud Michaelile juba tuttavad koerad.

      Penid istusid rahulikult helesinisel vaibal ja piidlesid

Скачать книгу