LITMIR.BIZ

Скачать книгу

lapsi on?”

      “Ei, lapsi mul ei ole. Koeri muide samuti mitte,” kiirustas Michael järgmist küsimust ennetama.

      “Miks?” Tüdruk vaatas ärritatult mehele otsa. “Kas sulle lapsed ei meeldi?”

      “Tegelikult ma armastan lapsi,” vastas mees.

      Tüdruk kehitas õlgu.

      “Miks sul siis ühtki ei ole?”

      Michael püüdis leida sobivat vastust. Ta ei saanud ju väikesele tüdrukule rääkida, et pärast seda, kui isa oli surma saanud, jäi ema karja lastega üksinda ning tema kui vanim poeg pidi enda õlgadele võtma vastutuse pere eest.

      Politseinikuna tööd alustanud, tegi ta kindla otsuse, et oma ellu ta midagi taolist ei luba. Ta ei luba kunagi oma naisel üle elada seda, mida oli pidanud üle elama tema ema. Kuna teda ähvardas pidevalt oht, oli lihtsaim tee teisi säästa perekonda soetamata. Lõpuks leidis mees sobiva selgituse:

      “Enne laste muretsemist tuleb leida naine, sest lastel on vaja ema. Mul ju naist veel ei ole.”

      “Ema oli ka enne naine ja siis sai temast minu ema. Nüüd ta enam naine ei ole.”

      Siis tuli Emmal pähe hea mõte.

      “Aga ta võiks ju uuesti naiseks saada,” hüüatas ta, “ja emaks. Ma võiksin ta käest küsida, kas ta sinu naiseks ei tahaks saada.”

      Segadusse aetud Michael ei osanud selle peale midagi kosta.

      Siiski tuli tüdruk peatada ja seepärast tõstis mees käed ning sõnas:

      “Ei, Emma, ma ei arva…”

      “Kus te elate?” küsis Emma ootamatult, hüpates pikemalt mõtlemata üle teisele teemale.

      Michael noogutas kergendatult.

      “Chicagost,” vastas ta juukseid siludes, “olen Chicagost ja mul on puhkus.”

      “Aga ma tean, kus see on. Ema ütles, et Chicago asub väga kaugel. Ta ütles, et järgmisel aastal, kui ma kooli lähen, istume võib-olla rongi ja sõidame sinna sisseoste tegema. See võtab kaua, väga kaua aega,” lõpetas tüdruk erutatult, kuid jätkas kohe, “kas sina käid koolis?”

      “Enam mitte,” ütles Michael käsi tasku toppides.

      “Mida sa siis teed?” küsis tüdruk. “Sul ei ole lapsi ega naist, koolis sa ka ei käi. Mida sa siis teed?”

      Selgitada väikesele tüdrukule, et ta on politseinik, pealegi veel salapolitseinik, oli mõttetu. Kõige vähem tahtis ta, et keegi saaks teada tema siinviibimisest ja sellest, kes ta on.

      Niisiis vastas Michael tüdrukule naeratades:

      “Mu perel on pisike Iiri toidubaar.”

      Seda legendi oli ta kasutanud juba kaks aastat. Kui nii võtta, siis tegelikult ju tema perekonnal tõepoolest oli toidubaar. Tal ei olnud plaanis lapsele valetada.

      “Mis see toidubaar on?” küsis Emma.

      “See on midagi restorani taolist. Meie teeme võileibu ja inimesed tulevad meie juurde sööma.”

      “Sa teed siis võileibu? Mulle meeldivad pähklivõi ja šokolaadiga. On sul õdesid või vendi?”

      Michael noogutas jaatavalt. Ta hakkas mudilase mõttekiirusega juba harjuma.

      “Jah, mul on viis venda ja õde.”

      “Nii palju!” oli tüdruk vapustatud. “Mina tahaksin endale ka õekest. Mul ei ole õdesid-vendi.”

      Pähetulnud mõte tõi lapse näole naeratuse.

      “Kui ema sulle naiseks tuleks, saaksin ju endale õe või vennakese, kas jah?”

      Väga südi laps, mõtles Michael naeratades.

      “Mis see on?” küsis tüdruk sülearvutile näidates.

      Keegi oli nii sülearvuti kui ka mapi korralikult lauale asetanud. Kott asjadega lebas voodi kõrval.

      “See on sülearvuti.”

      “Emal on ka arvuti, kuid mina ei tohi seda puudutada, sest see on töö jaoks,” teatas Emma. “Meil on aiamajas ka arvuti, aga hoopis suurem. Vahel me joonistame ja kirjutame sellel igasugu lugusid. Mulle meeldib väga lugusid kirjutada.”

      “Mulle ka,” vastas Michael.

      Tüdruk vaatas imestades tema poole.

      “Tõesti? Milliseid lugusid?”

      Plika peatus laua juures, et arvutit lähemalt uurida, ja Michael taipas, et terava lapsepilgu eest ei varja midagi.

      “Salapäraseid. Mulle meeldib kirjutada salapäraseid lugusid.”

      Osaliselt oli see tõsi, sest viimastel aastatel oli Michael unistanud sellise raamatu kirjutamisest. Iseasi oli see, kas sellise raamatu kirjutamine talle ka jõukohane on… Sellele ei tahakski praegu mõelda.

      “Sa pead silmas õudseid lugusid,” täpsustas Emma, “mulle aga meeldib kirjutada lõbusaid lugusid Mackensist ja Mahonist. Mis sa arvad, kas me saame lugusid kirjutada?”

      Tüdruk vaatas Michaelile anuvalt otsa.

      “Loomulikult,” tõotas mees, “ma näitan sulle, kuidas minu arvutiga ringi käia.”

      “Emma-Maria!”

      Emma tardus.

      “Oi!” sosistas ta ning pööras pilgu Michaelilt avatud uksele.

      Uksel seisis Angela, kelle silmist võis lugeda rahulolematust. Väike rüblik kahvatas.

      “Tere, emme!” hüüatas Emma ja tormas ema juurde, püüdes oma tegu pisut siluda.

      “See on Michael, ma ei sega teda üldse.”

      “Näen-näen, kuidas sa teda üldse ei sega,” ütles Angela, toetudes õlaga uksepiidale.

      Täna nägi mees parem välja kui selle koleda habemega, aga ka praegu õhkus temast nagu mingit ohtlikkust ja see hirmutas Angelat. Ta ei olnud ammu meesterahva juuresolekul sellist ebamugavust tundnud.

      Angela tõmbas peopesaga hajameelselt mööda õlga ning tundis, nagu oleksid sipelgad mööda selga jooksnud.

      See oli lihtsalt tobe – tema keha, hoolimata tervest mõistusest, reageeris aktiivselt Michaeli kohalolekule.

      Pärast nende suudlust ei tulnud Angelale kaua und. Ta keha nagu laulis ja süda täitus seni tundmatu rõõmuga. Ta keerles ja vähkres voodis peaaegu terve öö, kujundades mõttes pilte õnnelikust tulevikust koos Michaeliga. Rumal tegu, sest ta ju ei tundnud seda meest üldse. Oli naiivne unistada inimesest, keda näed esimest ja võib-olla ka viimast korda. Kõigele lisaks võib teda kodus oodata naine.

      Angela pööras pilgu mehe käele, kuid sõrmust seal ei olnud. Ei olnud üldse mingeid sõrmuseid.

      See ei tähenda midagi, mõtles Angela, paljud abieluinimesed ei kanna sõrmust. Aga eile õhtul ma ju küsisin teatamise kohta ja sain eitava vastuse. Tähendab, ei ole mingit naist.

      Tabades end pikal pilgul Michaelit vaatamas, Angela kohmetus ja pööras silmad ära. Mõtet suudlusest oli palju raskem peast välja saada. Mehel see ilmselt enam meeles ei olnud.

      “Ema,” itsitas Emma Angelat emmates, “sa ei arva ära, mida ma teada sain! Michaelil on puhkus!”

      “Ma tean seda,” naeratas Angela ja vaatas mehele otsa.

      Lugedes mehe silmist vaimustust ja üllatust, Angela kohmetus.

      “Kas sa tead, et ta ei käi enam koolis ja oskab teha võileibu ning tal on viis venda ja üks õde?”

      Emma vakatas ja näitas sõrmedel, mitu venda Michaelil on.

      “Tervelt viis venda, minul aga ei ole ühtegi,” lisas ta kahjutundega. “Michael elab Chicagos ja tal ei ole lapsi, sest tal ei ole naist ja…”

      “Sa ütlesid, et ei seganud teda üldse, on ju nii?” võttis

Скачать книгу