Professor Dowelli pea - Aleksander Beljajev

Скачать книгу

SIMENE KOHTUMINE

Konstantinovna Beljajevale

      «Palun istuge.»

      Marie Laurent vajus sügavasse nahktugitooli.

      Kuni professor Kern ümbriku avas ja kirja luges, libistas neiu põgusa pilgu üle kabineti.

      Milline sünge tuba! Kuid keskenduda on siin hea, miski ei kisu tähelepanu kõrvale. Kupliga kaetud lamp valgustab ainult kirjutuslauda, mis on raamatuid, käsikirju, korrektuuripoognaid täis kuhjatud. Silm suudab vaevu eristada soliidset mustast tammest mööblit. Tume tapeet, tumedad kardinad. Poolhämaruses välgatab vaid rasketesse kappidesse peidetud köidete kuld. Mõõdukalt ja sujuvalt võngub vanaaegse seinakella pikk pendel.

      Pilku Kernile viies naeratas Laurent tahtmatult: professor ise sobis oma kabineti stiiliga suurepäraselt. Kerni sünge, raskepärane, justkui tammepuust tahutud keha näis osana sisustusest. Suured kilpkonnaluust raamides prillid meenutasid kaht kella sihverplaati. Ta tuhkhallid silmad liikusid nagu pendlid, kirjaridasid mööda võnkudes. Täisnurkne nina, sirgjooneline silmade, suu ja kandilise lõua lõige muutsid näo dekoratiivse maski sarnaseks, mille on voolinud mõni kubistlik skulptor.

      Niisuguse maskiga võiks kaminat kaunistada, mõtles Laurent.

      «Kolleeg Sabatier on teist juba rääkinud. Jah, mul on abilist tarvis. Te olete meedik? Väga hea. Nelikümmend franki päevas. Maksan nädala kaupa. Hommikueine, lõunasöök. Aga mul on üks tingimus…»

      Trummeldanud kuivetute sõrmedega vastu lauda, esitas professor Kern ootamatu küsimuse:

      «Kas te oskate suud pidada? Kõik naised lobisevad palju. Te olete naine – see on paha. Te olete ilus – seda hullem.»

      «Aga selline suhtumine…»

      «On kõige õigem. Ilus naine on kahekordselt naine. See tähendab, et tal on topelt ka naiselikke puudusi. Võib-olla on teil abikaasa, sõber, peigmees. Ja siis lendavad kõik saladused kuradile.»

      «Aga…»

      «Ei mingeid aga-sid! Te peate olema tumm nagu kala. Peate vaikima kõigest, mida siin näete ja kuulete. Kas saate sellest tingimusest aru? Pean teid hoiatama: sõnakuulmatus toob teie jaoks kaasa äärmiselt ebameeldivaid tagajärgi. Äärmiselt ebameeldivaid.»

      Laurent oli hämmeldunud ja intrigeeritud…

      «Olen nõus, kui selles kõiges pole…»

      «Midagi kuritegeliku, tahtsite öelda? Võite täiesti rahulik olla. Ja te ei vastuta millegi eest. Kas teil on närvid korras?»

      «Olen terve…»

      Professor Kern noogutas.

      «Suguvõsas pole olnud alkohoolikuid, neurasteenikuid, epileptikuid, hullumeelseid?»

      «Ei.»

      Kern noogutas veel kord.

      Ta kuivetu, terav sõrm tardus elektrikella nupule.

      Uks avanes hääletult.

      Laurent märkas ruumi poolhämaruses, nagu pooleldi ilmutatud fotoplaadil, üksnes silmavalgeid, seejärel tulid tasapisi nähtavale neegrinäo hiilgavad jooned. Mustad juuksed ja rõivad sulasid ukse tumeda drapeeringuga ühte.

      «John! Näidake mademoiselle Laurentile laboratooriumi.»

      Neeger noogutas, endale järgnema kutsudes, ja avas veel ühe ukse.

      Laurent astus täiesti pimedasse tuppa.

      Lüliti klõpsatas ja nelja mattklaasist kera ere valgus täitis toa. Laurent sulges tahtmatult silmad. Pärast sünge kabineti poolhämarust mõjus seinte valevus silmipimestavana… Hiilgavate kirurgiainstrumentidega täidetud kappide klaasuksed läikisid. Külma tulena veiklesid Laurentile tundmatute aparaatide teras ja alumiinium. Soojade kollakate laikudena langes valgus poleeritud vaskosadele. Sirged ja kõverad torud, kolvid, klaasist silindrid… Klaas, kumm, metall…

      Keset tuba seisis suur operatsioonilaud. Laua kõrval – klaasist kast, milles pulseeris inimsüda. Südame juurest viisid torud balloonideni.

      Laurent pööras pea kõrvale ja märkas äkki midagi, mis pani ta võpatama nagu elektrilöögist.

      Talle vaatas otsa inimese pea – kõigest pea, ilma kehata.

      See oli kinnitatud ruudukujulisele klaasplaadile. Plaat toetus neljale kõrgele läikivale metallist jalale. Läbilõigatud arterite ja veenide juurest viisid balloonide juurde klaasis olevate avade kaudu paarikaupa ühendatud torukesed. Kõrist viis üks jämedam toru suure silindri külge. Silinder ja balloonid olid varustatud kraanide, manomeetrite, termomeetrite ja Laurentile tundmatute seadmetega.

      Pea vaatas silmi pilgutades Laurentile tähelepanelikult ja kurvalt otsa. Polnud mingit kahtlust: kehast eraldatud pea elas iseseisvat teadvustatud elu.

      Vapustavast elamusest hoolimata ei saanud Laurentil märkamata jääda, et see pea oli hämmastavalt sarnane hiljuti surnud tuntud teadlase ja kirurgi professor Dowelliga, kes sai kuulsaks oma katsetega elustada värskest laibast väljalõigatud organeid. Laurent oli korduvalt viibinud tema suurepärastel avalikel loengutel ning talle oli hästi meelde jäänud see kõrge laup, iseloomulik profiil, halliga hõbetatud tihedad lainelised ruuged juuksed, sinised silmad… Jah, see oli professor Dowelli pea. Ainult ta huuled ja nina olid õhemaks muutunud, oimukohad ja põsed lohku jäänud, silmad sügavamale koobastesse vajunud ning valge nahk muumiale sarnase tumekollaka varjundi omandanud. Kuid ta silmades oli elu, oli mõte.

      Justkui nõiutud, ei suutnud Laurent pilku neist sinistest silmadest lahti kiskuda.

      Pea liigutas hääletult huuli.

      See oli Laurenti närvidele liig. Ta peaaegu minestas. Neeger toetas teda ja viis laborist välja.

      «See on hirmus, see on hirmus…» kordas Laurent tugitooli vajudes.

      Professor Kern trummeldas vaikides sõrmedega laual.

      «Öelge, kas see pea tõesti…?»

      «Kuulub professor Dowellile? Jah, see on tema pea. Mu lugupeetud, surnud kolleegi Dowelli pea, mille ma ellu tagasi tõin. Kahjuks oskasin surnuist äratada ainult pea. Kõigega ei saa ju kohe hakkama. Vaene Dowell kannatas praegu veel ravimatu tõve käes. Surres pärandas ta oma keha teaduslikeks katseteks, mida olime temaga koos teinud. «Kogu mu elu elu oli pühendatud teadusele. Las teenib teadust ka minu surm. Askeldagu mu keha kallal parem sõber teadlane, mitte vaglad hauas.» – Vaat niisuguse testamendi jättis professor Dowell. Ja mina sain ta keha. Mul õnnestus elustada mitte ainult süda, vaid üles äratada ka teadvus, tuua tagasi «hing», kui rääkida pööbli keeles. Mis siin siis nii hirmsat on? Inimesed on siiani hirmsaks pidanud surma. Kas surnuist ülestõusmine pole siis olnud tuhandeid aastaid inimkonna unistuseks?»

      «Mina eelistaksin sellisele ülestõusmisele küll surma.»

      Professor Kern tegi käega ebamäärase liigutuse.

      «Jah, ülestõusnu jaoks on sel mõned ebamugavused. Vaesel Dowellil oleks piinlik end avalikkusele näidata niisugusel… ebatäielikul kujul. Sellepärast me hoiamegi seda katset saladuses. Ma ütlen «meie», sest see on Dowelli enda soov. Pealegi pole katse veel lõpule viidud.»

      «Aga kuidas professor Dowell, see tähendab tema pea, seda soovi väljendas? Kas pea saab rääkida?»

      Professor Kern sattus hetkeks segadusse.

      «Ei… professor Dowelli pea ei räägi. Kuid see kuuleb, saab aru ja vastab miimikaga…»

      Ning selleks, et vestlus teisele teemale juhtida, küsis professor Kern:

      «Niisiis, kas võtate mu ettepaneku vastu? Suurepärane. Ootan teid homme hommikul kell üheksa. Aga pidage meeles: vaikida, vaikida ja vaikida.»

      KEELATUD KRAANI SALADUS

      Marie Laurenti elu polnud kerge olnud. Ta oli seitseteist, kui isa suri. Marie õlgadele jäi hoolitsemine haige ema eest. Isalt päritud nappe vahendeid ei jätkunud kuigi kauaks, tuli õppida ja samal ajal peret ülal pidada. Mõne aasta töötas neiu öise korrektorina ajalehe juures. Arstiks saanud, üritas ta asjatult töökohta leida. Talle tehti ettepanek sõita Uus-Guinea metsikutesse piirkondadesse, kus möllas kollane palavik. Ent sõita sinna koos haige emaga ega ka emast lahkuda Marie ei tahtnud. Professor Kerni pakkumine oli väljapääs

Скачать книгу