LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tegemist, enne kui nad aru said, et nad ei ole Venemaal. “Kas Tallinn ei ole siis Venemaa?” kuulsin oma elutoas ühe külalise sõpra Skype’i kaudu pärivat. “Ei ole,” hõikas mu külaline mikrofoni, “aga mina arvasin ka, et on.”

      Ületamatult raskeks osutusid neile nimed. Liinast tegid nad Linda. Lillist sai Lil. Roosist Rosa. Ja Mare nime ei õppinudki nad välja ütlema. Selle asemel oli alati Mora. Linnade nimed olid samuti võimatult keerulised. Stockholmist sai Stockton, võib-olla California eeskujul. Ahvenamaast, kuhu nad kavatsesid laevaga sõita, räägiti – ilma vähimagi irooniata – kui Antenna maa’st.

      Ma näitasin neile Tallinna keskaegset vanalinna, aga see ei jätnud neile mingit muljet. Nad ei suutnud ühtki asja mõnuga võtta, sest nende peas käis lakkamatu maavõistlus: “Meil on tänavad laiemad kui teil. Meil on autod suuremad kui teil. Ameerikas on naistel suuremad rinnad.” Ainus, mis neile tõeliselt muljet avaldas, oli betoonluupainaja Lasnamäe. Nad seisid auto kõrval ja jõllitasid, suud ammuli. See oli ainus kord meie ringsõidu ajal, kus nad vait olid. Pärast mitu minutit kestnud imelist vaikust ütles üks: “Siin on vist hullult probleeme gängidega, aga ma ei näe kuskil grafitit.” Ma püüdsin selgitada, et siin elavad kenad ja normaalsed inimesed, kellest enamik ei tegele vägistamise ega tapmisega. Aga ameeriklased ei kuulanud. Nad hoidusid auto lähedusse ja klõpsutasid pilte teha.

      Nad tegid ringsõidu ajal palju pilte, neist 95 protsenti läbi autoakna. Üks külalistest oli väga ülekaaluline ja polnud harjunud rohkem jalgsi käima kui diivanilt (elektrimootoriga, kaugjuhtimispuldi abil liigutatava seljatoega) külmkapini (viis temperatuuritsooni pluss sügavkülmik). Mõlemal oli raskusi mu Euroopa autosse sisse ja sealt välja saamisega ja kogukam külaline rääkis korduvalt oma kahetonnisest diiselmootoriga pikapist: “See on seest nagu Cadillac.”

      Mis mind kõige enam jahmatas, ei olnud nende teadmiste puudulikkus – küsige mult midagi mõne kauge väikese maa, näiteks Šveitsi kohta, ja ma ei oska teile vastata –, vaid täielik huvipuudus uute teadmiste vastu. Kui ma parajasti neile giidi ei mänginud, istusid nad teleka ees. “Mis keel see veel on?” küsisid nad Liinalt. “Soome keel? Sihuke keel on olemas? Kus seda räägitakse? Miks teil CNNi ei ole?”

      Keskmine ameeriklane näeb maailma läbi väga kitsa akna. Väga sageli nad arvavad, et maailm koosneb kristlastest ja kõik inimesed suhtlevad inglise keeles (olgu, väike mööndus – mõned suhtlevad ka mehhiko keeles). Peale jumala armastavad ameeriklased üle kõige vabadust. Ja kui teised kultuurid vabadust ei armasta, siis sellest pole lugu, sest jumal armastab vabadust, ja kui jumal armastab vabadust, siis hakkate te kõik, jumal olgu tunnistajaks, ükskord vabadust armastama.

      Üks mu eestlasest sõber, kes tihtipeale asendab mulle vanemat venda, nimetab mind kodustatud imperialistiks. Ta saab aru, et minagi olen pärit tollelt suurelt agressiivselt mandrilt, aga talle tundub, et Euroopas elamine on mõned mu tahumata nurgad ära lihvinud. Ma olen üritanud lahti saada põhjaameeriklaste kombest igaühelt nime ja ametit pärida. Ma püüan mitte unustada, et kui eestlane kätt ei anna, siis see ei tähenda ebaviisakust. Ja ma püüan õppida rohkem kuulama. Loomulikult pole see lihtne. Suurriikidest tulnud inimeste geneetilises koodis on miski, mis sunnib meid pidevalt rääkima. Oma teadmisi levitama. Teisi aitama. Teid kõiki aitama.

      VÄGA MEELDIV TUTVUDA

      Mu esimene reaktsioon oli oma naise peale pahandada, et ta mind ei tutvustanud. Teine, et ma võiksin ise ennast tutvustada, aga kuidagimoodi nad juba teadsid, kes ma olen, mis mu nimi on ja kuidas ma olen seotud nende vähestega, keda ma sellest seltskonnast tundsin. Nad koguni panid mind mõtlema, miks ma neid nimepidi ei tunne. Nad esitasid viisakaid küsimusi: “Nii et tulite päriselt Eestisse tagasi?” ja “Kuidas tööga on?” Laua ääres oli kaheksa inimest, kellest ühte ma tundsin ja see oli mu enda naine.

      Erinevalt tüüpilisest Eesti õhtusöögist käis lauas – nende vahel – elav vestlus. Aga mul polnud mingit võimalust kaasa lüüa. Jäi üle ainult istuda ja pead murda: kes te kõik olete?

      Mul oli veel teisigi küsimusi. Millega te tegelete? Mis seob teid teiste laua ääres istujatega? Ja kust pagana kohast te mind tunnete?

      Aga ma ei hakanud pärima. Ma ei tahtnud, et nad näeksid minus ameeriklast. Tüüpi, kes ründab kõiki pealetükkivate küsimustega. Ameeriklased kipuvad mõnigi kord olema ohjeldamatud küsijad

      – üsna varsti hakatakse teilt pinnima, mis marki auto teil on, kui suur on teie sissetulek ja kellega meediakangelastest te olete seksinud.

      Ma tean, et Eestis on kombeks ennast mitte tutvustada. Mõni ütleb, et see on soomeugri iseärasus. Mõni, et soveti oma. Minu teooria ütleb, et ühes lauas söömine ei ole Eestis nii tõsine asi, et nõuaks enese tutvustamist. Hoolimata pealtnäha moodsast kokandusest võetakse toitu kui kütust ja isegi seitsmekäigulise õhtusöögi puhul ajab talumehe hääl kusagil sügaval eestlase sisimas teda põllule tagasi.

      Tihti tundub, et eestlased tahaksid end tutvustada, aga häbenevad seda teha. Siis kasutavad nad mõnd kavalat taktikat. “Minu nimi on Ilo,” ütles keegi lauasistujatest. “Inimesed arvavad, et see on mehenimi. Ma saan kogu aeg kirju härra Ilole…” Mulle meeldib mõelda, et Ilo tajus mu kohmetust ja leiutas osava viisi, kuidas tutvustada end ilma tuhandeaastast Eesti lauakommet saboteerimata.

      Tulnukana püüan ma siinsete kommetega vastuvaidlematult leppida. Kui tarvis, võtan lonksu ühisest pudelist. Kui tarvis, riputan pulmas raudnaela vööle. Kui ma hakkaksin tutvustamisest liiga suurt numbrit tegema, saaks küsimusest “Kes sa oled?” küsimus “Mis sul viga on?”.

      Ometi ei saa ma laua ääres kuidagi rahu. Mõttes on mul ette valmistatud terve kõne ühiste einete tähtsuse teemal. Ma kujutan ette, kuidas ma tõusen, heidan salvrätiku kõrvale ja hakkan loetlema näiteid maailma sööminguajaloost. Jeesus tundis oma kahtteist külalist nimepidi. Ovidiuse Olympose jumalad olid üksteisega head tuttavad. FoliesBergère’i baarimehed tundsid peaaegu kõiki.

      Õhtul pärast pikka kohmetust andsin ma voli oma esimesele reaktsioonile ja kukkusin naisega pahandama. Teatasin talle autos, et kui ta veel tahab minuga mõnele õhtusöögile minna, siis tuleb tal mind võõrastele tutvustada. “Aga ma ei teadnudki, kes nad on,” ütles tema. Ma vaikisin ja jäin mõttesse. “Aa, ühte ikka teadsin,” ütles ta. “Oli vist Ilo.”

      OKSEREIS ON PARIM MINIPUHKUS!

      Lapsena oli ühel mu sõbral T-särk kirjaga “Õlu – tšempionide eine”. Nüüd, 30 aastat hiljem Tallinki kruiisil sain aru, et särgile trükitu ei olnudki nali. Mu naine Liina arvas, et sellest võiks teha isegi Tallinki tunnuslause.

      Sõitsime Romantikaga Rootsi, mis, nagu Kanadas teatakse, on puhaste, kenade ja hästikasvatatud skandinaavlaste kodumaa. Lootsin näha laevatäit naeratavaid blondiine palmikkoes sviitritega, käed veel võikirnumisest kooresed, kes joodeldavad päikesest kullatud mägede taustal meloodiaid “Helisevast muusikast”. Selle asemel oli okse.

      Kui lugeja arvab, et ma kaldun luulelisse vabadusse ja olen detailid ise välja mõelnud, siis kontrolligu Tallinki terminali koristuspäevikust järele. “24. märts 17.10: üks suur okseloik kohe terminali peaukse juures.” Kui Tallink sellist päevikut ei pea, võin vajadusel pakkuda kõrglahutusega digifotot.

      Meie seltskond astus Romantika pardale ja me väljusime edasiste vahejuhtumiteta sadamast. Viimaks suutsin ennast veenda, et oleks mul Miami CSI kohtuekspertiisikomplekt kaasas olnud, siis oleks selgunud, et terminali okse allikas ei ole ükski minu laeva reisija. Keemiline analüüs oleks tõenäoliselt näidanud, et okse on Soome päritolu.

      Paraku ei vastanud rootslastest reisijad minu ootustele. Palmikkoes sviitreid polnud kusagil ja naeratavaid blondiine oli äärmiselt vähe. Noored inimesed kandsid lotendava tagumikuga teksasid nagu Ameerika wannabe-gängstad MTV videost ja nende karvas soengud meenutasid, et Rootsi on maa, kus 70ndad pole veel lõppenud.

      Aga nii lapsed kui ka täiskasvanud olid ülimalt viisakad ja tavapärast trügimist einelauajärjekorras asendasid “olge lahke” ja “kas ma lõikan teile ka leiba?”. Inimesed seisid sabas, istusid, sõid. Uskumatult tsiviliseeritult.

      Õnnekombel

Скачать книгу