LITMIR.BIZ

Скачать книгу

haisvate Euroopa sigarettide suitsuvines kõneles Ameerika tudengitele oma suguvõsa lossist Eestis. Kuidas ta kirjeldas – peene aktsendiga – uhkeid ajujahte, kus härrased kummutasid lageda taeva all hõbekarikaid bordoo veiniga, ja oma igapäevatööd, mis seisnes valge täku sadulas üle kastemärgade väljade kappamises, et pärisorjade viljalõikuse järele vaadata. Selline on turistidele sobilik pilt Eestist. Palju romantilisem kui tegelik töötegemine ja vaevanägemine. Ja märksa huvitavam kui “Welcome”.

      Mõne aasta eest juhtus mu naine Liina Atlandilennul kõrvuti istuma CIA agendiga. See oli keegi tegelane John Ashcrofti meeskonnast, kes lendas Moskvasse USA justiitsministri visiiti ette valmistama. Mees väitis, et ta on juurte poolest leedulane. Agent rõõmustas, kui kuulis, et Liina on eestlane, aga mida kauem jutt kestis, seda selgemaks sai, et agent ei tea eriti midagi ei Leedust ega ka Eestist. Viimaks küsis: “Kus see Eesti õieti on?”

      Liina, kes kohe sugugi ei kannata rumalaid, vastas endastmõistetavalt: “Aafrikas.”

      “No muidugi Aafrikas,” ütles CIA mees, “aga kus kohas täpsemalt?”

      Ma lugesin kusagilt, et EAS kavatseb lähiaastatel kulutada 150 miljonit krooni Eesti kuvandi reklaamimiseks välismaal. Loodetavasti leiavad nad oma sisemise muinasjutuvestja ning mõtlevad välja midagi erksamat kui “Welcome”. Lõppude lõpuks on meil ju olemas kogu butafooria – lossid, varemed, keskaegsed linnad –, et püsti panna romantiline etendus maata ülikutest. Ja kui eestlased ei taha näidendis kaasa lüüa, võib-olla nõustub president Ilves taas esitama mõnd rollidest, mida ta etendas oma Manhattani lemmikbaari suitsuses nurgalauas.

      “Ah jaa, mu armsad, zee arm mu vasakul põzel? Oli üks duell Vivonne de la Chátaigneraiega, kes oli kõige kuulsam mõõgavõitleja Prantsusmaal…”

      Eestlased võivad ju uputada 150 miljonit krooni “Welcome’i”, kui tahavad. Aga mina eelistaksin mõnd Hemingway-väärilist lugu. Lääs neelab selle alla nagu kompu. Lõppude lõpuks ütles Hemingway igasuguseid asju.

      BORDELLIVALVE

      Läinud aastal kinnitas üks naiste õiguste eest seisev organisatsioon, et Tallinnas tegutseb 60 kuni 100 bordelli. Politsei võttis asja käsile ja nüüd olla neid poole vähem. Ei saa öelda, et asi poleks paranenud, aga kui neile arvudele piisavalt kaua otsa vaadata (ükskõik kas varasematele või praegustele, kuidas soovite), siis hakkavad ikkagi igal pool viirastuma bordellid. Võib tunduda, et bordelli peetakse isegi naabermajas. Minu naabermajas igatahes peetaksegi.

      Ma elan Nõmmel, mis väidetavalt onkõige rikkam piirkond kogu riigis. Kuna see on üsna väike ala, siis ma tunnen enamikku siin püsivalt elavaid välismaalasi. Möödunud suve hakulkuulsin, et naabri terrassil räägib keegi inglise keeles. Jutt kostis siit samast teiselt poolt hekki. Aktsendid ja hääled vahetusid iga päev, ja naabrid tundusid olevat väga külalislahked.

      Mõtlesin, kas ma peaksin üle aia kiikama ja ennast tutvustama. “Tere, mina olen Vello. Imelik, et me ei ole varem kohtunud.” Aga millegipärast jäi asi katki. Miski hoidis mind tagasi.

      “Arvatavasti on seal lõbumaja,” ütles naine.

      “Siin?” imestasin mina. “Nalja teed!”

      “Seal bensujaama juures just pandi üks kinni. Neid on igal pool.”

      Nädal aega hiljem tellisin takso ja sattusin jutuka juhi peale. Mees oli 70aastane, sõitnud taksot juba Nõukogude ajal.

      “On Eestis palju lõbumaju?” küsisin. Küsida ju ikka võib. Küllap selline mees juba teab.

      “Umbes kuu aega tagasi oli nelikümmend tükki,” vastas ta täiesti sundimatult, nagu oleksin uurinud jalgpalliskoori kohta. “Aga politsei pani kaheksa tükki kinni.”

      “Aga siinkandis?”

      “Oh, siin on vähemalt kaks.”

      “Üks on bensujaama juures,” ütlesin, et asjatundlikkust näidata.

      “Ja teine on siinsamas teie taga,” ütles ta ja nimetas aadressi.

      “Jah,” ütlesin. “Tean küll.” Kes see ikka tahab oma naiivsust tunnistada.

      Hiljem, kui tuli õunapuuõite aeg, korraldas bordelli personal ükskord muusikahommiku. Kuigi tüdrukud ise olid puude taga peidus, kõlasid nende hääled kaugele üle majade. Nagu oleks gaidilaager siinsamas püsti löödud. Ja tuleb tunnistada, et nad ei laulnud üldse halvasti.

      Mis see siis oli – kas harjutus eelseisvaks tööpäevaks? Üks sõber oletas, et see on “kuulus Eesti Hoorakoor”, mis kuulu järgi pidi võistlema Meestelaulu Seltsiga Grammy auhinnale. Olgu, kuidas on, igatahes laulsid daamid ainult kaks laulu ja asusid siis muude toimetuste kallale.

      Tavaliselt ei ole muusika üldsegi nii meeldiv. Enamasti kostab sealt Vene rock’i minikontserte. Tüdrukud riputavad tümaka saatel oma punast ja musta värvi aluspesu rõdule kuivama. Mu naine nimetab seda rituaali “piraadilipu vardasse tõmbamiseks”.

      “Mina küll ei laseks oma naabruses lõbumaja pidada,” ütles üks sõber, kes oli Inglismaalt külla tulnud. Nautisime parajasti aias sõpradega jooke, taustaks kostis kuuskede tagant ühe vesinikblondiini ja tema klemmi lõkerdamist.

      “Mina ei soovitaks kaebama minna,” ütles üks eestlane. Tema arvas, et Eesti politsei – kes pole just alati kõige säravam seadusesilm – avaldaks mu nime ka bordelli kuumaverelistele omanikele.

      “Sa võid ju automaadist helistada,” soovitas britt.

      “Jah, sellest oleks ehk abi,” nõustus ka eestlane.

      Aga mina ei kavatse politseisse helistada. Muidugi teevad tüdrukud üksjagu lärmi ja võib-olla ka tõmbavad kinnisvara väärtust alla. Aga kui prostituudid minema aetakse, võib asemele tulla midagi veel hullemat. Näiteks perekond teismeliste lastega.

      INTEGREERIGE MIND

      Hiljaaegu kutsuti mind esinema ühe vene klassi inglise keele tundi. Aeg-ajalt on kasulik vahetult kogeda seda meelepaha, mida osa vene keelt rääkivaid noori eestlaste suhtes tunneb. Niisiis tänavune aasta pehmeltütlemine: mõned nendest ei mõtle teist kuigi hästi.

      Asi poleks nii hull, kui eestlased ei meeldiks neile õige asja pärast (näiteks süldi ja piimasupi tõttu), aga õnnetuseks oli nende arusaamine eestlastest umbes niisama tõelevastav nagu Boratil juutidest. Ja poole vähem naljakas.

      Ma ei tea, kas see klass oli esinduslik läbilõige vene rahvusrühmast, aga igatahes oli seal kümme last, kellest seitse ütlesid, et oskavad eesti keelt. Need kolm, kes ei osanud, olid kõige pahasemad. Küll aga ütlesid kõik kümme, et nad ei suhtle eestlastega igapäevaselt ja teevad seda ainult sundolukordades.

      Jäi mulje, et need, kes eesti keelt ei oska, istuvad kodus ja ootavad, et Andrus Ansip isiklikult tuleks neid lõimima. Neil polnud vähimatki tahtmist keelt ära õppida, kõikide võimaluste maa on nende arvates Läänes – eriti Inglismaal. Neile tundus, et seal võetakse nad avasüli vastu, makstakse hariduse puudumise eest head raha ja eelkõige koheldakse võrdsetena. “Eestis,” ütles üks neist, “kui eestlane ja venelane taotlevad sama töökohta ja venelane on rohkem kvalifitseeritud, antakse töö ikkagi eestlasele.” Tunnistasin, et see võib ju tõsi olla, aga selles ei ole midagi Eestile ainuomast.

      “Kui sina ja see tüdruk sinu kõrval kandideerivad minu kodumaal töökohale,” ütlesin talle, “ja sina oled kvalifitseeritum kui tema, aga tema käis bossiga ühes koolis, siis kes töö endale saab?” Ta ei olnud sugugi õnnelik teada saades, et tema uhkem CV ei pruugi kellelegi korda minna. Ja näo järgi otsustades võis see olla esimene kord, kus keegi talle ütles, et maailm on ebaõiglane.

      Ma ei tea, kust ta võttis oma arusaama Inglismaast kui paradiisist. Piisavalt palju venelasi on sinna läinud ja ka tagasi tulnud, nii et asjalik info peaks olema kättesaadav. Sellegipoolest püüdsin tema eksiarvamusi kummutada. Tal ei olnud kuigi hea meel kuulda, et idaeurooplane peab Inglismaal töötama kaks korda rohkem kui Ühendkuningriigi kodanik. Ja et teda vaadatakse kui vaest, räpast inimest ja võimalikku kurjategijat – täpipealt samuti,

Скачать книгу