LITMIR.BIZ

Скачать книгу

omadel on rohkem. Aga need Kapo agendid, kellega ma rääkinud olen, on äärmiselt professionaalsed ja ma pean neist väga lugu. Mina isiklikult arvan, et viletsat eelarvet ja NATO partnerlust arvestades võiks USA lasta neil kasutada saatkonna lasketiiru või oma Harrieri hävitajat. Aga see on kõigest ühe sõbraliku ja avatud kanadalase arvamus.

      Käesolevas loos üles näidatud ulatuslike luurealaste teadmiste põhjal te olete juba tõenäoliselt järeldanud, et ma töötan CSISis. Paraku ma ei tohi teile rääkida. Või, nagu öeldakse: ma võin teile rääkida, aga siis ma pean teid tapma. Aga kui te arvate, et ma olen spioon, siis palun tehke mulle üks heategu. Ärge nimetage CSISi. See on nii kole ja nii kohmakas nimi, et ükski inimene ei tahaks sellise nimega asutuses töötada. Kasutage selle asemel prantsuskeelset: Service canadien du renseignement de sécurité. Seda nime ma tunnistan uhkusega. Ja see juba võtaks igal Eesti Bondi-tüdrukul põlved nõrgaks.

      ARMASTA OMA LIGIMEST

      Maja, mida me naisega varem üürisime, asus kõrvuti bordelliga, kus lõbutüdrukud hea ilmaga trepil laulmas käisid. Hääl oli neil üsna hea. Päris kahju oli sealt ära tulla, ikkagi nii erutav elu kõigest kahekümne meetri kaugusel. Aga üür oli kõrge ja maja kehvasti soojustatud, niisiis tuli meil kolida. Õnneks ei ole ka uus kant päris igav.

      Naabripoiss võtab alailma terve oma auto tükkideks lahti, laotab osad mööda õue laiali ja paneb siis paari tunniga jälle kokku. Vahel ma mõtlen, et äkki ta treenib Vormel-1 mehaanikuks. Aga võimalik, et ta tahab hoopiski DJks saada. Remonditööde ajal jagab ta kogu ümbruskonnaga oma muusikat: kujutage ette piinleva koera häälitsusi basstrummi sagedusele sätitud akvaariumi hapnikupumba saatel. Kõik see vabaõhukontserdile sobiva 120detsibellise võimendusega. Ja kordusrežiimis. Aga ta ei ole paha poiss. Ükskord võttis ta mult redeli laenuks ja tõi hiljem tagasi. Ja laenas mulle oma isa aiakastmisvoolikut.

      Teine üleaedne võõrustab Tallinna taksojuhte. Iga paari minuti tagant sõidab üks tema maja eest minema ja teine tuleb asemele. Nii palju taksosid ühes kohas teeb mind närviliseks. Ma olen jõudnud veendumusele, et tegu on kas narkourkaga või Naši kohaliku peakorteriga. Võimalik, et seal on koguni massihävitusrelvi.

      Siis elab siin veel üks vanem naine, kellele meeldib meie maja kõrval tühjal krundil aiatöid teha. Ehitusmehed kündsid krundi juba mitu kuud tagasi ehituse alustamiseks üles, aga tema käib ikka seal ja püüab päästa moone, mis seal enne laastamistööd kasvasid. Ükskord, kui ma teda bussipeatuses ootamas nägin ja ta auto peale võtsin, poetas ta: “Ah, milline rüütellikkus. Ma tunnen ennast nagu saksaproua.” Vahel jätab ta meie aia külge kurje kirju, milles nõuab oma lillede tagasi istutamist või pesunööri parandamist, millest esimesi me pole näpuotsagagi puutunud ja teine kadus ära juba siis, kui maa üles künti.

      Aga ma olen kindel, et ega üleaedsed meistki just vaimustuses ole. Minu naise tädi, kes elab meie allkorrusel ja ei ole päris täiearuline, kuivatab aia peal pesu, mistõttu meie aed näeb välja nagu keset pintsaklipslaste rajooni sattunud mustlaslaager. Lisaks jalutab ta õues oma jänest ja kiljub tundide kaupa kiledalt, kui jänes aia alt putku paneb. Aga puuri ehitada ta mul ei luba. “Ta tahab vabadust,” karjus ta mulle vastu. “Kas sa ei saa aru, et tal on vaja kogu aeda?”

      Meie kodu välissein ootab värvimist. Ehitaja prohmaka tõttu näeb maja välja, nagu põeks ta mingit nahahaigust, ja pankurist naaber küsib pidevalt, millal meehituse ära lõpetame. “Meil onrahaotsas,” seletan mina. “Aga ma loodan ikka enne surma valmis saada.” Tegelikult lubas ehitaja, et teeb seina kuu aja jooksul korda. Aga mis ma sellest ikka pankurile räägin.

      Hea ligimene olla ei ole lihtne. Veel raskem on see teises kultuuris, täiesti napakatena tunduvate inimeste hulgas. Aga ma tean, et nemad mõtlevad minust samamoodi. Niisiis, ehkki me ei pruugi olla kõige suuremad sõbrad, on hea teada, et me oleme tasa.

      SÕBRALIK UFONAUT

      Viimasel ajal on mind vaevanud vaikimine. Oma kodukandi Selveris sisseoste tehes häiris mind kassiiride vaikimine. Mina teretan, aga vastust ei kusagil. Kassiir jätkas kaupade skännerist üle libistamist umbes samamoodi nagu taaraautomaat, kuhu lähevad mu tühjad õllepurgid. Ainult et taaraautomaat ikkagi kõneleb pehme kuriseva häälega, kui ta purke endale kõhtu tõmbab.

      Inimeste seltsis olles teeb liigne vaikus mind närviliseks. Ma kasvasin üles kultuuris, kus oli tavaks seltskondlik vestlus. Ma olen harjunud kuulama lugusid kassiiri lastelastest, põdrast, kelle ta mees sel hooajal laskis, või mida ta arvab kohalikust poliitikast. Sõbralikku loba, millest pikema aja peale kasvab välja midagi olulisemat. Aga Selveri kassiir ei teinud vähimatki häält.

      Üks külla tulnud sõber küsis minult kunagi, kuidas öeldakse eesti keeles please ja thank you.

      Irvitasin vastu, et pole oluline, sest eestlased nagunii ei kasuta kumbagi. Minu naisele ei tundunud see eriti naljakas ja ta püüdis selgitada, et eestlased on sõbralikud inimesed. Kui see on tõsi, siis on see ainus rahvas, kes näitab sõbralikkust üles vestlusest keeldumisega.

      Et oma hüpoteesi tõestada (iseendale, sest naisega polnud mõtet vaielda), otsustasin olla terve nädala ühegi võõra eestlasega sõnagi rääkimata, välja arvatud hädavajalikud fraasid nagu “bussipilet” või “suur õlu”. Esimestel päevadel tundsin ennast nagu Marie Curie. Mu ees olid teaduse avastamata alad, mis nõudsid julgeid katseid omal nahal.

      Aga viiendaks päevaks olin sügavas masenduses. Ma ei suutnud leppida, et kõik oli läinud nagu õlitatult. Kassiiridele ei teinud vähimatki muret, et ma midagi ei rääkinud. Enamik küsis rutiinselt, kas mul Partnerkaarti on, ja luges mu vaikimist eitavaks vastuseks.

      Mõni küll ütles tere, aga need olid sellised, kelle koolitusest Peep Vainu või mõne temataolise juures oli ilmselt juba palju aega möödas, mistõttu oli sära nende tervitusest ammu kadunud. Ma isegi tajusin nende kergendust, kui ma midagi ei vastanud. “Jumal tänatud,” kõneles ohe huulilt, “nüüd ma võin jälle oma siseilma pugeda.”

      Kassiirid olid rahul, aga mina olin löödud. Mulle jõudis kohale, et ma võiksin kogu oma elu Eestis ära elada sõnagi lausumata, ilma et see kõigutaks asjade haprat tasakaalu. Pealegi hakkas mul veidi imelik. Kanadas peetaks sõnatult ringi liikuvat inimest lapsepilastajaks. Minu vaikiv mina tegi mind närviliseks.

      Pärast nädalapikkust vaikimist pidin ma leidma vaheldust. Teadlasena otsustasin korraldada vastassuunalise eksperimendi. Nüüdsest hakkan olema kassiiride vastu nähtavalt sõbralik. Selgitan välja, millises koolis käivad nende lapselapsed. Uurin, kuidas põdraliha maitses. Pärin, kas Reiljan on nende arust süüdi.

      Ma astusin kassa ette reipalt “tere hommikust” öeldes ja lahkusin südamliku “head päeva” saatel. Ma ei asunud otseteed lastelaste juurde, vaid alustasin ettevaatlikumalt, mainides koledat ilma või kartulikrõpsude hinnatõusu. Väga üksikud sulasid selle peale, aga enamik vaatas minust mööda või vedas näo viltu, mõistatades, mis ufonaut see sihuke nüüd kassa juurde maandus.

      Mõnda aega jätkus mu aktiivsust teistessegi eluvaldkondadesse. Ma mitte ainult ei tervitanud kassiire, vaid ka noogutasin ja naeratasin tänaval võõrastele inimestele. Aeg-ajalt naeratas mõni kena tüdruk vastu, aga enamik pööras pilgu maha ja astus edasi, tõenäoliselt mind lapsepilastajaks pidades.

      Nüüdseks olen ma need katsed lõpetanud ja üritanud uuesti iseendaks saada. Mõnikord ma vaikin, mõnikord olen jutukas, aga enamasti kusagil seal vahepeal. Selveri kassasabas seistes meenub mulle tihtipeale mu lapsepõlv Torontos. Meie naabertänavas elas üks vaimse puudega poiss, kes kõndis päevad läbi väljas ringi ja muudkui naeratas kõikidele, suu kõrvuni, ja viipas igaühele, kes vastu tuli. Rahvas pidas teda ufonaudiks. Aga kui nüüd järele mõelda, oli ta kahtlemata kõige õnnelikum inimene meie linnajaos.

      KODUSTATUD IMPERIALIST

      “Nii, Riia, kus see asub?” Minu kaks Ameerika külalist, kes olid Ülemiste lennujaamas lennukilt maha tulnud, polnud Eestit veel näinudki, kui hakkasid seadma kaugemaid sihte.

      “Läti? See on mingi teine maa või? Kas neil on oma raha?” Kinnitasin neile, et Lätil on tõesti

Скачать книгу