LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kõndis kaua vaikides mu ees. Teed polnud mingit. Kohati vaevumärgatav rada, enamasti ei sedagi. Ta kiirustas minust tükk maad eespool, vahel peatudes, et hinge tõmmata, vahel mind järele oodates. Lõpuks väsis ära, keeras kolmeks haruneva tammepuu alla, mis metsa serval, päris jõe kaldal kasvas. Laskus ettevaatlikult tüve najale istuma. Kätt hoidis ta pidevalt rinnal, sulges silmad ja toetas kukalt vastu puu krobelist tüve.

      Ma olin juba veidi väsinud, pigem moraalselt, mitte lihtsalt… Pool tundi oli kindlasti möödas hetkest, mil alustasime rännakut. Kui meid just jäljekütid taga ei aja, siis on meil juba paras edumaa. Peale pajuvõsa, kõrge rohu, jõe ja metsaserva ei näinud me siiani midagi. Istusin oma teejuhi kõrvale ning jälgisin teda ärevalt silmanurgast.

      Mulle ei meeldinud, kuidas ta vaikides hambad kokku surus ja aina oigas tasa, püüdes kõigest väest hingata ühtlaselt ja rahulikult.

      „Su ribid, Jay?” küsisin murelikult.

      Ta noogutas:

      „Näib nii. Neetud türapead! Nad veel maksavad selle eest! Nii kuradi valus on hingata.” Ta pööras veidi pead, et mulle silma vaadata. „On see saatus või mingi iroonia?” küsis Jay. „Ma pole veel elus nii peksa saanud, kui sinu pärast ja… nüüd oled sa siin. Põrgu päralt, miks pidi see just niiviisi minema?”

      „Ei tea.” Mulle ei meeldinud mõte saatusest, mis sellisel julmal moel oma pöördeid sooritab. „Kuhu sa loodad mööda seda kallast jõuda?”

      Jay muigas virilalt:

      „Kuhu? Hea küsimus. Ma ei tea. Inimeste juurde, kes toimetaksid meid linna. Rohkem pole mulle tarvis. Suitsu tahaks…” Ta vaikis hetke, enne kui küsis tobedalt: „Ega sul tikke pole?”

      „Ma olen alasti!” nähvasin pahuralt vastu.

      „Ära põe!” Jay tonksas mind küünarnukiga. „Kui tahad, tule minuga Onni, ma näitan, millest koosneb vaba inimese elu. Ei, ma ei poolda seda, mida need värdjad sinuga tegid, – ei, jumala eest! See oli alatu ja võigas. Mu boss teeb veel neist hakkliha, tahad näha? Ainult enne peame ise veel kõvasti rabelema, et üldse linna pääseda. Mobla taipasid need sitapead küll ära võtta, seega loodame vaid oma jalgade peale. Kuidas su pea on?”

      „Valutab. Tahaks magada, mitte kõndida siin päikese käes,” ütlesin ausalt, sest mu pea oli nagu paiste läinud õhupall, silmigi oli pea võimatu lahti hoida ning valu aina tuksles pulseerivate löökidena kuklas.

      „Sul on paras haav, arstid hakkavad sind õmblema, kui ükskord nendeni jõuad.”

      „Kui jõuan!” matkisin irooniaga.

      Toetudes puule, ajas Jay end vandesõnade saatel püsti.

      „Lähme edasi, tüdruk, meil pole aega kaotada. Kuni veel jaksame, on tarvis minna. Öösel ma nägin paar maja. Küla on sellest põrgust tükk maad eemal, aga see peaks jääma sellesse suunda. Noh, jõe ääres peab ikka keegi elama. Küllap me leiame varsti mõne.” Nii ta arvas.

      Jay läks jälle ees ära ega vaadanud enam tagasi. Ma komberdasin kümmekond sammu tagapool. See oli raske rännak, sest päike tõusis aina kõrgemale ja hakkas meid kõrvetama. Mu pea huugas nii, nagu küpseks ta praepannil. Kingad hõõrusid jalgu, jäid kontsapidi muda sisse kinni ja ma aina kiskusin neid jõuga välja, et edasi astuda. Jay kiirustas ees, vahetevahel vaid peatudes korraks, et jõuetult köhida. Aga puhkama ta enam ei jäänud. Ma surusin hambad risti ning rühkisin edasi, et mitte maha jääda. Mis temal viga oma tossudega ees kihutada. Proovigu ise kingadega! Ma olin maruvihane, et ta mind järele ei oota. Meeleheide ajas lõpuks nutmagi, kuid ma otsustasin kindlalt mitte alla anda ega paluda armu. Selge on see, et tal on ribi katki ja vaevalt peagi valutab vähem, kui minul, ja ta soovib kogu hingest koju jõuda. Mis õigus on siis minul viriseda!

      Võsa vaheldus väikese lagendikuga. Siis oli teisel pool jõge kuusemets ja meie pool männik. See muutus varsti jälle lepavõsaks. Ning taas lagendik, mis täis veelembeseid taimi, lõikheina ja mättaid. Kõverad, haiglased kased ja pajudest koosnev madal võsa. Aga jõgi aina lookles edasi ning siiamaani ei paistnud märkigi inimestest. Isegi mitte automürinat kauguses ega koera haukumist, mille järgi saaks natukenegi orienteeruda. Ainult vaikus, lindude sirin ning rohu sahin jalgade all. Nii me kõndisime ehk tunni või rohkem, kes seda teab. Aina edasi ja edasi. Kella polnud meil kummalgi, ainult päike. Ajataju oli ammuilma kadunud. Me kõndisime, teades, et peame, et mitte keegi ei aita, kui me ise ennast ei aita. See oli lootusetu väsimuse marss.

      Mu kaaslane komistas, kukkus käpuli, ent ajas end kiiresti taas jalule. Kuid midagi oli ilmselgelt juhtunud. Jay vankus ning lõpuks jäi kummaliselt küürakil seisma. Ma jõudsin talle järele ning peatusin ta kõrval. Ei julgenud küsida, mis juhtus, sest see paistis ta näost liiga hästi kätte. Kahe käega hoidis ta oma ribisid ja ahmis kramplikult õhku, nägu moondunud valust.

      „Toeta mind,” palus ta äkki. „Nii valus…”

      „Istume veidi, ehk läheb üle,” pakkusin hirmunult ning lasin tal enesest kinni hoida.

      „Ei, las ma toibun,” pomises Jay nõrgalt, „ja lähme edasi. Ma kardan, et… kui istun, on veel raskem tõusta. Varsti, varsti oleme päral, ära muretse.” Kiristades hambaid astus ta sammu ja teise ning läks jälle nii kiiresti kui vähegi suutis. Ma püüdsin kõigest väest mitte maha jääda ja komberdasin valutavatel jalgadel talle järele.

      Ma unelesin mingis ebamäärases transilaadses seisundis, kus peavalu polnudki enam päris valu ja kuumkõrvetav päike juhmistas mõistuse täielikult. Samm, samm, samm, samm… Hirv jooksis koos vasikaga otse meie eest läbi. Kumbki ei peatunud, et neid pilguga saata. Haigrud… tühiasi. Mul oli kahju, et Jay neid isegi ei märganud. Me vajasime puhkust.

      Tüki aja pärast ta peatus äkki, tõstis käe, näidates kuhugi ettepoole. Hüüdis mulle rõõmsalt üle õla:

      „Näe, vaata, juba katus paistab! Me oleme pääsenud!” Ja nii tormas ta edasi. Nägin künka tagant kerkivat maja katust ning siis maja ennastki. Puhkuse aimdus pani jalad kiiremini liikuma. Tekkis täiesti reaalne lootus, et see neetud rännak saab lõpuks ometi otsa.

      Aga lähemale jõudes nägime võssakasvanud krunti ning klaasideta aknaid. See oli elutu vare ning pealegi tegi jõgi siinkohal järsu pöörde ja maja asetses hoopis teisel kaldal.

      Jay haaras kahe käega peast ja vajus põlvili maha. Jäi liikumatult istuma.

      „Ma juba lootsin…” sõnas ta vaid, kui ma end tema kõrvale istuma sättisin. Ja siis ta vaikis kaua-kaua. Lihtsalt vaatas tühja maja jõe teisel kaldal ning vaikis. Ma kiskusin kingad jalast ning lasin jalgadel puhata. Vesivillid olid katki läinud ja nende asemel haigutasid veritsevad haavad. Kui kaua tuleb meil veel käia? Päike näitab vähemalt keskpäeva, kõrvetab kui hull, meeletult tahaks juua. See mõni lonks, mis sai tüki aja eest võetud, on ammuilma välja aurustunud. Jõevesi pole just eriti puhas, seal on kõiksugu pisikuid ja olendeid. Nii ma lihtsalt istusin ja vaatasin abitult voolavat vett.

      „Ma ei jaksa enam käia,” julgesin lõpuks mainida. „Miks küll ei võiks siin istuda mõni kalur, kes meid tee peale juhataks! Jay, mis oleks, kui keeraks parem metsa ja otsiks sealt?”

      Ta tegi, nagu poleks mind kuulnudki.

      „Kas sa ujuda oskad?” küsis hoopis. Tema hääl kostis vaevukuuldavalt ja selles polnud enam kübetki lootust.

      „Ei.”

      „Mina oskan, aga murtud ribiga pole see mõeldav. Ma ei pääse üle. Liiga lai.” Ta vaikis jälle kaua, enne kui tunnistas: „See kuumus võtab mõistuse peast. Lähme alla, ma tahan tohutult juua. Tee ennast märjaks, sul hakkab parem.” Ta tõusis ägades ja suundus ettevaatlikult kallakust alla, laskus vee piirile põlvili ning jõi.

      Kena liivane kallas oli siin – kohati järsk, kohati veidi laugjam, aga just siin viis alla metsloomade rada. Paarkümmend meetrit eemal oli teine kallas ning sealt jätkus see rada, kõveralt taas järsakust üles. Seal seisis ka maja, ilmselt ammu-ammu tühjana põrnitsev, ajapikku metsaga ühtesulanud vare.

      Me

Скачать книгу