LITMIR.BIZ

Скачать книгу

olukorda veidigi pehmendada, ei jäänud mul muud midagi üle, kui otse rünnakule asuda:

      „Vale järeldus, Ray! Me räägime hoopis sellest, et te ei kavatse takso eest maksta. Miks te Jayle siga mängite, poisid? See sõit jääb ju tema kaela. Raha teil ju ometi on!” Hetkeks pani see neid isegi mõtlema. Tekkis piinlik vaikus. Nemad vaatasid teine-teisele poole, oodates ehk Ray otsust, sest tema oli nende kroonimata kuningas. Jay silmitses neid, meeleheitlikult lootes, et neil ebarditel on olemas südametunnistus. Ma teadsin, et ta pelgab juba halvimat. Tema kartus oli täiesti põhjendatud. Ka mina kartsin neid veidi. Ei usaldanud. Kuid mul oli alati kõrval turvamees Ray, temal aga ei kedagi. Ja kui tüliks läheb, minnakse kallale talle, mitte mulle. Mets on ümber, võõrast ei kaitse siin keegi.

      Imelikul kombel ei läinud siiski keegi neist närvi. Nad hoopis hakkasid endamisi irvitama.

      „Mina igatahes ei maksa,” teatas Ronny, urgitsedes rahulikult oksaga lõkketuhas.

      George Ryser vaatas unistavalt taevasse ning lisas vankumatu ükskõiksusega: „See polnud üldse minu idee.”

      Phil Tandy nokkis küünega hambavahet, viipas peaga Ray suunas: „Ray maksab, tema on meie rikasmees!”

      Ma sain täieliku shoki.

      „Te neetud kuradi väärakad!”karjatasin vihaselt. „Kuidas teil häbi ei ole!? See oli teil kohe planeeritud või mõtlesite seal jões midagi vaimukat välja? Alatud tõprad sellised!” Silmanurgast märkasin Rayd, ta jõllitas mind purjus tohmani pilguga, mis mulle õigupoolest hirmu peale ajas.

      „Sina, Lorie, oled ju kogemustega lirva – mis see sulle ikka maksab, kui kutt su korra läbi kepib?” Ta pööras pilgu Jayle: „Ma laenan sulle oma eite, mees, pooleks tunniks, ta oskab nii mõndagi. Kasuta aega targasti ja ära linnas lärmi löö!”

      Mul jäi vapustusest hing kinni.

      Jay tõmbus näost valgeks.

      „Keri persse, jobu!” Jay lükkas end maast lahti, et lihtsalt lahkuda, ent Ronny tõmbas teda järsult varrukat pidi tagasi:

      „Püsi paigal,”nähvas teravalt, „ei lähe sa kuhugi!”

      Jay istus tagasi, kuid silmside Rayga kestis terve igaviku, enne kui sohver taipas, et teisedki jälgivad teda ning ta on üksi nelja purjus tüübi vastu. Ta langetas lõpuks pilgu, soovimata nende viha proovile panna.Kuid see oli juba tehtud.

      „Sa oled värdjas, Ray, kuidas ma seda ometi varem ei taibanud!” hüüatasin meeleheites püsti hüpates. Ma ei talunud enam sekunditki tema lähedust. „Mida põrgut sa endale lubad? Ma vihkan sind!” Ühe silmapilgu jooksul kasvas see tunne üle pea ja keegi ei hoidnud mind tagasi, kui ma püstipäi, silmis raevupisarad, Ray juurest lahkusin. Poiste kommentaarid mu kehakontuuride kohta ajasid kananaha ihule. Nende vahele sekkus korraks Jay lepitav hääl:

      „Teil võiks tüdruku suhtes veidi viisakust olla!”

      Ja seepeale röögatas Fern järsult:

      „See pole sinu asi!”

      Sohver ütles veel midagi, kuid sõnu ma enam ei eristanud. Näis, et lõkke ääres võib tüliks minna. Mina ei hoolinud, tehku mis tahavad, mul ükstapuha, mina sain oma portsu kätte! Kõndisin maja juurde ning laskusin trepile istuma. Ma ei tohtinud Raymondi ees nutta, see oli keelatud. Nii ma siis nuuksusin seal salaja alandusest. Üha uuesti kramplikult neelatades õnnestus pisaraid tagasi hoida. Seda valusam aga oli hinges teadmine, et ma iial ei suuda Rayst lahkuda, sest ma ei julge, mul pole kusagil elada, pole kuhugi minna. Seegi kord on nii, et nutan, rahunen ja andestan taas. Kui kaua veel? Meie suhted olid ammu pingelised, armastus ja vihkamine käisid käsikäes. Sekundiga muutusid mu tunded äärmusest-äärmusesse ja see kurnas mind tohutult.

      Ootasin kaua Ray tulekut, et ta ehk tuleks ja andeks paluks nagu ta tuhat korda varem on teinud. Jah, tavaliselt ta tegi seda, ent mitte täna. Kuulsin rämedat naeru ja pidin vaid imestama, mis neile nii väga nalja teeb. Nad kõik olid mu sootuks unustanud. Katsin näo kätega ning püüdsin nautida sügavat tühjust enda sees.

      Tüki aja pärast keegi tuli, rohi sahises tema jalge all. Sammud olid hiilivad, ettevaatlikud. Need ei kuulunud Fernile. Ma ei kuulnud, ainult tajusin neid. Tõstsin järsult pea ja nägin ligi astuvat noorukest taksojuhti. Pühkisin ruttu pisara silmanurgast, kartes reeta nõrkust. Ta peatus otse mu ees, silmitses mind hetke ja kükitas seejärel mu ette maha. Mustade silmade terane pilk vilas süüdlaslikult ja sõrmed näppisid hooletult rohukõrt.

      „Vabanda, et ma kohe ei tulnud. Nad on sellises meeleolus, et ma pidin…” ta kõõritas läbi sirelivõsa paistva lõkke poole, „…pidin nende tuju paremaks keerama.” Nägin, et tegelikult on Jay täitsa hirmul ja närvis.

      Loomulikult polnud tal võitluses nelja vastu vähimatki shanssi – mul oli tema pärast tõsiselt hirm. Jay ei paistnud mingi karatemeistrina, ta oli kleenuke ja lüheldast kasvu, aga närvilisus oli see, mis reetis tema nõrkust. Ei, ta poleks isegi Rayga üksinda hakkama saanud, aga neid ebardeid on neli ja nad hoiavad kokku. Võõras on võõras. Mul hakkas kutist lausa kahju. Ta võiks vähemalt kuidagi ise siit minema hiilida, saagu pärast mis saab. Kuna ma tema vabandusele kuidagi ei vastanud, lisas Ray ettevaatlikult:

      „Läki autosse! Ma viin su siit ära. Kui meil veab, pääseme minema.”

      „Aga kui ei vea?”

      „Vahet pole, ilma sinuta ma ära ei lähe. Praegu on parim võimalus jalga lasta.”

      „Olgu,” nõustusin kõhklevalt. „Sul on vist õigus… aga kui Ray…?”

      „Sinu Ray on üks ajudeta idioot! Ma ei taipa, mida põrgut sa selles tüübis leidsid?” nähvas Jay tigedaölt ning tõusis järsult püsti.„Eks lähme siis, me peame kiirustama,” lisas ta tasa.

      Kuid auto seisis kõigile nähtavas kohas, vaid paarikümne sammu kaugusel lõkkest. Hinge kinni pidades liikusime vargsi auto poole. Püüdsime jätta muljet, nagu läheksime sinna ilma mingi tagamõtteta, ent siiski ma jälgisin koguaeg lõket silmanurgast.

      Nad ei märganud meid, sest hetkel olid kõik seljaga meie poole. Õnn naeratas veidi – me jõudsime pärale. Jay avas võtmega ukse ja … tardus äkki vaatama minust mööda. Halba aimates pöörasin pead. Nad tulid – kõik neljakesi, pooljoostes, ning Jay tegi ainsa targa otsuse, mis tema au pihta ei käinud – jäi külmavereliselt paigale.

      „Hüppa sisse!” käskis ta, ent mu käed värisesid ja ma ei saanud ukse avamisega kohe hakkama. Jay istus rooli taha, kuid pidi mind järele ootama ja see oleks äärepealt maksnud meile elu.

      „Mis kurat siin toimub?” hüüdis Ray kurjalt samal hetkel, kui ma lõpuks ukse lahti sain. „Kas tuvikesed pistavad punuma või?” Ta möödus minust ja sööstis kohe juhipoolse ukse juurde. Phil haaras samal ajal mul ümbert kinni ja kiskus autost eemale. Sohvril oli veel võimalus põgeneda, tasus vaid hääled sisse panna ja minna. Aga ta vaatas korraks minu poole ning võttis käe roolilt. Ta lubas ju mitte lahkuda ilma minuta… jumal, kui loll ta oli!

      „Kuidas siis on?” Ray jäi ähvardavalt ukse vahele kõõluma.

      „Ilma rahata ei lähe ma siit kuhugi! Tüdruk külmetab, tahtsin paremat muusikat lasta ja pealegi… sa ju laenasid teda mulle, kas polnud nii?”

      „Igal juhul mitte selleks, et sa koos mu eide ja autoga minema põrutaksid!”

      „Eks siis lase meile muusikat,” sekkus kõrvalt Ronny. „Pane põhja!” Jay neelatas kramplikult, käsi tõusis kui iseenesest, et keerata valjemaks makinuppu. Ta aimas, mis edasi tuleb, ent ei löönud araks, ta näis endiselt rahulikuna, kuigi veidi krampis…

      Mina seisin nüüd eemal, hoides hirmu pärast hinge kinni. Phil Tandy käsi lebas raskena mu õlal ja tema poleks mind auto juurde isegi lasknud.

      Muusika täitis kogu ümbruse, imbus puude vahele ning hävitas kõik linnuhääled. Ta oli olemas, armutult kurdistades kõiki, kes oleks tahtnud midagi kuulda… See pidi olema saatus, lemmiklauluna kõlades kõrvus, meenutades igavesti seda hommikut…

      Isegi

Скачать книгу