LITMIR.BIZ

Скачать книгу

vabaks!” ütles Jay järsult ja kirtsutas nina, reetes sellega, et enesetunne pole sugugi kiita.

      „Ma lähen ja otsin midagi, et nöör läbi lõigata. Sina hoia pea püsti ja ära rohkem minesta, ma ei suuda sind teist korda ellu äratada.” Tõusin püsti, tõmmates lõhutud kleiti veidi koomale. Ta ei öelnud midagi, aga pilgus olid segamini tunded. Ma aimasin selles olevat viha ja samas imestust juhtunu üle. Ta justkui ei taibanud ikka veel, mis seisus ta ise on. Mind pani põlastavalt turtsatama naeratuse vari tema tervemas suunurgas. Kas talle meeldib, kuidas ma välja näen? Et olen põhimõtteliselt paljas?! Ma ei osanud selle peale midagi muud öelda, kui: „Vahi ennast!”

      Keerates vangile selja, läksin maja juurest terariista otsima. Mõtlesin, et ta on tõsiselt noor ja loll, et lootis oma kalli autoga veel rahus minema sõita, kui korra juba nende jobudega kampa lõi. Ükski õige taksojuht poleks sedasi riskinud! Aga samas võis ta ju ootamisega head pappi teenida. Mis siis ikka? Mis siis ikka? Risk on risk ja alati see ei õigusta ennast. Siin on nüüd tagajärg.

      Niiviisi mõeldes nuhkisin läbi majaesise ja kogu õue, püüdsin avada uksi, kuid need kõik olid lukus. Ettekujutus sellest, et peagi tuleb kutile kõik meelde ja ma saan tänutäheks vägeva sõimuvalangu, ajas mind äkitselt raevu. Olen küllalt näinud mehi, kes ei salli, kui naine neid päästab. See, aga mis juhtus temaga, on puhtalt minu süü. Vihasena haarasin maast tormiga murdunud oksa ning virutasin sellega otse aknasse.

      Neetud Ronny, raisk! Su maja ümbrus on liigagi korras! Kas tõesti loodad, et ta jääbki sinna puu külge või? Fuck! Ma võtsin veidike hoogu ja klaasiklirin rebestas vaikuse. See meeldis mulle hulga rohkem, kui kujutlus sõimamisest eimillegi eest. Lihtsalt lõbu pärast tagusin sisse veel mõne akna, üldiselt aga kõik need, mis minu vaatevälja sisse jäid. Olgu see sõber Ronnyle mälestuseks ning tema vanematele üllatuseks. Viskasin kaika maha, leidsin maast paraja klaasitüki ja läksin siis tagasi.

      Rõõmsalt hingeldades asusin Jay nööride kallale. Märgates tema hindavat pilku, sattusin segadusse.

      „Mis on?” Nooruki huuli kõverdas põlglik muie. Samas pidi ta oigama ja see muie moondus valugrimassiks.„Kas kõik on korras?” küsisin veel igaks juhuks.

      „Rohkem korras ei saagi olla!” urises Jay. „Mida sa seal tegid, et nii rõõmus oled?”

      „Lõhkusin aknad sisse, paras sellele seale!”

      „Sa oled äge!” ütles Jay väsinult, ent see kõlas parima kiitusena.

      Ma nüsisin vandudes nööri, klaasitükk oli liiga nüri ja see töö võttis päris kaua aega. Läksin närvi, surusin kõvemini peale ning lõikasin äkki hoopis endale kätte. Ehmunult pillasin klaasi käest, pigistasin käe rusikasse. Haav oli tilluke, aga valus. Jay keeras pea kõrvale, ütles tasa:

      „Ma … nägin… mida nad sinuga … tegid…” Ta vaikis hetke, vältides silmsidet. „Ma ei saanud midagi teha, nad sidusid mu siia kinni. Ma ei tahtnud vaadata, aga… nad sundisid. Anna mulle andeks. Palun…”

      „Ei, see polnud sinu süü,” sõnasin ruttu, „Hoopis mina olen süüdi! Ma poleks tohtinud paluda, et sa jääksid. Kõik oleks teisiti läinud. Ärme räägime sellest enam! Neid oli ikkagi neli ja sina üksi. Sa poleks saanud mind aidata. Lähme ära, lähme kohe, katsume kuidagi koju jõuda!”

      „Kus on su kodu, tüdruk?” küsis Jay kibestunult. „Nojah, sul on kindlasti rikkad vanemad, terve suguvõsa ja puha. Minul kodu ei ole, on ainult Onn.”

      „Onn?”

      „Jah, Onn on Onn – võta nii, nagu kuuled. See on koht, kus ma elan.”

      „Üksi?”

      „Ei, viis isikut veel, needsamad, kellest varem rääkisin. Rohkem pole mul siinilmas kedagi.”

      „Minul ka mitte,” ütlesin tasa.

      „Sa valetad?!” imestas Jay. „Sul ju ometi on, kuhu minna?”

      Ma neelasin vägisi pisarad alla, tundes äkki liiga selgesti, kui neetult üksi ma tegelikult olen. Ütlesin talle täiesti ausalt:

      „Fern oli ainus, kes mind hoidis. Ta tõi mind lastekodust ära ja ma elasin tema juures.” Jätkasin tuimalt nööri lõikamist.

      „Unusta see nimi!” pahvatas Jay tigedalt, nii et ma ehmatades eemale põrkusin. „See ajab mind oksele! Ta ei hoidnud sind, ta kasutas sind ära! Naist ei võeta selleks, et teda sõpradele jagada!”

      Ma tõmbasin viimast korda klaasitükiga üle nööri ning tummalt nuuksudes harutasin selle ta ümbert lahti. Jay oli lõpuks vaba, sirutas käsi ja oigas. Jälgisin teda tähelepanelikult. Jay hingas sügavalt sisse ja haaras äkki rinnust, lasi väga ettevaatlikult õhu kopsudest välja: „Kurat!”

      Miski mu hinges andis nüüd alla. Pisarad valgusid silma ning ma ei suutnud neid enam tagasi suruda. Ma isegi ei julgenud vaadata oma lõhkise kleidi poole, enesekaitseks ehk kujutledes, et justkui polekski midagi juhtunud. Nüüd tabas mind tõde valusa piitsahoobina: kuhu ma sellisena lähen – maanteele ja pöidlaküüdiga koju? Raymondi juurde tagasi? Vajun uksest sisse ning hõiskan rõõmust – Tere, mu arm! Kas tahad veel keppi? Mulle jäi väheks! Nii või? Ja lastekodusse tuttavate ette halama ma ammugi ei lähe.

      „Nad olid ikka päris paanikas,” ütles Jay tasa, „arvasid, et Ray tappis su ära. Lasid hirmuga jalga. Aga keegi nõudis, et laibad tuleb koristada. Lorie, usu mind, nad tulevad varsti tagasi, me peame siit kiiresti lahkuma. Su sõbrad ei teinud meiega nalja, nad oleks mu tapnud, kui ma poleks hakanud surnut teesklema. Mul oli jube hirm, et nad teevad seda.”

      „Sa isegi ei hinganud enam! Ma arvasin, et oledki surnud,” nuuksusin läbi pisarate.

      „Tõesti? Ma… lihtsalt nägin midagi unes…” pomises Jay segaduses ning üritas tõusta, ent esimese katse peale vajus oiates tagasi.

      Ma varisesin äkitselt kokku ja puhkesin valjusti nutma. Kui Jay on nii nõrk, siis ei suudagi me kuhugi minna. Ja kuhu ongi meil minna? Ma ju tõesti uskusin ja lootsin, et Fern tuleb mulle appi, aga ei… Säh sulle elukaaslast! Säh sulle armastust! Olgu ta neetud!

      Jay roomas põlvili mu juurde, embas ühe käega, surus enese vastu.

      „Ära nuta, „ sosistas mulle kõrva. „See ei aita meid. Oleme sinuga ühtemoodi pigis, häbistatud ja rüvetatud. Parem lähme siit minema enne kui nad tagasi tulevad.”

      Ta tõusis vaevaliselt ja ulatas mulle käe. Võtsin selle vastu, ajasin end jalule ning olin valmis järgnema. Jay otsis põuest taskuräti ja pistis selle minule pihku: „Pühi pisarad ära, me saame hakkama!” Koos rätiga tõmbas ta juhuslikult välja mõned kortsus dollarid. Jay pidi kummarduma, et neid üles võtta.

      „Kuradi jobud!” urises ta endamisi ja toetas käega end rinna alt. „Nad ei märganud mind isegi röövida. Milleks seda pulli siis vaja oli?”

      Ta tuhnis taskutes, leidis suitsupaki, kuid tikke mitte. Pläru hammaste vahel, urises vandesõnu ning lõpuks suundus sinna, kus öösel oli seisnud tema takso. Seisis seal ja vaatas autojälgi.

      „Mida sa otsid?” küsisin ligi astudes. Lihas tõmbles ta rikutud näos, kui ta lühidalt nähvas:

      „Tikke!” ta seisis veidi kühmus, käed kaenlaaukudes. Siis võttis suitsu suust ja virutas vastu maad. Ei raisanud sõnu, lihtsalt veel kord ulatas mulle käe: „Lähme, tüdruk, kaome siit neetud paigast!”

      „Kuhu?” küsisin nõutult, sest ta rihtis hoopis teisse suunda, kui oli maja ja tee.

      „Ükskõik kuhu!” läks Jay äkitselt närvi.”Ära siit – minema! Saad aru? Enne, kui su idikast peika tagasi tuleb ja meid lõplikult kasti lööb! Mis sa ise arvad, mis nad meiega teevad, kui tee peal kokku saame, ah? Usud, et viivad meid haiglasse või pollarisse, et saaksime nende peale kaevata? Nad ei tee meile pai selle eest, et jäime ellu! Ei, nad löövad meid maha ja matavad võssa, et keegi meid sealt otsidagi ei oskaks!”

      Nooruk keeras mulle selja ning suundus piki jõekallast ära, sinna, kus polnud midagi paistmas

Скачать книгу