LITMIR.BIZ

      Autor ja kirjastus tänavad Aleksandr Leonidovitš Mamutat toetuse eest raamatu kirjastamisel.

      Aitäh Aleks Dubasele, Aleksandr Mamutale ja Maks Kakosovile jutuajamiste eest, mis siia raamatusse sisse läksid, ning Kaliningradi baarman Volodjale mõne loo eest, mis samuti romaani sattusid.

      1

      Ärkasin hommikul üles ja mõtlesin kohe, et olen haigeks jäänud. Ei tundnud, vaid nimelt mõtlesin. Mõte oli täpselt sama nagu siis, kui ärkad koolivaheaja esimesel päeval, mida sa nii väga oodanud oled… Ärkad ja mõtled: „Aga miks mul pole lõbus, miks pole ma rõõmus, kus on õnn, mida ma nii väga ootasin?.. Ilmselt olen haigeks jäänud!..”

      Ärkasin, justkui oleks mind sisse lülitatud. Ma ei võpatanud, ei ringutanud, ei tekitanud mitte mingisugust heli, lihtsalt avasin silmad. Täpsemalt ühe silma, teine oli vastu patja surutud. Veel hakkasin ma kuulma. Ma nägin ja kuulsin…

      Nägin padja nurka, padjapüüri kangast, väga-väga lähedal avatud silmale. Patja valgustas nõrk sinakas kuma. Oli varajane aeg, ja oli talv. Oli veel üsna pime, ent aknale langes harilik sinakas linnahommikuvalgus – valgete tänavalaternate ja vastasmaja juba süüdatud kollaste akende ja… minu maja akende valguse segu. Miskipärast on see segu alati sinakas; õhtul on see meeldiv, hommikul aga… talumatu.

      Kuulsin paljusid helisid. Neid tekitas linn. Hiiglaslik linn. Ma ei kuulnud muidugi mitte tervet linna ja need polnud mitte mingisuguse „linnapulsi” helid või muu taoline. Need polnud isegi mitte ärganud linna helid, linn oli juba ammu ärkvel… Kuulsin, kuidas inimesed, kes elavad minu majas, sealt lahkuvad… Nad läksid tööle või sõidutasid kuhugi oma lapsi: sammude kaja treppidel, lifti undamine, lakkamatult korduv trepikoja välisukse kägin ja paukumine. Kuulsin, kuidas aegamisi ja justkui lootusetult kõigele käega lüües hoovis autosid käivitati. Kuid kõige selle taustaks, seal… veidi eemal… seal häälitses prospekt.

      Ärkasin. Ma ei tundnud oma keha, ei. Ärkas pea. Tundsin ainult pead. Ja selles peas olin mina. Avanes üks silm, hakkasin kuulma ega rõõmustanud selle üle…

      Oleksin nii väga tahtnud unenäosse naasta. Mitte selles mõttes, et olin näinud mingit imelist unenägu, aga selles mõttes, et uinuda. Nii väga oleksin tahtnud olla väiklane ja igale poole helistada, öelda, et ma olen haigeks jäänud, valetada, ja kõik-kõik asjad ära muuta. KÕIK ära muuta, aga peaasi, mitte ärgata, mitte eredat valgust süüdata, mitte ennast pesta ja mitte habet ajada, mitte sokke… ega ülejäänut jalga panna, mitte korterist võtmeid kõlistades väljuda, mitte enne väljumist esikus tuld kustutada, mitte liftis nuppu numbriga „1” vajutada, mitte tänavale astuda, mitte esimest hommikuse külma õhu sõõmu sisse hingata, mitte jäika, külma autosse istuda… ja mitte sõita lennuväljale, et Maksile vastu minna. Maksile, kes lendas praegu linna suunas ja oli vältimatu. Kuid Maksi, minu sõpra Maksi, oli võimatu tühistada. Tähendab, tuli KÕIK see ära teha!

      Ent Maks tuli praegu täiesti valel ajal. Nii valel, kui saab tulla vaid vana sõber, kes elab väga-väga kaugel, keda sa siiralt ootad, tema aga sõidab või lendab kohale… nagu ikka valel ajal. Ja võta või jäta – paar päeva tuleb talle pühendada. Tähendab: ära jätta kõik asjaajamised, millised need ka poleks, ja olla valmis palju rääkima, naerma, jooma, sööma, ja veel jooma… ja rääkima. Magada muidugi paar ööpäeva ei õnnestu… Aga see kõik on väga hea… lihtsalt valel ajal. Täiesti! Ja eriti sel korral… Sest ma olen armunud. Kõvasti! Väga-väga kõvasti. Nii, nagu seda minuga varem pole juhtunud. Ei iial!

      Nii et Maks tuli VALEL AJAL!!!

      2

      Sõitsin kaua lennujaama. Oli palju lund. Mitte värsket, vaid sellist porist, räpast lund. Autosid oli samuti palju. Liikusin aeglaselt piki ringteed. Eespool kord kustusid, kord süttisid punased tulukesed, ja ka mina vajutasin pidurit. Pidevalt näis, et vasakpoolses sõidureas on liikumine märksa kiirem. Paremal pool roomasid veoautod, kõik poripritsmetest räpased. Kuulasin raadiot.

      Raadios vaheldusid sujuvalt muusika ja uudised. Teatati mingist lennuõnnetusest, keerasin raadio valjemaks. Kõik reisijad ja meeskonnaliikmed olid hukkunud. Tragöödia põhjustest oli vara rääkida. Ei välistatud terroriakti võimalust. Mõtlesin kohe Maksi peale. Ainult et olin informatsiooni lennuõnnetuse toimumispaiga kohta kõrvust mööda lasknud. Ahaa – Pakistan… Tundsin kerget pettumust. Kohe hurjutasin end selle eest. Kuid hurjutasin kuidagi… ebasiiralt, säratult, andetult.

      Kui see oleks olnud Maksi lennuk… oleks see kohutav… Kurat võtku – see oleks olnud kohutav. Aga… Mis „aga”… Kohutav!!!

      Kuid mul oleks tõeline põhjus õnnetu olla. Ja ma oleksin siiralt õnnetu, olnuks see Maksi lennuk. See-eest oleksin saanud nädal aega korralikult juua, kuhugi ära kaduda või juua kõigi silme all… Ja kõik oleksid kaasa tundnud. Kuid mis peaasi, ma võiksin helistada Temale, kohe praegu! Ja öelda, et selles lennuõnnetuses, millest ta muidugi juba kuulnud on, millest praegu kõik räägivad, hukkus mu ammune parim, ja kui lõpuni aus olla, ainuke sõber. Ta hukkus, aga ma ei tea, mida teha, ja seepärast on mul vaja Teda kohe näha. Ent Maks ei hukkunud. Ta lendas linna poole. Ta oli mind jälle alt vedanud.

      Maks vedas mind peaaegu alati alt. Ta ei sõitnud koos minuga Moskvasse… Siis, kui oli vaja sõita. Ta jäi paigale. Ja tema, kurat võtku, ei joonud end põhja. Ei käinud alla… vaid, vastupidi, lõi õitsele. Tegeles kõige erinevamate asjadega, ja alati edukalt. Ta kurvastas mind kohutavalt sellega, et siis, kui mina alguses pealinnas virelesin ja vaevlesin, ja mul oli tarvis vaid üht − teadet Kodulinnast, et seal on kõik väga vilets, kõik on end põhja joonud, alla käinud… et pärast minu ärasõitu on elu seisma jäänud ja kõigil on kohutavalt igav ning mis peaasi, kõiki jälitab õudne vaesus… Ei! Maksim helistas mulle rõõmsalt ja pajatas oma uutest edusammudest, jutustas sellest, kui imeliselt elavad kõik mulle tuttavad ja tundmatud inimesed, kui vägev restoran on avatud selle maja lähedal, kus ma elasin, ja et sellel sügisel on metsas mingis ebainimlikus koguses seeni. Ta lendas sageli Moskvasse.Tõi harilikku kodust külakosti. Laristas raha, lõbutses, aga kolmandal-neljandal päeval hakkas rääkima, kuidas ta koju tahab. Ja lendas koju.Vihkasin teda.

      Maksim abiellus viis aastat tagasi. Ma ei läinud tema pulma. Üritasin üldse kodupaika mitte tagasi pöörduda. Nüüd aga see pulm, seejuures Maksi pulm, see tähendab täisprogrammi. Ma ei läinud kohale. Maks solvus. Solvus tõeliselt. Ma ei näinud tema naist kordagi. Ainult fotodel. Maks rääkis temast vähe, helistas talle sageli. Sõbratare ja plikasid Maks pärast pulmi ei unustanud… Kuid nimelt pärast tema pulmi mõtlesime meie, õigemini Maks mõtles välja Hemingway-mängu. Mina töötasin välja nii selle mängu stiili kui ka strateegia. Aga põhimõtte, mängu tuuma… mõtles välja Maks. Mina mängisin temast sada korda paremini, tema kaldus tihti kõrvale, jäi jänni, ei mänginud mängu lõpuni või üritas mängust välja astuda. Mina toetasin teda, suunasin igati… Ma mängisin suurepäraselt, aga mängu mõtles välja tema… Pärast seda, kui oli abiellunud.

      Viis minutit enne kodust väljumist… enne seda kui sõita lennujaama, mõtlesin hetke jooksul, mida selga panna – kas sviitrit või särki. Sviiter on praktilisem ja soojem. Ent äkki õnnestub täna Temaga kohtuda. Äkki… leidub ettekääne Talle helistamiseks… Ja leiduvad sõnad, ja miskit hakkab looma… Siis peab särk seljas olema. Kindlasti! Ülikond ja lips – mitte mingil juhul! See oleks sihilik ja kuidagi sunnitud. Teksad, tviidpintsak ja hea särk. Väga hea. Minu lemmiksärk! Valge. Harilik valge särk. Aga lemmik. Ma panin selle selga… ja läksin Maksile vastu.

      Astusin hoovi, kõndisin auto juurde, avasin autoukse. Oli veel hämar, aga hoovi peale oli jäänud vähe autosid, enamik oli laiali sõitnud. Istusin autosse, käivitasin mootori, ja kohe, kui olin seda teinud, süttisid tuled autol, mis seisis naabertrepikoja ees. Vaatasin valguse suunas; kaks heledat tuld pimestasid mind nii, et ma ei suutnud eristada ei auto numbrit ega selles viibivat inimest või inimesi. Soojendasin veidi aega mootorit ja sõitsin minema. Tuled järgnesid mulle, ma pöörasin hoovist tänavale; tuled helendasid kuklasse ja tahavaatepeeglisse. Tänaval oli palju autosid ja autotulesid, kuid mõnda aega tundsin enesel just nende tulede valgust. Prospektil unustasin selle. Kuid miski oleks minus justkui ärevalt kriipinud…

      Hemingway-mängu jaoks on särk kohustuslik riietusese. Et seda mängu õigesti mängida, tuleb õigesti riietuda. Riietuses peab puuduma märgatav kaalutletus. Kõik peab olema justkui lohakas ja

Скачать книгу