LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ei tasu mul ülearu valiv olla.

      Täpsemalt?

      Ma olen lohakas, vähese taibuga ja kole kuri. Ega ole elus ühtki asja lõpule viinud. Piisab teile sellest?

      Mida tähendab „kuri”?

      Mind jätab teiste inimeste kannatuse pealtnägemine külmaks. Vahel see meeldib mulle. Palun istuge, te häirite mind sedasi püsti seistes.

      Nüüd ma pean tõepoolest minema.

      Voodi peale. Istuge voodi peale. Võite sinna eemale jääda, kui teid ligitulek häirib.

      Ei häiri, aga asi on selles, et ma pean minema hakkama.

      Voh, sedasi.

      Ainult korraks, siis on mul ülim aeg minna. Öelge mulle ainult seda, kuidas te siit homme välja pääsete.

      Kuidas, palun?

      Homme hommikul, kui teid nähakse.

      Kust mina tean. Eks ma mõtlen midagi välja. Et tirisite mind eile õhtul siia kaasa ja täna hommikul olite ühes mu rahakotiga kadunud nagu vits vette. Midagi selles vaimus.

      See on teist väga armas.

      Kah mul asi.

      Tegelikult pole teil aimugi, kui vähe see mulle korda läheb.

      Päriselt?

      Päriselt.

      Nii et teesklete?

      Mida ma teesklen?

      Et olete selline tüüp, kellele läheb korda, mida temast hotellis arvatakse. Seda sorti idikas.

      Oh ei, ma olen päriselt selline. Asi on selles, et nüüd on juba hilja.

      Mis te nüüd, ma tegin nalja, ma ei pane teid täbarasse olukorda, keegi ei märka mu väljumist, kui ma üldse midagi teha oskan, siis nimelt kõigile märkamatult hotellist lahkuda, uskuge mind. Ma tegin nalja.

      Asi ei ole selles.

      Milles siis ometi?

      Ei milleski. Asi on selles, et nüüd on juba hilja.

      Hilja milleks?

      Ärge nähke vaeva.

      Kas see tööasi on siis niivõrd tähtis?

      Ma oleksin pidanud varem lahkuma. Aga ma lihtsalt ei jaksanud end sealt tugitoolist püsti ajada.

      Äkki teil ei olnud tahtmist.

      Seegi on võimalik. Kuid minusuguse mehe puhul oleks see liiga ebaloogiline.

      Kas te ei tee kunagi midagi ebaloogilist?

      Ei.

      Mitte kunagi mõnd viga?

      Hulgem, kuid mitte kunagi ebaloogilisi.

      On sel vahet?

      Loomulikult.

      Tooge mõni näide.

      Mul oleks üks suurepärane näide, üsna hiljutine, kuid uskuge mind, praegu ei ole õige aeg sellest rääkida.

      Te naeratasite.

      Kuidas, palun?

      See on meie tutvumisest peale esimene kord, kui te naeratate. Teil on ilus naeratus, teate ka?

      Aitäh.

      Peaksite seda sagedamini tegema, ma pean naeratamist silmas, see lisab teile nõksu kurvameelsust, mis meeldib naistele.

      Mis see tähendab, kas üritate külge lüüa?

      Ehee, ehee!

      Andke andeks, niisama vaimukus.

      Või vaimukus. Loodetavasti olete millekski paremaks võimeline.

      Eks ma muidugi ole paremaks võimeline, kuid mitte täna öösel, mis parata.

      Mis sel tänasel ööl siis viga on?

      Tänane öö on mööda.

      Ise istute siin ja ajate voodis lesiva alasti naisega juttu, no mis siis ometi nii viltu on, välja arvatud muidugi see, et alkoholi kahjuks ei ole.

      Kui soovite, siis kusagil peaks olema minibaar.

      Mida see „peaks olema” õige tähendada võiks, juba kuusteist aastat on teil siia hotelli asja ning te ei ole kunagi järele vaadanud, kus kohas asub minibaar?

      Ei ole.

      Te olete pöörane.

      Ma joon vähe.

      Pisut vett, kas te siis isegi vett ei ole juhtunud jooma?

      Tavaliselt on mul vesi kaasas.

      Jessas, te olete pöörane. Olge nii kena, minge ja otsige see kuramuse minibaar üles. Tavaliselt asub see teleri all.

      See tundub tõepoolest kõige loogilisema lahendusena.

      Kõige loogilisem lahendus oleks voodi kõrval.

      Vale. Surin ei laseks teil magada.

      Aga alkohol jällegi laseks.

      Kas õlu?

      Õlu? Kas muud ei ole?

      Ei midagi, mis sisaldaks alkoholi.

      On alles jäle hotell. Ega seal äkki popkorni ei leidu, mulle hullupööra meeldib popkorn…

      Söögipoolist ei miskit.

      Oi, kui jäle. Mis seal ikka, katsume õllega läbi ajada. Võtke endale ka üks.

      Kuid mees ütles, et eelistab üldse mitte juua, ta oli terve öö suutnud ilma läbi ajada ega tundnud tahtmist parasjagu nüüd alla anda. Ta sõnas, et peab aru selgena hoidma. Ta hakkas voodi juurde minema ja märkas, sellal kui ta üle toa kõndis, kardinate vahelt sisse immitsevat valgust. Ta läks tagasi ja katsus ühe käega leida nööre, millega kardinaid eest tõmmata, tuletades sealjuures meelde, et on matemaatiliselt kindel, ehkki arusaamatutel põhjustel, et nagunii sikutad valet nööri: seda, mis tõmbab kardinad eest, kui tahad neid ette tõmmata, ja vastupidi. Ta mainis seda naisele nii vaimukalt, kui vähegi suutis, ja samal ajal läks tal korda kardinaid pisut eest nihutada. Väljas koitis. Ta silmitses kahetises valguses heletavat kauget taevast ega olnud enam milleski kindel. Naine päris, mis asja mees selle õllega ometi muneb, mispeale mees läks ja viis naisele õlle. Istuge, sõnas naine, kuid sedapuhku õrnal hääletoonil. Üks hetk, sõnas mees, ja läks jälle akna juurde. Paistis see valgus. Ta pidas aru, et see on kutse, ent nüüd oli tal raske mõista, kas see kutse on mõeldud ühtlasi temale. Ta vaatas kella, nagu võiks mõningase tõenäosusega sealt mingit vastust leida, kuid kasu ei mingit, üksnes ähmane tundmus, et kellaaeg on vale hea hulga toimingute jaoks. Äkki ta oleks pidanud asjasse veel uskuma, lahkuma sellest toast, istuma autosse ning tõmbama gaasipedaali põhja vajutades kiirteele. Äkki oleks olnud asjakohasem sellesse voodisse pugeda ja teha kindlaks, kas naise keha on tõepoolest nii ihaldusväärne, nagu paistab. Aga ta mõtles seda, nagu see oleks kellegi teise, mitte tema enda mõte. Ta kuulis, kuidas õllepotsik lahti klõksatas, ja seejärel naise häält, mis küsis, kas mees on alati olnud selline. Milline selline? Selline tipp-topp, sõnas naine. Mees naeratas. Ja sõnas Ei. Edasi tahtis naine teada, millal oli mees selliseks muutunud, kas ta ka mäletab seda, ja seepärast siis mees ütleski, akna juurest samas ära tulemata, et ta mäletavat seda suurepäraselt, ta olnud kolmeteistaastane ja kõik oli käinud ühe ööga. Ta sõnas, et siis oli kõik katkenud. Põleva kodumaja ees oli tol ööl kõik katkenud, selle mõttetu tule ees. Ma olin kolmeteistaastane, kordas ta. Siis kohtasin ma üht meest, kes õpetas mind asjades korda looma, ja sestpeale ei ole ma loobunud mõttest, et meil ei olegi muud ülesannet peale selle. Ikka on vaja mõni kodu jälle üles ehitada, lisas ta, ja see on aeganõudev töö, mille peale kulub kõvasti kannatust. Naine sõnas veel kord, et tulgu ja istugu voodi peale, kuid mees ei vastanud ning jutustas nagu oma mõtteid järgides, et tema isa kummutanud igal õhtul raadiokuulamise ajal pudeli veini põhjani. Istus teine laua taha, pani püstoli enda ette, ja selle kõrvale pudeli. Ta rüüpas otse pudelist, pikkamööda, ja teda ei tohtinud selle tegevuse juures mingil põhjusel segada. Püstolit ei puudutanud ta kunagi. Talle meeldis, et see oli sealsamas, üksnes see. Mees rääkis, et

Скачать книгу