Korda kolm koidikul - Alessandro Baricco

Скачать книгу

olete paljajalu, suu hambapastast vahune ja all on portjee, kes parema meelega ei näeks teid sellises seisus.

      Kui konks on selles, siis teie kingad on ju oksega koos.

      Ei!

      Tulge, ma puhastan need ise ära.

      Oh ei, ei!

      Lõpetage see kisamine, ajate kõik inimesed üles.

      No mis sa kostad, kui…

      Noh, nagu tubli inimene kunagi, ma panen ise kinni. Võtke need kingad jalast. Mitte nii!

      Ma pean ju ometi paelad lahti võtma!

      Ma võtan ise lahti, istuge paigal. Nagunii jokutasite öö otsa siin toolil, minut ees või taga…

      Väga vaimukas.

      Jumal, kui jäle…

      Jätke nüüd, ma väga palun.

      Mis te veel ei taha, ise oksendasin, ise puhastan. Soh, korras.

      Kuhu te need viite?

      Kenasti veega üle…

      EI-EI, VEE ALLA MITTE!

      Miks mitte? Küll näete, et see on asja eest.

      MA PEAN JU NEED KINGAD JALGA PANEMA, äkki te ütleks mulle, mis kurjavaimu kombel…

      Kas vastate ise?

      Mis asja?

      Telefon, telefon heliseb.

      Kes kurat see…

      Vastake.

      Aga mind ju ei ole siin toas, see tähendab…

      Kas ma pean ise vastama?

      Ei!

      Vaadake, kui puhtaks need läksid. Nüüd kenasti fööniga kuivaks…

      Halloo?.. Mina jah… Ei, mitte, mul juhtus äpardus, tulin korraks tuppa tagasi… Ah jaa, see… Enesetunne oli kehvavõitu… Ei, nüüd on palju parem, vaibast on kahju… Kui tuleb maksta, siis… Ei, käin ikka peale… Kohe tulen alla… Ei, päriselt, mul ei ole midagi vaja… Tulen alla, kohe… Jah, aitäh, väga lahke teist… Aitäh.

      Kes see oli?

      Ma pean nüüd lahkuma, otsekohe.

      Kes see oli?

      Ööportjee. Kus kingad on?

      Ma vihkan seda meest.

      Andke mulle juba need kingad.

      Mis te veel ei taha. Võtke hetkeks istet ja ma kuivatan need ära.

      MA PEAN ÄRA MINEMA. KOHE PRAEGU!

      On alles kombed! Võtke siis pealegi, kui te nii väga soovite.

      Ütlesin portjeele, et ma ise tekitasin all… Ma palun teilt vaid üht, katsuge sedasi lahkuda, et teid keegi ei näeks. Kurinahk, need on läbimärjad…

      Miks te käega ei löö?

      Et lähen paljajalu välja, tore mõte.

      Ma pidasin silmas, et miks te kõigele käega ei löö: lepingule, kaaludele, kõigele.

      Mis pagana juttu te ajate?

      Kui vana te olete?

      Mina?

      Teie jah.

      Neljakümne kahe aastane.

      Näete siis, te olete piisavalt noor, et kõigele käega lüüa.

      Mis juttu te ajate?

      Ärge tulge ütleme, et te pole selle peale kunagi mõelnud. Et lööks õige käega ja alustaks kõigega otsast. Poleks paha, ega ju?

      Te olete pöörane.

      Kuid naine ütles, et suur osa inimesi unistab sellest, kuidas otsast alustada, ning lisas, et see soov on üksjagu liigutav, mitte aga pöörane. Ta rääkis, et tegelikult ei leidu peaaegu kedagi, kes tõepoolest otsast alustaks, aga me ei aimagi, kui palju aega veedavad inimesed sellest unistades, ja tihtipeale just siis, kui nad on omadega puntras, ja mõtetega elu küljes, mille nad tahaksid sinnapaika jätta. Temal olnud kunagi väike laps ja ta mäletavat selgelt, milline ängistus haaras teda aeg-ajalt, kui ta oli üksinda oma pisipoja seltsis, ja ainus, mis teda siis aitas, oli tõsiselt kaalumisele võtta, et kui jätakski kõik sinnapaika ja alustaks otsast. Ta mõtles läbi, kuhu ta jätab lapse, ja tal oli juba teada, kuidas ta sätib oma juuksed ja kuhu läheb otsast alustamise sihiga tööd otsima. Üks asi, mis tegi enesetunde otsekohe paremaks, oli mõte sellest, kuidas ta hakkab veetma oma õhtuid, ja öid. Ta oleks õhtud läbi diivanil söönud, hilisõhtul aga läinud välja ning mõne meesterahvaga voodisse, ta toiminuks hästi enesekindlalt, tõustes pärastpoole voodist ja korjates oma asjad kokku süümepiinu tundmata. Ta rääkis, et juba ainuüksi selle kõige peale mõteldes sulas miski tema sisimas ja ta meel läks helgeks, nagu ta oleks tõepoolest midagi lahendanud. Ta muutus siis lapse vastu hästi hellaks, ja ootamatult valgusküllaseks, ja emalikuks. Laps tajus seda, adus seda kui loomakene, ja liigutas end ta süles otsekohe rahulikumalt, pilk jällegi uudistav. Kõik tundus laabuvat palju paremini, otse võluväel. Ta lisas, et oli toona seitsmeteistaastane. Jutustamise ajal oli naine libistanud õhtukleidi seljast, tõmmates esmalt lahti seljal oleva luku ja lastes siis kleidil alla vajuda, olles seda enne vaid imepisut õlgadelt nihutanud. Kuna kleit oli siidist, moodustus sellest põrandale sillerdav ja õhuline pamp, kust naine astus tippsammul välja, esmalt üks jalg ning seejärel teine. Ehkki naine oli jäänud püksikute ja rinnahoidja väele, jätkas ta oma juttu seda asjaolu mikski panemata ja reetmata muud kavatsust peale selle, mida ta oli läbi viimas ja otsustavalt teoks tegemas. Ta korjas siidise pambu maast üles ning sellal kui ta rääkis, kuidas ta aastaid hiljem oli sideme lapsega tõepoolest katkestanud, asetas ta pambu toolile ja astus voodi juurde. Ühtesoodu edasi rääkides tõmbas naine punase päevateki voodi jalutsisse, mispeale mees krimpsutas kergelt nägu, nagu oleks miski asi teda torganud. Aga naine ei teinud sellest väljagi, ta võttis juukseklambri peast ja vupsas teki alla, tehes seda, mida ta oli vist mõttes igatsenud tuppasisenemise hetkest peale, tõenäoliselt selleks, et leida pelgupaika või lapsepärast hellust. Ta haakis rinnahoidja lahti, heitis selle toanurka, kohendas patja ning tõmbas siis lina kurgu alla välja. Ta rääkis parajasti sellest, mis lugu oli temaga juhtunud kord varem ühes tööbüroo moodi paigas, ta ei suutnud seda ikka veel uskuda. Sellel oli otsast alustamisega pistmist. Ta soovis, et mees saaks asjast aru, aga selles osas ei olnud lihtne endale pilti luua, sest mees kuulas vähima reageeringuta, aina püstijalu, käsi hoidmas väikese kohvri sangast. Jalas märjad kingad. Aeg-ajalt liigutas ta vastikustundest jalgu. Korraga päris ta naiselt, kuidas on seitsmeteistaastaselt võimalik last saada. Või õigemini, kas see oli olnud naise enda valik või kas see lihtsalt kujunes nii. Naine kehitas õlgu. Miski ilus lugu see ei ole, sõnas ta, ja ma otsustasin ammuilma, et ei tuleta seda enam meelde. Sellist asja ei ole ilmselt niisama lihtne unustada, märkis mees. Naine kehitas uuesti õlgu. Ma pöörasin teise lehekülje, sõnas ta. Mees jäi naist natukeseks silmitsema, seejärel küsis, kas naine oli otsast alustanud nii, nagu ta sellest unistas last süles hoides. Jah, vastas naine, ja kas teate, millest ma olen aru saanud? Mees ei vastanud. Ma olen aru saanud, et ega ikka päriselt ennast ei muuda, ei ole võimalik muuta, sellised, nagu ma oleme pisikesest peast, oleme kogu elu, ega siis teiseks inimeseks hakkamise pärast otsast alustata. Mille pärast siis? päris mees. Naine oli natuke aega vait. Ta polnud märganud, et lina oli libisenud alla rinnale, või ei läinud see talle korda. Äkki ta just seda sooviski. Otsast alustatakse selleks, et saaks lauda vahetada, sõnas ta. Ikka oleme seda meelt, et sattusime mängima vale partiid ja mida kõike ei suutnuks me oma kaartidega teha, kui me vaid istunuks mõne teise mängulaua taga. Tema jätnud lapse oma ema hooleks ja alustanud otsast ühes teises linnas, ühe teise ametiga, teistmoodi riides käies. Tõenäoliselt oli ta soovinud seljataha jätta ka üht koma teist, mida ei saanud enam joonde sättida. Praegu ta nagu hästi ei mäletavat. Kuid loomulikult oli tal kaotamisest kõrini. Nagu ma teile juba ütlesin, lisas naine, kaarte juba välja ei vaheta, jääb vaid üle mängulauda vahetada.

      Kas olete enda oma leidnud? küsis mees.

      Jah, kostis naine enesekindlalt,

Скачать книгу