ТОП просматриваемых книг сайта:
Kolmas Vabadussõda. Aivar Kivisiv
Читать онлайн.Название Kolmas Vabadussõda
Год выпуска 2012
isbn 9789949306688
Автор произведения Aivar Kivisiv
Жанр Научная фантастика
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Andres jõudis Tiit Naerise maja juurde Tallinna eeslinnas ja peatas auto värava ees. Samal ajal avanesid väravad ja Tiit hakkas oma maasturiga välja sõitma. Andres väljus autost, näitas ennast Tiidule ja liikus tema auto poole.
„Tere Andres, pole sind kaua näinud. Mul on praegu üsna kiire, saame homme kokku,” vastas ukse avanud Tiit.
„Räägime kohe asjad ära. Ei pea sind üle kümne minuti kinni, ” vastas Andres.
„Olgu peale, istu minu autosse. Mis mureks?”
„Sa ilmselt tead küll, miks ma tulin,“ vastas Andres.
„Ma täpselt ei tea, aga ma olen sinu mobiili numbri kuidagi telefonist ära kustutanud. Tahtsin sulle nädal tagasi helistada, aga ei leidnud numbrit. Ma ei võta vastu kõnesid tundmatutelt numbritelt ning seetõttu ei võtnud ma võib-olla viimasel ajal sinu kõnesid vastu,“ seletas Tiit kujunenud olukorda.
Andres manas ette hästi lihtsameelse näo ja naeratas osavõtlikult ning ütles: „Sul on vist meilikastiga väike õnnetus juhtunud, näiteks kõik minu meilid loetakse automaatselt spämmiks ja kustutatakse. Lisaks on kellegi kuri ja karvane käsi ka minu kontaktid aadressraamatust kustutanud. Sa tahad kangesti minuga suhelda, aga see tänapäeva tehnika, sunnik, ei lase ja rikub kõik su soovid ära. Ma ei tea kohe, miks ma sind selle koha pealt ei usu.“
Tiit Naeris keeras pilgu auto esiklaasi ja vastas.
„Ma saan aru, sa tulid selle Veeteede Ameti asja pärast.“ Ta pidas väikse pausi ja hakkas vuristama: „See teema ei ole üldse enam tähtis. Praegu on hulga põletavamaid probleeme. Tahtsin eelmine nädal helistada ja paluda abi Tallinna Sadamas toimuvate maatehingute asjus. See on nii must ja läbipaistmatu lugu. Eriti veel…“.
Andres katkestas Tiidu jutu poolelt lauselt: „Kuule ära aja mingit muud pada. See põletav probleem paistab olema tüüpiline ettevõtete vaheline ärikonflikt. Noh, ja kui seal ongi selliseid aspekte, millesse peaks poliitiliselt sekkuma, ei ole see kuidagi võrreldav Vene Laevaregistri tegevusega Eesti laevade auditeerimisel. Sa ära räägi mulle sellest Tallinna Sadamast rohkem. Üks asi korraga. Kõigepealt tegeleme Veeteede Ametile järelepärimise koostamisega ja kui see valmis, olen kohe nõus kuulama Tallinna Sadama teemat.“
Tiit vastas endiselt esiklaasist välja vaadates: „See Tallina Sadama probleem on tõesti oluline.“
„Ma usun jah, eriti veel sinu tööandjale,“ katkestas Andres Tiidu jutu uuesti ja jätkas: „Mulle tundub, et su kursavennad Peterburi Mereakadeemiast on sõbralikult, kuid ühemõtteliselt nõu andnud, soovitades sul oma tööasjadega tegelda, milles sa oled proff, ja mitte toppida oma nina poliitikasse. Et tee tööd, teeni raha ja kasvata lapsi ning võid kindel olla, et sind ja su kaaskondlasi ei aja õnnetused taga.“
„Sellist asja ei ole juhtunud. Sain vahepeal küll oma kahe kursavennaga Peterburist kokku, aga ajasime niisama juttu ja võtsime mõned napsid,“ vastas Tiit, endiselt esiklaasist kaugusse vaadates.
„Midagi on ikka juhtunud küll. Sa põrnitsed juba pikemat aega seda auto esiklaasi, nagu oleks jalgpalli MM finaaliga tegemist. Ma saan aru, et sul kui ausal eesti mehel on häbi oma hirmude pärast ja selle pärast sa ei julgegi mulle otsa vaadata. See ei ole ju normaalne, kui sa pool aastat tagasi otsid mind üles, et selline turvarisk Eesti julgeolekule kiiresti lõpetada ja nüüd ütled, et see ei ole enam oluline.“
Tiit keeras aeglaselt pea Andrese poole ja vastas.
„Natuke piinlik on jah, et see asi venima on jäänud, aga mul on tööl ka väga kiire olnud.“
„Kuule Tiit, mõtle asjade üle natuke järele.“ Andres jätkas oma juttu rahulikumal toonil: „Ma ei tulnud sinu juurde selleks, et sinu konnasilma peal tallata või sinu eneseuhkust alandada. Sügisel sa tunnistasid ise, et tegu on julgeolekuriskiga ja see tuleb kõrvaldada. See ongi meie eesmärk ja ilma sinuta ei saa me seda piisava pädevusega teha. Mõtle, kui meid kõiki sunnitakse niimoodi ühekaupa vaikima. Me istume ühekaupa kodus, kardame ja samas põeme oma hirmu pärast. Mis sa arvad kuhu me jõuame, kui me niimoodi püksid täis teeme?“ Andres pidas pausi ja jätkas. „Me jõuame lõpuks samasse seisu mis 1939. ja 1940. aastal. Anname vaikselt ilma ühegi pauguta oma iseseisvuse ära. Ajaloost on teada, mis edasi sai. Ma arvan, et kui nüüd iseseisvus kaob, siis kaob midagi kindlasti ka sinu isiklikust heaolust. Hingelisest ma ei hakka rääkimagi.“
„Ma saan sinu loogikast aru ja ilmselt võib sul õigus olla.“ Tiit pidas hetkelise pausi, et koguda mõtteid, ning jätkas. „Olgu, ajame selle asja lõppuni korda. Mul on ainult üks palve: teeme seda hästi konspireeritult. Mitte keegi, eriti veel mu tööandja ei tohi meie suhtlemisest teada saada. Tööandja andis mõista, et ma ei tohi opositsiooni ja eriti veel teie erakonna inimestega suhelda. Selline suhtlemine pidi kahjustama meie firma huve ja tekitama kahtlusi minu lojaalsuses firma suhtes. Mis puudutab kursusekaaslasi, siis nad tõesti mainisid, et eriti nende rahvuslike poliitikutega sekeldamine võib rikkuda karjääri ja lõhkuda senise heal majanduslikul järjel oleku. Küsisid lihtsalt, kas sellisel jahmerdamisel on lihtsalt mõtet.“
„Mina nimetan sellist asja vaikseks ähvardamiseks. Kust nad teadsid, et sa oled meiega suhelnud?“ küsis Andres.
„Ma ei tea. Ise ma sellest ei rääkinud. Nad lihtsalt mainisid jutu sees sobival kohal, et neil on selline soovitus. Ma küsisin, kuidas nad teavad, ja nad vastasid, et ringkondades ikka info liigub. Veel lisasid, et Venemaa ärihuvide vastu ei ole mõistlik võidelda, sest nad käituvad nende kaitsel resoluutselt. Soovitasid parem koostööd teha.“
„Huvitav, kus kohast selline info lekib. Meie ei ole seda infot palju levitanud. Ain Troll arutas teemat fraktsioonis ja konsulteeris paari julgeolekuspetsialistiga. Võib olla tegi ka Kapole järelepärimise, aga seda ma täpselt ei tea,“ mõtiskles Andres.
„Mina olen arutanud probleemi mõne kolleegiga, aga teiega kohtumisest pole peale pereringi kellelegi rääkinud,“ ütles Tiit.
„Saan sinu murest tööandjaga täiesti aru. Sul on piisavalt liisinguid ja laenukohustusi ja töö kaotamine on sulle suureks probleemiks. Teeme asja vaikselt. Sa kohtud ainult minuga ja mina annan materjalid Ain Trollile edasi. Kas nii sobib?“ küsis Andres.
„Põhimõtteliselt sobib. Mul on üht-teist arvutis juba varasemast valmis. Pean üle vaatama ja nipet-näpet lisama. Ülehomme võiks kuskil kaubanduskeskuses kokku saada ja ma annan dokumendid üle,“ vastas Tiit.
Mehed arutasid veel mõni minut tehnilisi detaile järelepärimise koostamise asjus Veeteede Ametile ja sõitsid autodega laiali. Lepiti kokku eelnevas helistamises esmaspäeva lõuna paiku, et siis täpsustada õhtune kohtumine mõnes kaubanduskeskuses.
Kätte oli jõudnud 2006. aasta septembri keskpaik. Andres Aavik ja Ain Troll olid kutsutud ühele linnalähedasele piknikule, et nautida meeldivas seltskonnas viimaseid sooje sügisõhtuid. Grilliti liha ja joodi veini ning aeti omavahel juttu.
Andrese ja Aini vaheline vestlus läks jälle Tiit Naerise ja Vene Laevaregistri peale. Vahepeal ei olnud juhtunud midagi positiivset. Tiit Naeris ei tulnud kokkulepitud kohtumisele kaubanduskeskuses. Samuti ei võtnud ta vastu Andrese kõnesid ega vastanud ka e-kirjadele.
Ain Troll vangutas pead ja ütles.
„Asi on hapu ja siit ilmselt midagi asjaliku ei tule. Mul tundub, et läbi Riigikogu seda edasi ajada ei ole mõtet. Kahju muidugi, et inimesi nii vaikima sunnitakse, aga eks igaüks teeb oma valikud ise.“ Ain võttis lonksu veini ja jätkas. „Tiit paistis tõsine ja aus mees olevat, kes valutab südant oma riigis ja erialal toimuva üle. Ma kujutan ette, et tal on vahel päris raske peeglisse vaadata. Ma mõtlen, eriti siis, kui sa oled talle just helistanud, aga tema ei saa toru võtta.“
„Mis me edasi teeme?“ küsis Andres Ainilt.
„Ma arvan, et räägin Kapo ametnikega veel korra ja lasen neil oma meetoditega edasi toimetada. Las nad uurivad, miks Veeteede Ametis selliseid kummalisi