ТОП просматриваемых книг сайта:
Kolmas Vabadussõda. Aivar Kivisiv
Читать онлайн.Название Kolmas Vabadussõda
Год выпуска 2012
isbn 9789949306688
Автор произведения Aivar Kivisiv
Жанр Научная фантастика
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
„No näita,“ vastas Vitali.
Andrei võttis mapist nimekirja, millel oli pealkiri: Turvaettevõttesse „…“ tööle soovijate nimekiri, aprill 2007.
Vitali võttis paberi, lasi silmadega üle ja ütles.
„Rahvast igast kandist üle Eesti. Tundub sobivat. Palju sa neist välja saaksid, kui asjad kiireks lähevad?“
„Raske öelda.“ Andrei mõtiskles hetke ja jätkas. „Peab täpsemalt uurima, ehk pooled ikka.“
„Kuidas tugiisikute tase on?“ küsis Vitali.
„Mitte midagi erilist, lihtsalt tavalised aktivistid. Nad ju ei tea, mis otstarbel peavad neid inimesi kindlasti kohale tooma ja tegevuses hoidma. Ma loodan, et hea töö korral saadavad preemiad kannustavad neid hästi oma ülesandeid täitma.“
„Toimeta nimekirjas olevate isikute täielikud profiilid mulle ja Igorile elektroonilisel kujul. Lisa andmeid ka lähisugulaste kohta. Loomulikult fotod, telefoninumbrid, oluline on lisada ka perekondliku hauaplatsi asukoht.“ Vitali võttis lonksu kohvi ja mõtiskles, kas midagi on jäänud veel kahe silma vahele. Üks ettepanek tal siiski oli. „Veel lisa iga persooni kohta ka tugiisiku kontaktid ja fotod.“
„Mis päevaks te aruannet soovite?“ küsis Andrei.
„Homseks oleks hea. Ma lasen analüütikutel ja meediaspetsialistidel moodustada pingerea. Sellepärast on ka potentsiaalse hauaplatsi koht oluline,“ vastas Vitali.
„Selge, üritame anda endast parima, aga hauaplatside väljaselgitamine võib võtta rohkem aega. Mul on ettepanek. Kõigepealt selgitan välja, keda on lihtsam igal võimalusel tänavale saada ja tegelen nende lisaandmetega kõigepealt. Täispaketiga saan ilmselt kolme päevaga hakkama.“
„Sobib,“ vastas Vitali Andreile ja vaatas jälle oma koosoleku kava visandit. „Järgmine punkt. Löögirühmad ja võimaliku asenduse leidmine spetsialistidele, kes ei pruugi sündmuste planeeritust kiirema arengu puhul õigeaegselt Eestisse jõuda. On teil ettepanekuid?“
Andrei köhatas ja hakkas rääkima.
„Mina näen ainukese võimalusena suurendada kuritegelike organisatsioonide rolli antud operatsioonis. Osale seltskonnale tuleb anda lihtsamaid ülesandeid, mitte piirduda ainult aktiivse rüüstamisega. Oht on selles, et tõsisemad tegijad ei taha oma nägu aktiivses tegevuses näidata ja väiksematel vennikestel võib tekkida distsipliiniga probleeme. Kui taskud on sõrmuseid ja kellasid täis, siis ei viitsita enam kusagile poksima minna. Teiseks, tuleb mul vist oma väljaõpetatud turvameestele usaldada tähtsamaid ülesandeid. Neil distsipliiniga probleeme ei ole ja ka väljaõpe on elementaarsel tasemel olemas, aga puuduvad praktilised kogemused.“
„Sinu arvamus, Igor Sergeijevitš,“ küsis Vitali.
„Nagu sa tead, ongi minu poisid põhitöölt pätid. Loomulikult on nad tunduvalt distsiplineeritumad tavakaakide massist, keda nad tänavatele toovad, kuid ma arvan, et neid ümber profileerida ei ole otstarbekas. Nad teevad juba niigi olulist tööd ja sealt kedagi ära võtta ei ole otstarbekas. Mida lisaks saaks teha, on nende tuttavate tänavakaklejate koolitamine. Et kuidas politseid segada, leida ümbrusest käepärast võitlusmaterjali ja muud sarnast. Tegelikult nad juba vaikselt tegelevad sellega, aga see kõik ei saa olla liiga nähtav.“
„Arusaadav, profid on vande andnud ja teevad oma tööd. Amatöörid on nagu haltuurat tegemas ja neid ei saa lõpuni kontrollida.“ Vitali klõbistas mõtlikult laual näppudega ja vaatas siis otsusekindlalt Andreile otsa ning jätkas. „Puuduvat isikkoosseisu täiendame lihtsamates lõikudes, Andrei, sinu turvameestega. Igor täidab oma poistega eelnevalt paika pandud rolle ja püüab nolkidest tänavakaklejatele õpetust anda eelnevast forsseeritumas korras. Meil ei jää ilmselt asjade kiirema arengu korral muud üle kui asendada proffe suurema massiga. Loodame, et Öine Vahtkond suudab piisavalt masse mobiliseerida. Sama ülesanne jääb ka kaudselt teile.“
Vitali tõusis laua tagant ja läks omale uut kohvi valama.
„Kui palju mehi te vajate, Vitali Vladimirovitš?“ küsis Andrei.
„Ma arvan, et umbes kakskümmend. Täpsustan ülehomme.“
Vitali segas suhkrut kohvitassis, maitses, kas sai parasjagu ja suundus laua juurde tagasi. Võttis istet ja jätkas arutelu.
„Vaata, Andrei, oma turvaekipaažide töögraafikud üle. Kuna sa oled oma firmaga politsei korrakaitse partner, siis peab olema tänasest kuni 9. maini tööl pädev ja ustav personal, kes oskab politseist saabuvat infot adekvaatselt hinnata ja meile edastada. Lisaks hoia reserv kuumana, et oleks võimalik olulisi inimesi patrullist operatiivselt tänavale tuua.“
„Ma olen sellele juba mingil määral mõelnud, aga vaatan vastavalt antud lähteülesandele kõik üle,“ vastas Andrei.
„Igor, kas sul on raudkangid valmis?“ alustas Vitali uut teemat.
„Jah, umbes 50 tükki,“ vastas Igor
„Vähe. Tee veel mingi 200 juurde. Ära lambist tegema hakka, kasuta mingi aia projekti aluseks. Viimasel ajal on Kapo väga aktiivne ja rahva hulgas liigub ringi ka igasuguseid foobikuid, kes igale poole helistavad. Veel vaata, et su ahvidest töölised hoogu ei lähe ja kohe aeda kokku ei keevita. Alusta sellega juba täna, sest homme on sul juba järgmised tegevused.“
„Kas tänaseks on kõik? Tööd on kõvasti ja aeg hakkab peale suruma,“ küsis Igor.
„Põhimõtteliselt on kõik, minu meelest.“ Vitali vaatas märkmeid ja lisas kiiresti: „Üks asi veel. Andrei, osta oma firmade kaudu veel viis motorollerit mobiilsete transpordi- ja juhtimisgruppide jaoks. Arve esita siia firmasse õigusabi eest. Võta järgmisele kohtumisele arve kaasa.“
Mehed surusid kätt ja lahkusid kiiresti, sest töö vajas tegemist ning ebamääraseks muutunud tähtaeg võis iga hetk saabuda.
Vitali istus arvuti taha, et üle vaadata viimased arengud ja analüütikute arvamused.
SÕPRADE VESTLUS ÕLLEKLAASI TAGA POLIITILISELT PINGESTUVAS TALLINNAS
Oli kolmapäeva 25. aprilli 2007 õhtupoolik. Andres Aavik oli oma auto remonti viinud ja liikus lähedal asuva baari poole. Autole oli vaja teha väike hooldus, vahetada esimesed piduriklotsid ja üks tagumine amortisaator, millele Tallinnas tavalised kevadised augud olid andnud viimase surmahoobi.
Baar, kuhu Andres suundus, oli väike keldribaar äärelinna ja kesklinna piiril. Ta oli selle baari püsiklient, külastades seda vähemalt kolm korda nädalas, kui autoga mööda sõitmas oli. Tavaliselt astus ta läbi lõuna paiku ning jõi seal ühe kohvi või kaks. Baaris veetis ta aega niipalju, kui seda oli. Mõnikord tegi ta aega parajaks, oodates mõne äripartneri kõnet või vabanemist kohtumiselt, teinekord jälle jäi kauemaks. Seltskond, kes baari külastas, olid valdavalt püsikliendid ja nendega oli meeldiv päeva keskel lõdvestuseks juttu ajada.
Täna oli Andresel plaanis juua üks kohv ja kui on kellegagi lobiseda, ka üks õlu võtta. Andres sisenes baari.
„Tere, poliitik!“ tervitas Andrest leti tagant baari omanik Rainer. Rainer oli Andrese vana tuttav. Andres oli kunagi müünud Rainerile kassaaparaadi ja käinud seda ka mõnikord remontimas. Nii oligi Andres seal baaris käima jäänud. Rainer oli mõnusa jutuga ja omapärase huumorimeelega 40-aastane mees.
„Elagu Isamaaliit,“ tervitas Andrest baaripuki otsas istuv, hetkel baaris olnud ainuke klient Verner Puhm.
„Elagu Kaitseliit,“ tervitas Andres. Pidas pausi ja naeratas sarkastiliselt ning jätkas: „ja Keskerakond.“
„Sa, Andres, pead kohe mu konnasilma peale astuma,“ vastas Verner.
Nimelt oli Verner Kaitseliidus aktiivselt kaasa lööv